Sisukord
Arvustused
Postimees
23.09.2017
Eesti Ülikool ja emakeel (1) EKRE kardab õiguskomisjonis kambakat (55) Eesti Energia siseneb Soome ja Rootsi turule Kaagvere erikooli juht lahkub tuleval nädalal ametist Kohus mõistis oma naise süüdanud süürlase pikaks ajaks vangi Välismaa Aina enam Saksa geisid valib paremäärmuslasi «Luku taga» hullunud Makedoonia üritab saada Euroopaks Impulsiivne Angie (1) Saksamaa alustas lõpuspurti Arvamus Peeter Langovitsi tagasivaade: lõpetamata logiraamat Postimees 1935. aastal: viljakoristamise talgute verine lõpp Fotod: Panmunjom – sürreaalselt reaalne maailm (4) Juhtkiri: austagem fakti, hoidkem mõttevabadust Ülikool ja emakeel (1) Impulsiivne Angie (1) Kelly, sul on aega! Elagu trupp! Siim Kallas: ise majandamine või tasuta vaesus? Milline oleks tänane IME? (48) Mart Kivastiku veste: metsavennad, me võidame niikuinii! (18) EKI keelekool: kas hundil ja heal lapsel ikkagi mitu nime? Kultuur Filmiarvustus «Victoria ja Abdul»: kas vanad naised tõesti armuvad? Aja auk. Kummaline lugu lendavate taldrikuteta Elagu trupp! Nädala plaat. Võimeid veel enamaks Siim Kallas: ise majandamine või tasuta vaesus? Milline oleks tänane IME? (48) Sport Kelly, sul on aega! Kanter innustab lapsi, sära silmis ja katsetab peagi uut ametit Põhja-Koreas käinud Bramanis: olümpiaboikott on tõenäoline Killing sihib vähemalt poolfinaali Tarbija Millist telefoni valida esimese klassi õpilasele? (3) AK Andres Adamson: mis juhtus tegelikult Harju Pangaga? (3) Juurikas. Viimane veerg Usk ja sõjakus seestpoolt (2) Varastega mestis ( : ) Ene Mihkelsoni raske pärand (1) Püüd ületada unustus ning tunnistada minevikku Peeter Langovitsi tagasivaade: lõpetamata logiraamat Paul Tammert: tulemas on rasked ajad, kus senised elukorralduse alused võivad hakata vankuma (7) Fotod: Panmunjom – sürreaalselt reaalne maailm (4) Aja auk. Kummaline lugu lendavate taldrikuteta Nädala plaat. Võimeid veel enamaks Arter Horoskoop Uus Waksal vanas vaksalis Kuhu minna Diplomaat ja teadur Kalev Stoicescu: sõjaohust räägitakse meil liiga palju (4) Filmiarvustus «Victoria ja Abdul»: kas vanad naised tõesti armuvad? Rattaässad sirutavad presidendile poris abikäe Juutide uusaastapüha Tallinnas (2) Zapadi vaiksed värvilised külad Olümpiarajatis: Cresta kelgurada, kõige amatöörlikum olümpiaareen Õunakooki. Aga vanamoodi Ülikonnarevolutsioon: unusta vana pintsak ja avasta uus! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Usk ja sõjakus seestpoolt

3 min lugemist
Einar Laigna. FOTO: Elmo Riig / Sakala

Einar Laigna teoses «In manibus portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna lugu» nautisin ma kõige enam peatükki «Märjamaa». Selles kirjeldab autobiograaf oma teisenemist luterlasest katoliiklaseks. Milline eruditsioon, milline sügav eneseuuring seestpoolt kui ka teoloogiline vaatlus väljastpoolt enda sisse!

Laigna esitab kõik selle teoloogilise konflikti alged, analüüsib, kuidas need otsustavaks muutuseks kasvasid. Alul oli ta luterlik kleerik tões ja vaimus, seejärel salakatoliiklane kõige siirama sooviga taastada side algse ajaloolise kirikuga ja selle vaimuliku hiigelpärandiga. Ja viimaks ühinemine Kristuse ainukirikuga.

Laigna peab just roomakatoliiklust oma meelelaadile sobivaks. Üheks konverteerumise põhjuseks peab Laigna seda, et protestantismis on kõige tähtsam jutlus ja jutlustaja isik. Teda ei huvita aga inimene, teda võlub missa. Kogu argumentatsioon oli mulle rikastav lugemine. Sain teada sedagi, et luteri kirikus oli Laigna alati vihatud ja põlatud isik, kuna oli vaimulikuna käima pannud mitu uuendust. Ka nende seletamine oli köitev.

Erilised konfliktid olid tal Märjamaa vennastekoguduse liikmetega, kuna nemad oma võrdsusetaotlustes ei jaganud Laigna härrasmehelikku ja kõrgkiriklikku joont. Laigna kirjeldab oma üleminekul ühest konfessioonist teise tundidepikkusi üksipalvetamisi öises kirikus ning sellega kaasnenud psüühilist krahhi.

Ei puudu isegi iga teksti kaunistav naljatera. Vaidlustades luterlike postulaatide loogilisust, teeb Laigna ettepaneku mõista akronüümi EELK all Eesti Evangeelset Laignalikku Kirikut. Torkest on kasu, kirik muudab nimekuju Eesti Evangeelne Luteri-usu Kirik Eesti Evangeelseks Luterlikuks Kirikuks. Polevat meil ju Luteri-usku, meil on ikka Kristuse-usk.

Martin Lutherile heidab Laigna ette individualismi, põrmustab tema kreedo «Kuidas MINA leian OMA armulise Jumala!» just sõnade «mina» ja «oma» pärast. Kummati läbib kogu raamatut just samasugune suhtumine inimestesse, maailma ja jumalasse. Vastuolude ja konfliktide kirjeldamisega avaneb rohkem nii katolitsismi kui ka protestantismi olemus.

Raamatus on juttu intriigidest kirikuringkondades, aga ka kaitseväes ja mujal, Laigna näitab, kuidas talle on tehtud liiga, ning ta sõdib peamiselt oma vaenlastega, kes on nimepidi nimetatud: Lennart Meri, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Rein Raud, peapiiskop Edgar Hark, praost Gustav Maarand jt. Inimesed ja olud jagunevadki tal kontrastselt põrgulikeks ja ingellikeks.

Eesti Humanitaarinsituudis käis Laigna loenguid pidamas, ohvitserimunder seljas, aga juttu, et tal olnud samal ajal revolver laual, peab ta laimuks. Muidugi ei tea ma, kui palju selles kõiges on tõde ja põhjendatust, kuid kindlasti on ausam ja otsesem esitada oma versioon kui salamisi hambaid kiristada või – mis veel hullem – seljataga klatšida. Kel võimalik ja tahtmist, võib Laigna seisukohad ümber lükata.

Meeldejäävad on siiski kirjeldused kohtumistest niisuguste väljapaistvate isikutega nagu Johannes Paulus II, Arvo Pärt, Aleksander Einseln, peapiiskop Alfred Tooming, paljud leedulased, armeenlased, poolakad ja itaallased ning teised. Neist kirjeldusist õhkub helgust, nagu ka raamatu esimese poole peatükkidest, kus on juttu oma juurtest, lapsepõlvest ja koolieast.

Ikka ja jälle on teemaks niisugune koll nagu KGB. Hukkamõistu ja totruste kõrval kirjeldab Laigna ka konstruktiivseid suhteid selle organisatsiooni ja tema esindajatega. Toetust Aron Gurevitši raamatu «Keskaja kultuuri kategooriad» tõlkimisele ja ilmumisele läheb Laigna paluma tuttavalt julgeolekuohvitserilt Walter Kreitsmanilt ning saabki abi. Nimedega on esitatud teisigi KGB-lasi, näiteks Harald Tupits.

Ent toonasele ajastule iseloomulik jälituskartus on tallegi omane. KGBd kahtlustab ta kõikjal, nii sportlaste, giidide kui ka teiste hulgas. Esimest korda Itaaliasse jõudes tajub ta, et Triestes jälitavad teda «Itaalia organid». Laigna kirjutab, kuidas metodist Herbert Murd pandi vangi sellepärast, et esitas restoranides oma ansambliga usulisi laulukesi, ning lisab: «Minu avalikud dogmaatilised loengud olid hinnatud ja kuulatud ka võimuesindajate endi poolt. Olin autoriteet neile. Ja poliitikat ma ei torkinud» (lk 142).

Laigna ei vihka eriti nõukogude võimu, kuna kõrgkultuuri oli tollal rohkem. Praegust olukorda Eestis peab Laigna liberastia-pederastia (tema sõnastus) võidukäiguks, ta on kindel, et meil on teisitimõtlejate nimekirjad reaalsuseks juba paar aastakümmet. Angloameerika alatusele, silmakirjalikkusele, kohutavale julmusele ja valelikkusele eelistab ta XXI sajandi Venemaad. Ta küsimärgistab isegi Stalini isikukultuse paljastamise Hruštšovi poolt, kuna sellega pandi alus riigi lagunemisele.

Laigna on autobiograafias tsiteerinud oma päevaraamatut. Esimene on loomulikult kirjutatud tagantjärele, teine nii-öelda jooksvalt-sünkroonselt. Usun, et ausat ja redigeerimata päevaraamatutki oleks huvitav lugeda, see avaks uue rakursi.

Autobiograafia järgi jääb Laignast mulje kui keskaegsest uhkest ja võimukast kirikuvürstist, kes pigem sõdis kui ajas jumalaasju. Maade vallutamisi pidaski too mõõgasangar Kristuse teenimiseks. Huvitav, kas ka päevaraamatuis avaneks selline pilt?

***

Einar Laigna «In manibus portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna lugu» FOTO: Raamat

Einar Laigna

«In manibus portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna lugu»

Üksühene 2017

264 lk

Seotud lood
22.09.2017 25.09.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto