Nii nagu oli selge žanrimääratluseta meie suvepealinnas suvekuudel valitsenud aastaaeg, on segaste sootunnustega ka suvepealinna teatri hooaja avalavastus. Justkui päikeseta kasvanud tomat, mis meenutab nii maitse kui ka välimuse poolest rohkem paprikat, kurki ja õuna.
Endla hooaja avanud uuslavastuse taga pole siiski mitte looduslik stiihia, vaid kunstiline kavatsus. Eeldusel, et kunstiliseks kavatsuseks on ka selge kunstilise kavatsuse (ropus keeles öeldult: kontseptsiooni) puudumine. Või siis meetod, mille puhul kontseptsioon selgub tagantjärele – idee ja mõte tulevad pärast tegu. Selline pea peale pööratud platonism on teataval määral iseloomustanud Endla praeguse pealavastaja Ingomar Vihmari autorilavastusi algusest peale (meenutagem näiteks Ugalas 1997. aastal esietendunud «Küpressimäge»).
Paljude Vihmari lavastuste kohta võib öelda sama, mida Forrest Gumpi ema lausus elu kohta: see on nagu kommikarp, millesse kätt sisse pistes ei või iial teada, mis täpselt näppu jääb. Olukorra teeb mõnevõrra haruldaseks ja huvitavaks asjaolu, et osutatud teadmatus ning sellest võrsuv võimalus üllatuda ei kehti mitte üksnes publiku, vaid ka Vihmari enese puhul, kes näib nautivat stiihiliste protsesside ilu, minekut mitte punktist A punkti B, vaid punktist A punkti X.
Selline teatripraktika on väga zen ja tao, aga eeldab lavastajalt lisaks ornitoloogi kannatlikkusele ja omaenese intuitsiooni täielikule usaldamisele ka suurt usku näitlejate entusiasmi ja võimekusse. «Meri, mehed, maa ja naised» näib olevat valminud just sellise retsepti järgi. See ei pretendeeri oma sisus ega vormis pealtnäha suurt millelegi, ei mängi suurte panustega täispangale. Tulgu, mis tuleb. Ning jätnud sisuliste dominantide valiku – ning koos sellega ka vastutuse – publikule.
Teatri kodulehel selle lavastuse iseloomustamiseks kirjutatud teksti suuresõnaline ebamäärasus näitab sportlikus mõttes koha kätte isegi valimislubadustele. Sealt võib lugeda: «See on üks omamoodi kontsertlavastus, milles vaadatakse maailma läbi kummalise tunnetuseakna, koos naerdes ja koos imestades, see on lavastus inimeseks olemise saladusest ilma saladust ennast reetmata».
Osutatud ebamäärasus on ilmselt taotluslik. Sest seda liini jätkab ka lavastuse pealkiri «Mehed, meri, maa ja naised», mis on sama väljapeetult ja eneseirooniliselt (?) mittemidagiütlev – jumala loomisnimekirjas olnud suurematest «tootegruppidest» on siit puudu ainult taevas, taimed, linnud ja loomad.
Selle lavastuse žanrimääratluseks antud «estraadietendus» teeb oma möödavaatamatus anakronistlikkuses viipe mineviku suunas ning on laetud äraspidisest melanhooliast. Tuleb välja, et Eesti 21. sajandi liberaalse demokraatia ja rahvusriigi soojast sülelusest hoolimata jäi meil justkui midagi olulist maha 20. sajandi seitsme- ja kaheksakümnendatesse aastatesse, sinna, kuhu ulatub praeguste tegusate keskealiste isiklik mälu (nooremate jaoks on selleks ajastuks üheksakümnendad – päevad, mis ajasid segadusse).
Vihmari ja Endla trupi kõnealust projekti võib nii oma tundetoonilt (halvastivarjatud nostalgia) kui ka vormilt (elavas esituses popmuusika loov kasutamine draamatükis) võrrelda mitmete lavastustega Endla lähimineviku repertuaarist: «Raimund» (2003, lav Tiit Palu), «Mis värvi on vabadus» (2005, lav Tiit Palu), «Raimonds» (2009, lav Tiit Palu) ning «Öös on asju» (2016, lav Ivar Põllu). Vihmari enese viimaste aegade loominguliste tegemiste hulgas on selle suurim lähisugulane 2011. aastal Eesti Draamateatris esietendunud «Õitseng».
/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2017/09/13/7097425t1h4ad8.jpg)
