Sisukord
Arvustused
Postimees
09.09.2017
Eesti Ministri murekoorem (7) Mihhail Hodorkovski: ei kujuta ette, et keegi kunagi Krimmi tagasi annaks (34) Mitte kunstigerilja, vaid karistamatu krahv (7) Ninasarvikud tähelepanu keskmes Kambjalastest tehti tagaselja kandidaadid (1) Ainult kaks võimalust: krahh või triumf (2) Vastasele kasulik risk avalikustati ajaga võidu joostes (11) Välismaa Välisministrid lõpetasid Tallinna-kohtumise (3) Uus olukord andis Rootsi riigikaitsele uue sihi (2) Saarlased aitavad Gotlandi kaitsta Arvamus Juhtkiri: seadusandja peab olema eeskujuks Mihkel Mutt: hargajastu ja rändemaisus ehk kas Eestil on tulevikku? (3) Marko Suurmägi: pisut kavalust võitluses Läti õllega (10) Mihhail Hodorkovski: ei kujuta ette, et keegi kunagi Krimmi tagasi annaks (34) Postimees 1997. aastal: julmurid kohtu ees Mitte kunstigerilja, vaid karistamatu krahv (7) Ministri murekoorem (7) Lauri teeb kadedaks Ainult kaks võimalust: krahh või triumf (2) Eero Epner: kurjuse normaliseerumine (49) Peeter Langovitsi tagasivaade: «Need vanad armastuskirjad» Kultuur Nädala plaat. Perifeerse räppgeeniuse monument oma perifeersusele Nädala plaat. LCD Soundsystemi suur tagasitulek Juurikas: Pensionärid Tinderis: netflix, chill ja reumarohud Aja auk. Holger Czukay (1938-2017) – helialkeemiku lahkumine Juurikas: Kirjandusteoste positiviseerimise kava (2) Sport Šmigun-Vähi dopingujuhtum tekitab Bjørgenis imestust Lauri teeb kadedaks Tallinna maratoni noortejooksu võitis taas Andi Noot Teoorias on medalikolmik Leedu, Läti ja Soome võimalik… Serviti püüab eurosarjas edasipääsu Magnus Kirt rühib isalt saadud eneseusuga tipu poole Joosep Susi: kas tippspordi rahvusnarratiiv tuleb hingusele saata? (1) Kanter trennikaaslasest: Kaiat tuli tagasi hoida AK VIKERKAAR LOEB. Diletandid ja geeniused Lilija Ševtsova: müües end Gazpromile, on lääs kaotanud moraalse teenäitaja rolli Inglid päkapikkude maal Soome sõltumatu haritlaskonna manifest (6) Lõuna-Eesti maastik järvega Ah Reneé, mu kreembrülee Peaaegu täiskasvanud Merkel tundus veenvam kui Schulz Nädala plaat. Perifeerse räppgeeniuse monument oma perifeersusele Juurikas: Pensionärid Tinderis: netflix, chill ja reumarohud Juurikas: Kirjandusteoste positiviseerimise kava (2) Arter VIDEO: Kus asub Euroopa kauneim matkatee? Teie isiklik dinosauruste park. Uus arvutimäng! Kogenud harrastaja: ilm on jooksja sõber ja vaenlane Horoskoop Ultramees Rait Ratasepp: mind ei huvita asjad. Mind huvitavad emotsioonid ja vaba aeg (1) Kuhu minna Muhe krimimärul «Logani õnn» mõtlemisvõimet ei eelda Silm silma vastu: «Merivälja» versus «Nukumaja». Kumba eelistada? (1) Septembrikuus uus dressipluus! Sügise supersöögid tulevad oma aiast Justin Petrone: tüdrukutele president meeldib (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Inglid päkapikkude maal

3 min lugemist
Jon Steele «Vahimehed». FOTO: Raamat

Natuke loed, hakkad mõtlema, et ju siin mingi Da Vinci koodi kloon on. Ainult kindlama käega ja vabamalt kirjutatud. Ilma et kogu aeg oleks mõeldud, kas kodanik ikka lehte pöörata võtab. Las läheb lugu nii, nagu läheb, autor on vaid selle kirjapanija. Mis pole ka imeks panna, arvestades lugupeetava eelmist elu sõdade ülesfilmijana. Mida sa muud teha saad, kui võimalikult palju pildile saada. Eks ellu võiks ka muidugi jääda. Niisiis võib siit leida kartmatut ei-haagi-jäta-pooleli kirjutamist. Põneka kohta harjumatult aeglast, esimese laibani läheb hea hunnik lehekülgi.

Siis hakkad mõtlema, et mis Šveitsist tead. Seal tegusid toime pannakse. See on üks maa, mille peale väga ei mõtle. Pole justkui vaja, seal ei juhtu ju midagi. Keegi teab peast öelda nt Šveitsi presidenti või peaministrit – kirjutage mulle ka. Igav koht, aga mõistatuslikult kuulus. Noad, kellad, juustud.

Lisaks veel täiesti ebademokraatlik riigikorraldus, kus rahvahääletusele võib ja pea tuleb panna iga väljamõeldis – mistõttu seal vist päris lollused läbi ei olegi läinud. Raevukas oma nina teiste asjadesse mitte toppimine ja oma asjade kiivas endale hoidmine. Pangad, kus päkapikud hoiavad Smaugi kulda ja Nibelungide aaret, ainult ei räägi sellest kellelegi. Ongi õigupoolest kõik. Ei midagi huvitavat.

Siin on aga Lausanne’i linna kirjutatud saladused, millele vihjatakse aegapidi ja näiliku hooletusega. Tunned lugedes, et midagi juba on käimas, aga mis, ikka ja ikka aru ei saa. Hakka või... ei, ei hakka edasi lehitsema, kuigi väga tahaks, küll need küüned tagasi kasvavad.

Siis hakkad mõtlema, kui vana võis olla Quasimodo. Praegu vist enam mitte, aga mu meelest mu ajal oli see õnnetus nimega «Jumalaema kirik Pariisis» lausa kohustuslik läbi lugeda. O’Haeda & Waewa Ltd küll. Vana Balzaci kallal on ikka ilgutud, et kirjeldab kolm lehekülge mingit mõttetut ust, siis teatab, et kuna uksest rohkem juttu ei tule, pole tarvis pikemalt peatuda. Hugo oli veel hullem. Iseenesest on see raamat üks paras ülespuhutud jama. Ajastu näide, kindlasti, millega aga saab lapsi pigem literatuurist eemale hirmutada.

Et siin on üks tegelasi kah kellamees, kes valvab Lausanne’i katedraali kelli ja peletab tükk aega nimetamata jäävaid koletisi. Miskipärast tundub ta alguses vana mehena, põlvkondi juba seda tööd tehtud, kurja eemal hoitud. Osutub, et poiss on vaid 21-aastane, kui eelkäija tuleb temaga napsu võtma ja talle tüdrukut kauplema šveitsilike kiidusõnadega: sinust kaks aastat noorem, aga kus oskab lehmi lüpsta! On ikka päkapikud. Moodne Quasimodo, kuigi pole küürakas, vaid kõigest kompjalaga.

Siis hakkad mõtlema Gilbert Keith Chestertoni ühele artiklile, kus ta võrdleb põneviku või krimka kangelast rändrüütliga. Kes astub vastu kusagil õrna tsivilisatsiooni selja taga igavesti varitsevale kaosele. Kaasaegne rändrüütel on siin mõnevõrra ebavooruslik tüüp. Mitmesegaseid turva- ja eriteenuseid pakkuva agentuuri kaudu palgatud kõva mees, kes kipub ärkama pooliku odava viina ja käkras suitsupaki kaisus ega suuda kuidagi meenutada, kes palkas, miks palkas.

Aga makstakse, piletid on siin, miks mitte Lausanne. Henry Kuttneril oli tore tegelane, viinaveaga leiutaja, kes hommikul avastas roboti, aga ei mäletanud, millal see valmis ja miks. Robot kah ei teadnud. Midagi sinnapoole.

Siis hakkad mõtlema kõigile muistsetele pühadele libudele. Kreeka, Foiniikia, India, igal pool. Kõlab ülimalt vastuoluliselt, libu ja järsku püha. Igasugust on ilmas olnud. Ja siin on kaanetüdrukust elukutseliseks arenenud tütarlaps kas nüüd suisa pühaks, aga äraütlemata toredaks kirjutatud. Elad ikka kaasa küll tema tegemistele – üldse mitte äh-äh-öh mõttes! – ja mõtetele ning muudkui loodad, et tal hästi läheks. Natuke tuutu, nagu ta oma selge ameti man on.

Sest siis algavad mõrvad, nagu ütleb käibiv netinali. Lõpuks ometi läheb põnekas käima, kui väikese sõrme küüs käsil.

Mis ei tee lugemist kergemaks. Ega lehepööramist. Seda polegi nii lihtne lugeda, üht-teist peab ette teadma, sest autor ei viitsi lusikaga suhu toppida. Natuke on hea prantsuse keelt osata. Pole küll Tolstoi, keda vist trükkalid maapõhja kirusid, muudkui vaheta kirillitsat ladina vastu. Aga viskab kõvasti sisse. Natuke on hea üht-teist teada apokriivadest, eriti inglitest.

Iseloomu peab kõvasti olema. Seda lugeda on, nagu oleks laual kauss Šveitsi šokolaadiga. Kuis kellelgi, mul on kohutav nõrkus šokolaadi vastu. Võtad ühe, mõtled, et on veel küll. Üks hetk on poed kinni, ega seda raha ka üle ole, tahaks mõnegi hommikukohvi kõrvale jätta. Raske, raske. Samamoodi ei taha selle raamatuga kiirustada. Õnneks lubatakse kahte osa veel.

***

Jon Steele «Vahimehed». FOTO: Raamat

Jon Steele

«Vahimehed»

Tõlkija Marju Randlane

Varrak 2016

556 lk

Seotud lood
    08.09.2017 11.09.2017
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto