Sisukord
Kirjandus
Postimees
23.09.2017
Eesti Ülikool ja emakeel (1) EKRE kardab õiguskomisjonis kambakat (55) Eesti Energia siseneb Soome ja Rootsi turule Kaagvere erikooli juht lahkub tuleval nädalal ametist Kohus mõistis oma naise süüdanud süürlase pikaks ajaks vangi Välismaa Aina enam Saksa geisid valib paremäärmuslasi «Luku taga» hullunud Makedoonia üritab saada Euroopaks Impulsiivne Angie (1) Saksamaa alustas lõpuspurti Arvamus Peeter Langovitsi tagasivaade: lõpetamata logiraamat Postimees 1935. aastal: viljakoristamise talgute verine lõpp Fotod: Panmunjom – sürreaalselt reaalne maailm (4) Juhtkiri: austagem fakti, hoidkem mõttevabadust Ülikool ja emakeel (1) Impulsiivne Angie (1) Kelly, sul on aega! Elagu trupp! Siim Kallas: ise majandamine või tasuta vaesus? Milline oleks tänane IME? (48) Mart Kivastiku veste: metsavennad, me võidame niikuinii! (18) EKI keelekool: kas hundil ja heal lapsel ikkagi mitu nime? Kultuur Filmiarvustus «Victoria ja Abdul»: kas vanad naised tõesti armuvad? Aja auk. Kummaline lugu lendavate taldrikuteta Elagu trupp! Nädala plaat. Võimeid veel enamaks Siim Kallas: ise majandamine või tasuta vaesus? Milline oleks tänane IME? (48) Sport Kelly, sul on aega! Kanter innustab lapsi, sära silmis ja katsetab peagi uut ametit Põhja-Koreas käinud Bramanis: olümpiaboikott on tõenäoline Killing sihib vähemalt poolfinaali Tarbija Millist telefoni valida esimese klassi õpilasele? (3) AK Andres Adamson: mis juhtus tegelikult Harju Pangaga? (3) Juurikas. Viimane veerg Usk ja sõjakus seestpoolt (2) Varastega mestis ( : ) Ene Mihkelsoni raske pärand (1) Püüd ületada unustus ning tunnistada minevikku Peeter Langovitsi tagasivaade: lõpetamata logiraamat Paul Tammert: tulemas on rasked ajad, kus senised elukorralduse alused võivad hakata vankuma (7) Fotod: Panmunjom – sürreaalselt reaalne maailm (4) Aja auk. Kummaline lugu lendavate taldrikuteta Nädala plaat. Võimeid veel enamaks Arter Horoskoop Uus Waksal vanas vaksalis Kuhu minna Diplomaat ja teadur Kalev Stoicescu: sõjaohust räägitakse meil liiga palju (4) Filmiarvustus «Victoria ja Abdul»: kas vanad naised tõesti armuvad? Rattaässad sirutavad presidendile poris abikäe Juutide uusaastapüha Tallinnas (2) Zapadi vaiksed värvilised külad Olümpiarajatis: Cresta kelgurada, kõige amatöörlikum olümpiaareen Õunakooki. Aga vanamoodi Ülikonnarevolutsioon: unusta vana pintsak ja avasta uus! Meelelahutus Koomiks Sudoku

( : ) Ene Mihkelsoni raske pärand

4 min lugemist
Ene Mihkelson FOTO: Peeter Langovits

Me elame ilusal ja vabal ajal, kus luulekriitikud on vähem luuleraamatuid lugenud, kui allakirjutanu kirjutanud, üks seesugune tunnistas ise kõik avalikult üles, kultuurimeedia veergudel, uue normaalsuse raames. Skandaali ei järgnenud. Ene Mihkelson on pärit ühest teisest ajast, kaugest, võõrast ja inimvaenulikust – ajast, kui kirjanikud kirjutasid, kriitikud lugesid ja said isegi midagi aru ning luulet tarbisid ka inimesed, kellele selle eest ei makstud. See oli jube, hea, et progress kaugele nimetule jõledusele lõpu tegi.

Mul oli kunagi au teha Ene Mihkelsoni esimene intervjuu, ta oli siis juba veteran, elav legend, aga intervjuusid ta ei andnud, ehk siis neid veel tehti, isegi luuletajatega. Ma olen kindel, et luulel ei ole seitsme peaga meedias enam mingit kohta. Pole küll aastaid enam lehti lugenud, liiga vastik, aga tendentsid on ilmsed. Ennemuiste kirjutati luulearvustusi, siis tehti luuletajatega lühikest aega intekaid, nüüd avaldatakse ainult nekrolooge.

Ent ka nekroloog on parem kui Taavi Ratase poliitika, seda muidugi. Samas on nekroloogi kirjutamine väga lõbus töö, kui juba nekroloog, siis on tähtis teema ja kirjuta mida tahad, vaat et muutud isegi mingil kombel kirjandusse puutuvaks. See, et oled kirjutanud kümneid raamatuid, toimetanud, koostanud ja kirjastanud sadu, ei maksa midagi, stippigi ei visata, aga nekroloogi kirjutamise võimalus ikkagi on, pole üldse paha.

Mis siis nüüd, autor elab, loob, sülitab kõigele ja sureb, ilmub nekroloog. Mis edasi? Kas tehakse film mõnest Mihkelsoni romaanist või koguni luulekogust? Vaevalt, meil pole filmi ei «Kalevipojast» ega «Tõest ja õigusest». Minu teada ei ole filmi ka Liivi «Varju» ega Ristikivi «Imede saare» ainetel, ei ole Jaan Oksa «Nimetust elajast» ega «Emastest», loetelu võib jätkata, ja ega filmitegijad ka ei jäta – need raiuvad nagu rauda, et pole millestki teha. Ma ütlen, pole tegijaid.

Aga kui pole filmi, siis pole midagi, film on ju raamatu tõlge kirjaoskamatute keelde, keelde, mida räägib mass, midagi ei toimu väljaspool lollide ja nõrkade emakeelt. Ja kui võtavadki «Korteri» ja teevad sellest mingi komöödia või armastuse hala, kas see oleks siis hea? Või mingi uduse festivalijunni? Festivalijunni kõigist tuntud festivalijunnidest laenatud labaste tsitaatidega? Kas keegi oleks pärast seda õnnelik, kirjaoskamatud kiunuksid vaimustusest? Nii, jah?

Ei, see ei oleks nii. Nii et hoidke oma ainult lingami tegemiseks sobivad käed Mihkelsonist eemal. Ka mina olen möödunud aegade jäänuk, seepärast oskan tõelist kirjandust hinnata ja tõelisi kirjanikke. Ma kujutan väga hästi ette, mida Ene oleks öelnud Koržetsi skandaali kohta – teate küll, suvalisest harrastajast tehti ametiseisundit kuritarvitades aasta parima luuleraamatu autor. Nii ei solvatud ainult Enet ja mind, sel kombel sülitati näkku kõigile andekatele poeetidele.

Enne kui kadunukese tervisega läks nagu läks, pidasime tundidepikkusi telefonivestlusi, mäletan, kuidas me kirusime Soometsa ja muid tühisusi. Süda läheb soojaks. Ene on kõigile eeskujuks, eriti noorematele meesliteraatidele; pange tähele, vanem daam on eeskujuks meestele ja on eeskujuks, kuidas mitte olla eit. Tädistumine, eidestumine ja nutunaisestumine on üks meie kultuuri piinlikumaid ja valusamaid probleeme. Mandumine pole selle kõrval midagi, vaesus pole midagi, mutikesteks muutunud noored naised ja mehed, see on kohutav. See ajab öökima.

Te võite kõrgelt hinnata igasugust totrust, te võite rahastada halli keskpärasust, te võite promoda, nii vähe kui seda tehaksegi, mistahes küündimatuid soperdisi – selle kõige kohal kõrgub ikkagi Mihkelsoni raske pärand, see oli olemas, see on olemas ja see jääb. Teie ei jää, vähe sellest: teid ei ole ega ole kunagi olnud. Nii lihtne see ongi. Ja mitte keegi ei hakka rääkima lolli juttu sellest, et kõik kirjanikud on head ja kõik raamatud on võrdsed, sellega te rüvetate Mihkelsoni mälestust. Mina olen surnud olnud ja võin kinnitada, et laibamõnitamine on tühi töö, surnutele ei lähe teie lämin korda.

Ja niikaua kui ma elan, hõõrun ma teile Mihkelsoni loomingut nina alla, topin teid ninapidi selle sisse, nii nagu uputatakse kärnased kassiorikad rooja. Praegu tegin selfi Ene kõige küünilisema teosega, kohe riputan üles ka. Valus. Ei leia praegu «Surma sünnipäeva», võtan siis «Igiliikuja». Te ei saa kunagi teada, miks «Igiliikuja» on inimmõistuse ülim saavutus, totaalne nauding ja kõntskirjanduse terminaator. Lugemine siin ei aita, olen ju üht-teist lugenud, midagi ei aidanud.

Olen kuulanud ettekandekoosolekuid Mihkelsoni loomingu teemal, olen lugenud akadeemilist savi, teeb nii, teeb nii. Viieaastane laps saab ka aru, mida ja kuidas Mihkelson teeb. Selleks ei pea olema isegi mitte andeks. Inimkeeles iseloomustab Mihkelsoni luulet see, et ta kasutab sageli töövõtet, mis seisneb selles, et enne kui eelmine lause lõppeb, algab juba uus lause. Eelmise lause lõpp kattub järgmise lause algusega jne. Ent päevaleht ei ole koht, kus inimese aju toimemehhanisme arutada, aju ei puutu siia kuidagi.

Küsimus ei ole selles, mida Mihkelson teeb, vaid miks ta seda teeb, või täpsemalt, kuidas see mõjub ja mis mõte sellel on. Luule on funktsionaalne tehnika, siin ei ole kohta voluntarismil, moel ega kinnisideedel, luule kas töötab või ei. Luule ei ole maitse küsimus. Luule on tehnika, siin ei anta stiilipunkte. Nagu rasedus, stiil ei loe. Kokkulepped ei kehti. Me võime kokku leppida, et päike paistab, aga ikkagi on öö. Kõik. Mäletate sotsialistliku realismi vasakekstreemset ööd? Vaimupimedust ja terrorit selle varjus? Lauslolluse võidukäiku mäletate?

Ene elas sotsialismi üle, ja selliseid oli vähe. Nüüd laamendavad uued sotsialistid ja mahitavad islamistlikku realismi või mis see neil seal ongi, pole lugenud ja ei hakkagi lugema. Mihkelson ka ei oleks lugenud. Miks oleks mõistlik inimene pidanud lugema Aira Kaalu või mõnd tänapäevast Aira Kaalu, milleks? Elu on liiga lühike, et elada seda rüvetatud kaasajas, Ene ei teinud jõuga kehtestatud lollusi kaasa, mina ei tee seda ega soovita teil ka. Lugege klassikat, Ene on klassika.

Me peame olema tänulikud, et Mihkelsoni tüüpi kirjanikud loovad tegeliku elu närususe kõrvale ja nätske ning kleepuva seitsme peaga kultuuri kõrvale sajapäise kirjanduse – Mihkelsoni raske pärand on raamatud, mida lugedes saab vabalt hingata, mida lugedes on võimalik inimeseks jääda, raamatud, kus kõik toimub mõistuse ja tõe ajal, mitte natuke hiljem. On kõrge lae ja miljonivaatega raamatuid, milles on rohkem tubasid kui Ossinovski isa majas.

Aitäh, Ene. Jumalaga, Ene.

Pärnus

21.09.2017

Seotud lood
22.09.2017 25.09.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto