Filmiarvustus «Victoria ja Abdul»: kas vanad naised tõesti armuvad?

Kaader filmist. FOTO: outnow.ch

Mis juhtub naisega, kui hinnata teda objektina? Kuni ta on noor ja ilus, ei pruugi ta end halvasti tunda. Või kuni tema käes on võim. Muul juhul saab temast vanaraud kohe, kui tarbimisväärtus kaob.

Tellijale Tellijale

«Victoria ja Abdul» viib vaataja legendaarse kuninganna Victoria aegsesse Briti impeeriumi, kus eaka kuninganna ja noore hindu Abdul Karimi vahel tekib ootamatult säde – väidetavalt tõestisündinud lugu, mis põhineb meespeategelase biograafial. Film pole aga kaugeltki romantiline muinasjutt, mis teeks nukratel ja nurka unustatud tädikestel tuju heaks. Ilusat lõppu, mida olekski ebaloogiline loota, ei tule ka!

See film segab kokku terve hulga päevakajaliselt põletavaid teemasid. Mahakantud vana naise traagika on hea koondnimetaja, piisavalt inimlik ja igaühele mõistetav, et kogu kompotti koos hoida. Traagikaid on loos rohkemgi: võõraviha mujalt tulnute vastu ning terav kultuurikonflikt, milles mõistmise leidmine on kui mitte võimatu, siis igatahes vähetõenäoline. Filmis on ka suure impeeriumi ühtsena hoidmise keerukuse motiiv, mis on samuti tänapäeva üle kantav, ja praegu eriti palju kõneainet pälviv võimuküsimus. Põletav võimuiha laostab inimese moraalselt, olgu ta kuninganna, president või reapoliitik. Esmalt tuleb lõivu maksta avara vaatenurga ja looma mõistusega, seejärel kaob inimlikkus ja jahtub süda. Sellised mustrid korduvad ajaloos sadu ringe ja hämmastav küll – keegi ei õpi teiste vigadest!

22.09.2017 25.09.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto