Sisukord
Arvustused
Postimees
23.09.2017
Eesti Ülikool ja emakeel (1) EKRE kardab õiguskomisjonis kambakat (55) Eesti Energia siseneb Soome ja Rootsi turule Kaagvere erikooli juht lahkub tuleval nädalal ametist Kohus mõistis oma naise süüdanud süürlase pikaks ajaks vangi Välismaa Aina enam Saksa geisid valib paremäärmuslasi «Luku taga» hullunud Makedoonia üritab saada Euroopaks Impulsiivne Angie (1) Saksamaa alustas lõpuspurti Arvamus Peeter Langovitsi tagasivaade: lõpetamata logiraamat Postimees 1935. aastal: viljakoristamise talgute verine lõpp Fotod: Panmunjom – sürreaalselt reaalne maailm (4) Juhtkiri: austagem fakti, hoidkem mõttevabadust Ülikool ja emakeel (1) Impulsiivne Angie (1) Kelly, sul on aega! Elagu trupp! Siim Kallas: ise majandamine või tasuta vaesus? Milline oleks tänane IME? (48) Mart Kivastiku veste: metsavennad, me võidame niikuinii! (18) EKI keelekool: kas hundil ja heal lapsel ikkagi mitu nime? Kultuur Filmiarvustus «Victoria ja Abdul»: kas vanad naised tõesti armuvad? Aja auk. Kummaline lugu lendavate taldrikuteta Elagu trupp! Nädala plaat. Võimeid veel enamaks Siim Kallas: ise majandamine või tasuta vaesus? Milline oleks tänane IME? (48) Sport Kelly, sul on aega! Kanter innustab lapsi, sära silmis ja katsetab peagi uut ametit Põhja-Koreas käinud Bramanis: olümpiaboikott on tõenäoline Killing sihib vähemalt poolfinaali Tarbija Millist telefoni valida esimese klassi õpilasele? (3) AK Andres Adamson: mis juhtus tegelikult Harju Pangaga? (3) Juurikas. Viimane veerg Usk ja sõjakus seestpoolt (2) Varastega mestis ( : ) Ene Mihkelsoni raske pärand (1) Püüd ületada unustus ning tunnistada minevikku Peeter Langovitsi tagasivaade: lõpetamata logiraamat Paul Tammert: tulemas on rasked ajad, kus senised elukorralduse alused võivad hakata vankuma (7) Fotod: Panmunjom – sürreaalselt reaalne maailm (4) Aja auk. Kummaline lugu lendavate taldrikuteta Nädala plaat. Võimeid veel enamaks Arter Horoskoop Uus Waksal vanas vaksalis Kuhu minna Diplomaat ja teadur Kalev Stoicescu: sõjaohust räägitakse meil liiga palju (4) Filmiarvustus «Victoria ja Abdul»: kas vanad naised tõesti armuvad? Rattaässad sirutavad presidendile poris abikäe Juutide uusaastapüha Tallinnas (2) Zapadi vaiksed värvilised külad Olümpiarajatis: Cresta kelgurada, kõige amatöörlikum olümpiaareen Õunakooki. Aga vanamoodi Ülikonnarevolutsioon: unusta vana pintsak ja avasta uus! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Püüd ületada unustus ning tunnistada minevikku

3 min lugemist
Kirjanik Sergei Lebedev FOTO: James Hill

Hiljuti eesti keelde tõlgitud vene luuletaja Sergei Lebedevi debüütromaan «Unustuse piir» tungib läbi kollektiivse amneesia Nõukogude Liidu vangilaagrite süsteemi pärandisse. Nimetu peategelase teekond Siberisse, et välja uurida salapärase lapsepõlvetuttava, Teise taadi elulugu, toob lagedale kohutava, kuid üldisest teadvusest pühitud pinge Venemaa oleviku ja mineviku vahel. Lebedevi kujundirikas, pikkade lausetena voolav tekst on märkimisväärne, luues järeleandmatu jõuga häiriva pildi mõjuvõimust, mis minevikul on oleviku üle. «Unustuse piir» on püüe ületada unustus ning tunnistada minevikku kogu selle pärisuses.

Lebedevi romaan on eelkõige psühholoogiline: autor ei esita nagu Aleksander Solženitsõn «Gulagi arhipelaagis» sunnitöölaagrite olemusest ja ajaloost entsüklopeedilist ülevaadet. Raamatu vohavast leksikast ei leia isegi lühendit «GULAG», läbi vilksatab vaid neutraalne «laager». Teksti põhisisu moodustub peategelase subjektiivsetest muljetest, aistingutest, mälestustest ja isegi unenägudest, mille tõttu on Lebedevi tekst äärmiselt idiosünkraatiline. Kummatigi suudab Lebedev ühendada peategelase perspektiivi üldisema looga Venemaa valulikust mäluvaegusest.

Ülesehituselt on «Unustuse piir» klassikaline teekonnalugu, kuid sel on ka ühisjooni detektiivromaaniga. Minajutustaja otsib tõde kummalisest lapsepõlvekujust, Teisest taadist. Eraklik pime suvilanaaber on peategelase sünni tunnistaja ja õigupoolest põhjus, miks peategelase ema kannab lõpuni arstide poolt eluohtlikuks hinnatud raseduse. Jõuga, mille abil Teine taat veenab perekonda rasedust mitte katkestama, ja minajutustaja sünniga algab pimeda mehe kummaline, täiskasvanute soositud mõjuvõim lapse üle. Teise taadi erilises huvis poisi vastu kumab läbi haiglane saamahimu allutada laps täielikult oma tahte alla.

Teine taat päästab veel ühel korral peategelase elu, kuid seekord hukkub ta ise. Vereülekanne, mis toob lapse surmasuust tagasi, ent röövib pimedalt vanamehelt elu, liidab Teise taadi mineviku ja peategelase saatuse lõplikult. Kuigi õudu tekitanud vanamees on surnud, jääb nende segunenud veri minajutustajat painama – see on märk Teise taadi mõjuvõimust ja süüdistav meeldetuletus, et võlgneb mehele, keda ta vihkas, oma olemasolu. Tõugatuna soovist lunastada Teise taadi veri, asub täisikka jõudnud peategelane rännakule, et Teise taadi saladus lahti harutada.

Süütunne ja lunastuse vajadus, millele Lebedev osutab, on kollektiivne: veri, millest peategelane ihkab vabaneda, kuulus endisele vangilaagriülemale. Inimene, kes oli talle kahel korral elu kinkinud, oli saatnud teised halastamatult surma. Teise taadi ja peategelase vereülekanne tähistab mineviku kandumist vanemalt põlvkonnalt nooremale ning selle kohalolu olevikus. «Inimene on oma ajastu laps ja eelnenute kasulaps,» kirjutab Lebedev, «ent juhtub ka nõnda, et minevik valitseb tema üle mõjukamalt kui olevik ning see ei ole pälvinud ei perekonna ega ka kogu maa arusaamist ja kahetsust.» Seda taibates muutubki peategelase rännak heita endalt Teise taadi vari suuremaks küsimuseks sellest, kuidas lõpetada mineviku ülemvõim olevikus.

Teekond viib peategelase läbi avaruse ja tühermaa Kaug-Itta. Looduskirjeldused ongi «Unustuse piiri» suurim tugevus. Minajutustaja ümber koonduv maastik aveneb lugejale peaaegu aistingulise kogemusena, ent selles peegeldub ka teose trööstitu meeleolu. Peategelase teekond keskvööndist mööda gloobust üles põlistaigasse kulgeb üha lootusetumate vaatepiltide poole: tundrajärved ja sopkad, raudteetammid ja laagrijäänused, igikelts ja massihaud. Näib, et minevik, mis on kollektiivsest mälust kadunud, on säilinud vaid laialipuisatud kildudena Venemaa pinnases, ja selleks et teada saada tõde möödanikust, tuleb olla geoloog. Lebedev, kes on ka ise geoloogiharidusega, annab sama ameti oma anonüümsele peategelasele.

Üks süngeim maastikuvorm, mida Lebedev kirjeldab, on karjäär – üüratu pimedusse kulgev mineraalikaevandus endises laagris, maapinnas haigutav auk, mida Lebedev nimetab antikujutiseks, kujundlikkuse kui niisuguse eituseks. Irooniliselt on nimelt see raamatu keskne kujund – totaalse unustuse, olematuse võrdkuju.

Teise taadi identiteediga paljastub peategelasele tülgastav minevik, millega tema saatus on põimunud. Ometi ei pöördu ta tagasi, vaid rändab sügavamale taigasse, et jõuda väljasaadetute saareni – Teise taadi laagri massihauani. Minajutustaja absoluutne pühendumus näha saart oma silmaga näitab, et faktilisest teadmisest jääb väheseks, et pääseda mineviku mõju alt. Peategelase teekond on transformatiivne kogemus vangilaagri õuduste epitsentrisse, jäätunud massihauda, millesse peategelane haiglaselt sonides sisse kukub ja millest ta alles jälestusväärse vaatepildi äratundmise järel pääseb. Teise taadi vari ei kummitanud teda enam.

Olukorras, kus Venemaa ametliku arvamuse järgi polegi Nõukogude Liidu vangilaagrisüsteemi justkui olemas olnud, on Lebedevi üleskutse ilmselge. See on üleskutse mitte eirata minevikku, vaid alla neelata selle lahjendamata tegelikkus. Vastasel juhul haihtuvad niidid, mille kaudu minevik meie oleviku üle valitseb, musta auku. «Unustuse piir» on sünge, kuid lootustandev ja imeilusasti kirjutatud romaan, mis tuletab meelde, et minevikku tuleb tunda, mitte unustada.

***

Sergei Lebedev «Unustuse piir» FOTO: Raamat

Sergei Lebedev

«Unustuse piir»

Tõlkinud Matti Piirimaa

Ajakirjade Kirjastus 2017

320 lk

Seotud lood
22.09.2017 25.09.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto