Kaupo Meiel: mure on maailma mõnusaim tunne

Eneseabiguru Dale Carnegie ülipopulaarne raamat kannab eesti keeles nime «Lõpeta muretsemine ja hakka elama». Mul pole vähimatki aimu, kui paljud tänu sellele õpetusele on muretsemise lõpetanud ja elama hakanud, aga olen üpris veendunud, et nad võinuks rahumeeles edasi muretseda, sest elu muretsemiseta on igav, tühi ja kasutu.

Eesti elu muutub iga aastaga järjest paremaks ja seda ei tõesta mitte mingid andmed kuskil tabelis, keskmise või mediaanpalga katkematu tõus või ostujõu kerkimine, vaid teemad, mille pärast ollakse valmis ennastunustavalt ja halliksminemiseni muret tundma.

Parima näite, kuidas üks lihtne ja labane mure suudab muuta argipäeva põnevaks seikluseks ja liita lõhestunud rahva korraks taas ühtseks, pakkus mõne aja eest lahvatanud võikriis.

Algul levis kuuldus, et või võib lettidelt kaduda, siis hakati seda kokku ostma ja, ennäe imet, võiletid tühjenesidki. Eelnev tähendab vildaka, kuid elujõulise loogika järgi, et kuuldustel oli alust ja need, kes õigel ajal muretsema hakkasid, saavad järgmised kolm kuni viis aastat sahvris tatrakilode kõrval säilitatud võid leivale määrida, teised peavad ilmselt võita läbi ajama. Mitte et nad sellest oluliselt puudust tunneksid, aga siiski – muretsejad võitsid ja nad võivad ühe mure unustada, et kiirelt järgmine murepõhjus otsida, ning elu ja vestlused omandavad taas mõtte ja sisu.

Muretsemine on hinnatud tegevus nii hallis igapäevaelus kui niiöelda kõrgemates sfäärides. Meenutades näiteks olulisemaid arvamusavaldusi, hinnatakse kõrgelt alati neid kõnesid ja artikleid, millest kiirgab suurt muret kellegi või millegi pärast. See on vana hea nutunaiste traditsiooni jätkamine. Kui omastel endil polnud aega lahkunud pereliikme haual halada, sest põllutööd tahtsid tegemist, siis palgati daamid, kes kääpal itkemas käisid. Mure sai muretsetud ja talitused talitatud. Nüüdsel ajal on kohustused kenasti ära jagatud – lihtsad inimesed muretsevad lihtsate asjade pärast nagu või, tähtsad inimesed muretsevad filosoofilisematel teemadel, nagu olla või mitte olla.

Võiteema on end nüüdseks loodetavasti ammendanud, kõik alternatiivsed leivamäärded on läbi proovitud, kodused võivalmistamise tehnikad meelde tuletatud ja isegi kõikvõimalikud võiteemalised naljad ära tehtud. Nüüd pole muud, kui tuleb uut üldrahvalikku mureteemat oodata. Ise käisin poes ja avastasin, et kana kintsuliha ei olnud. Pani kergelt muretsema. Sõber käis poes ega leidnud lillkapsast. Mure süvenes. Kust nüüd järgmine laks tuleb?

Suurtes kategooriates ei pea õnneks muretsema, et keegi ei oska põhjust muretsemiseks välja pakkuda, valimised on ju ukse ees. Välja saab kaevata vana hea Venemaa, vanad head pagulased, vana hea sallimatuse koos vana hea sallimisega. Helgemad pead tulevad välja sedalaadi mõttega, et Reformierakond ja EKRE võivad hakata koos Tallinna valitsema, mis on juba kõrgpilotaaž, sest pakub mureainet vastandlikele seltskondadele, muutes nad nõnda lähedasemaks.

Kindlasti ei tohiks valimistel valida neid, kes lubavad murede kadumist, sest kui suured mured kaovad, astuvad nende asemele väiksed mured ja sealt on kaalika müügilt kadumiseni ainult üks samm.

Ma ei tea, milliseks alanud nädal kujuneb, kas tuleb mõni uus kriis või ei tule, aga soovides olla konstruktiivne, pakun välja vähemalt ühe asja, mille üle neil päevil muretseda.

Fox Newsi teadusportaal vahendas mõne päeva eest, et 23. septembril tuleb kristlike numeroloogide arvutuste kohaselt maailma lõpp, kõik märgid viitavat sellele. Niisiis on teil nüüd vähemalt kahe asja pärast muretseda, et igav ei oleks – kas maailma lõpp saabub laupäeval ja kas kokku ostetud või ikka peab sellele vastu.