Sisukord
Kultuur
Postimees
16.09.2017
Eesti Lembelind sai uue elupaiga Mõisaomanik peab leppima ootamatute külalistega Ootamatu majanduskasv tegi eelarve koostamise lihtsaks Prantsuse kolonel: võõrleegioni Eestisse tulek oli juhus (44) Endine mõisaomanik: kaks võõrast sain toast kätte (7) Välismaa Politsei tunnistas Londoni rongiplahvatuse terrorirünnakuks Junckeri optimistlik musi (5) Birmas ägenevad tapatalgud (2) Arvamus Juhtkiri: valitsus šampanjavannis (6) Marti Aavik: nad peavad sind napakaks (20) Nobelist Kurt Wüthrich sai Eesti teadusest aimu Endel Lippmaa kaudu (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: Diiva Barcelonast Haapsalu maffia lõpulüli (1) Tugev teoorias, nõrk praktikas (12) Valge mees oskab hüpata! Postimees 1928. aastal: Soome-Rootsi lihasõda Tiina Kaukvere: ma olen müüdimurdja (18) Kultuur Superministeerium kui monument Exceli tabelile (4) Kätlin Kaldmaa: Kaladest ja puudest, inimestest ja laevadest Aja auk. Kontroll Nädala plaat. Lateraalne evolutsioon Karin Rask: Mulle meeldivad lood, mis esitavad vaatajale väljakutse Sport Põlvetraumad – freestyle-suusatamise kutsehaigus Võitmatu Kelly raske seis Mart Soidro: terves kehas terve vaim (3) Singapuri etapp: strateegiliste plaanide ja otsuste tõehetk Sloveenia tähelennu pant – meeskonnatöö AK Kätlin Kaldmaa: Kaladest ja puudest, inimestest ja laevadest Superministeerium kui monument Exceli tabelile (4) Juurikas: munapiiks on tervisele kasulik Juurikas: Märt Sults lummab Euroopat Prognooside tegemise kunst ja teadus Mihkel Kunnus: tarkus istub korraga kahel toolil Mart Juure gooti stiilis unenäod Kuidas ärkamisajal armastati? (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: Diiva Barcelonast Nobelist Kurt Wüthrich sai Eesti teadusest aimu Endel Lippmaa kaudu (1) Nädala plaat. Lateraalne evolutsioon Aja auk. Kontroll Tiina Kaukvere: ma olen müüdimurdja (18) Arter E-riigi reliktid Сәттілік* ehk reisikiri pulmapeost Kasahstanis Olümpiastaadion, kus eestlane Guinnessi rekordiga hakkama sai Greyp G12S – elektriratas edasijõudnutele Orkaanipaanika: paanikast saab kasu lõigata Horoskoop Lisatud galerii! Disaini- ja mööblimessi Habitare paneb ideed lendama Filmiarvustus «Madame»: pentsik printsess Pariisis Seljakotid selga! Karin Rask: Mulle meeldivad lood, mis esitavad vaatajale väljakutse Pealinna parima pitsa jahil Uus kuum sai Tartust Riiga jalgrattaga – kuidas siis veel? Tiina Park: Gruusia või Kruusia (2) Sõiduproov: Renault Alaskan. Kõva tööloom, pop pintsak seljas Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nädala plaat. Lateraalne evolutsioon

2 min lugemist
The National FOTO: Kuvatõmmis

The National

Sleep Well Beast

4AD

Hinne: 4

Hea uudis on see, et The National jätkab sealt, kus nad 2013. aastal lõpetasid. Halb uudis on, et nad sealt jätkavad, kus pooleli jäid. Tegemist on arvamusi enda kohta suisa deemonlikult polariseeriva bändiga. Ma tean tervet hulka inimesi, kes arvavad, et The National on võib-olla tänapäevastest (laias laastus) indie-roki bändidest kõige vägevam. Ma ise kuulun nende hulka. Aga ma tean ka päris mitut inimest, kes krimpsutavad seda nime kuuldes nina või teevad demonstratiivselt öökimishääli, sest «see lõputu depressiivne/melanhoolne vingumine on ju tüütu». Seega, küsimus the Nationali puhul pole kunagi selles, kas see meeldib kõigile, sest see pole lihtsalt võimalik, vaid pigem selles, kas nende fännid on rahul.

Lühidalt võib selle albumi puhul täie rahuga öelda, et fännid on rahul. Ma isegi ütleks, et fännid on väga õnnelikud, sest The National on ikka see, mis ta on alati olnud – aeglase kuni keskmise tempoga, teravmeelsete ja isiklike sõnadega, kurvameelne ja tähelepanelikku kuulamist nõudvate «hookidega», pinnapealselt aga pateetiline ja hümnilaadne muusika. Lisaks aga on the National nüüd elektroonilisem kui kunagi varem (selles suunas on liigutud viimasel kahel albumil, kohe pärast 4ADga liitumist), neil pole enam nii palju akustilisi instrumente ja kahes loos on elektrikitarrisoolo, mis on The Nationali puhul suisa ennekuulmatu.

The National on oma ajaloos, mis nüüd juba läheneb 20 aastale, olnud väga stabiilne. Alustati sisuliselt samas koosseisus, mis püsib tänaseni, ja algusest peale on nad olnud hipsterite sweetheart’i staatuses. Muusikaliselt oldi üsna tüüpiline ingliskeelse Põhja-Ameerika «ülikoolibänd», kus domineerisid akustilised instrumendid ja meloodiate voolavuse rõhutamiseks kasutati palju kõikvõimalikke poognaga mängitavaid keelpille. Aja möödudes on viiulid-tšellod suures osas kadunud ja helipilt on muutunud rokilikumaks, aga mõtisklev ja kurvameelne muusika on jäänud. Kõla määrab Matt Berningeri bariton, mis on põhjustanud võrdlusi Leonard Coheni, Depeche Mode’i, Joy Divisioni ja Nick Cave’iga, kuigi muusikaliselt pole neil suurt ühist.

The National on evolutsiooniliselt iga albumiga edasi liikunud, kuigi pigem horisontaalselt kui vertikaalselt. Muusika pole läinud selgelt paremaks ega halvemaks, lihtsalt tasakesi muundunud. See ühtlane (kriitikute arvates kõrge) tase ongi ilmselt see, mis hoiab The Nationali teatavas kultuslikus tsoonis, kuhu uusi austajaid vaikselt juurde tuleb, aga ära eriti keegi ei kao. Uus kauamängiv kompab uusi piire loomingus täpselt nii tasakesi, et keegi, kes varem neid kuulanud on, ära ei ehmata. Seega, uudsus ja põnevus ohverdatakse kindla kvaliteedi nimel ja kuigi fännidel on lõbus, ei tee bänd muusikaliselt ka olulist sammu üles. Aga võib-olla polegi enam üles võimalik minna ja seegi on ju hea

Seotud lood
15.09.2017 18.09.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto