69-aastane Aleksandra elab suvel Minski oblastis Benitsa külas, talvel Maladetšnõi linnas. Pensionil lesknaine saab kuus 140 rubla (63 eurot) pensioni. «Söögiks jätkub, aga maja remondiks küll mitte,» nendib ta. Enne pensionile jäämist töötas naine tehases, kuid sellest ei taha ta pikemalt rääkida. Aleksandra kasvatab oma aias juurvilju. «Just võtsin viimased porgandid üles. Olen juba nii väetiks jäänud, et pidin selleks taburetil istuma,» räägib naine. FOTO: Sander Ilvest

Valgevene külades elavad inimesed tagasihoidlikult ja lihtsalt, oma elu üle nad ei kurda. Noored on läinud linnadesse õnne otsima ja maal ringi sõites võib külatänavatel kohata enamasti vaid eakaid. Kui suuremad maanteed on heas korras, siis väiksemates kohtades võib sõiduautoga mutta kinni jääda.

Tellijale
83-aastane Anton on võõraid nähes esialgu umbusklik, kuid kuuldes, et oleme Eestist, läheb ta nägu naerule. «Oo, eestlased! Te olete ju naabrid,» ütleb mees rõõmsalt ja kutsub meid aeda. Anton on oma eluga rahul: «Pensioni saan veidi üle kahe miljoni, äraelamiseks sellest piisab, kui just joodik ei ole.» Mees täpsustab, et uues rahas on tema pension 390 rubla (177 eurot – toim). «Teie, eestlaste jaoks ei ole see summa ilmselt suur. Valgevenes pole kunagi väga palju raha olnud, elame tagasihoidlikult, aga saame hakkama. Batja sõidab küll kogu aeg välismaal ringi, tavaline inimene ei saa seda endale lubada. Aga las ta sõidab, ega mul kahju ole.» Batjaks kutsuvad valgevenelased president Aljaksandr Lukašenkat. FOTO: Sander Ilvest
Valgevenes on igas vähegi suuremas asulas Suurele Isamaasõjale pühendatud monument. Sageli tähendab see postamendi otsa paigutatud sõjaaegset tanki T-34, millest Valgevenes ei paista puudust olevat. Selliseid tankimonumente jäi ühepäevasel ringsõidul Minski lähistel silma viis, pildil olev asub Marina Horkas. FOTO: Sander Ilvest