Sisukord
Tartu Postimees
Postimees
22.09.2017
Eesti Saksamaa on valimiste eel küberohtudest teadlik Kõlvart nopib sportlastega Põhja-Koreas medaleid (2) Digiarutelu meelitab Eestisse Euroopa liidrid eesotsas Merkeli, Macroni ja Mayga Lahkus legendaarne poliitik Lauristin: hirmulaine sunnib küsima, kas eestlased on endas selgusel (46) Majandus Angry Birdsi looja tahab ehitada tunneli hiinlaste rahaga (1) USA keskpank hakkab rahamassi vähendama (1) Adamson: tahan näha, kas Versobankis on võimalik teha läbipaistvat äri Välismaa Sotsiaalmeedial on Saksamaa valimiskampaanias tähtis roll Kästud unustada: NKVD põletas tšetšeenide küüditamise ajal mitusada inimest (4) Moskva keelas filmi massimõrvast: see on väljamõeldis Arvamus Bruno Mölder: keeletu mõttelugu? (3) Karmo Tüür: keda valida – valimised kui investeering (4) Henrik Roonemaa: miks Apple nii edukas on ja mis temast edasi saab (1) Juhtkiri: vali Keskerakond või lähed põrgu (4) Ekspert: sakslased hääletavad stabiilsuse poolt (1) Marti Aavik: keel, loeng ja võim (8) Postimees 1994. aastal: bussisõit pole lõbuasi Kultuur Vaimustuse ja veendumusega moodsa teatri poole Kultuuri lühiuudised Sport Pyeongchangi olümpiale sõidab väikseim Eesti koondis pärast 2002. aastat (1) Tanel Laanmäel opereeriti mõlemat põlve Video: kas Mattias Käit pääseb homme põhitiimis platsile? Kalevi kaotus näitas kätte seni märkamata jäänud murekohad ROKi põhjakorealasest liige tõmbas pinged maha Heiki Pruuli olümpiaessee: võit iga hinna eest? Cretu töö Venemaal koondist ei takista, Eesti osaleb uues Euroopa liigas Tartu Puhja vallavanem: mujal polnud kergliiklusteele ruumi (1) Sügisesse jäänud teeremont pikendab hommikusi ummikuid Südamekujulises pargis seisev ausammas pääses omal ajal napilt õhkulaskmisest Emajõe-Suursoo külastuskeskuse seis on endiselt segane Euroopa õpilasteaduse tippsündmusel esinevad kaks Tartu noort Veteranratas veereb oma kahekümnendat maratoni Ene Mihkelson pühendas tähelepanu sõnale (1) Mariann Raisma: milline võiks olla Tartu uus kultuurikeskus? (3) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mariann Raisma: milline võiks olla Tartu uus kultuurikeskus?

4 min lugemist
Mariann Raisma, Tartu ülikooli muuseumi direktor FOTO: Margus Ansu

Reformierakonna valimisprogrammis kõneldakse uuest südalinna kultuurikeskusest, sotsiaaldemokraatide omas aga kunstimuuseumi ja raamatukogu uuest ühishoonest. Idee ju aastatetagune, ent nüüd valimisplakatitele jõudnuna tekitab küsimuse: milline see uus keskus võiks siis olla? Ja kõigepealt – kas Tartu kesklinna on üldse sellist hoonekolossi tarvis?

Minu toetus Tartu südalinnas kesklinna parki kultuurikeskuse rajamisele lähtub väga lihtsatest põhimõtetest. Esiteks, Tartut turundatakse kui Eesti kultuuripealinna, teadus- ja ülikoolilinna ning seetõttu sobituks hoone linna kuvandiga ideaalselt.

Teiseks arvan, et Tartu kesklinn väärib ja vajab enam elu – kultuurikeskus oleks kontseptuaalselt ja sisult parim võimalik hoone Eesti vaimupealinna südames.

Kui aastakümneid tagasi arutleti Eesti Rahva Muuseumi uue hoone asukoha üle, oli jutuks ka kesklinna piirkond. Mängides mõttega, kui Eesti Rahva Muuseum paiknekski praegu näiteks Küüni tänava ääres kunagise kaubahoovi kohal või Lille mäel kohtuhoone asemel või hoopiski Atlantise kõrval Emajõe kaldal, räägiksin tõenäoliselt teist juttu.

Aga nüüd on ERM kujundamas uut keskust linna põhjaküljel ja sel on hoopis teised ruumikujunduslikud eesmärgid kui siis, kui muuseumihoone paiknenuks kesklinnas. Linnasüdames võiks olla ja peaks olema kultuurikeskus, mis tugineks kahel sambal: identiteedil ja loomingulisusel. 

Olulisim küsimus on, mida see keskus – nimetame seda provisoorselt kultuurifoorumiks – peaks sisaldama. Praegu on ju ideede kogumise aeg. Kui vaatame üldisemalt õhus olevaid ideid mäluasutuste vallas, kerkib esile kaks märksõna: üks neist on eri teemade lõimitus ja teine muuseumide sotsiaalne roll. 

Alustagem viimasest. Ameerika Ühendriikide museoloog Stephen Weil on toonud esile, et tänapäeva muuseumides pole enam oluline teema, vaid nende sotsiaalne roll. See tähendab kontseptuaalset muudatust: kui kogu 20. sajandi vältel nägime muuseumide spetsialiseerumist, siis viimastel aastakümnetel on tõstatatud küsimus, kas nüüdisaegses muuseumis on üldse temaatiline printsiip õigustatud, kas see peab nii rangelt olema muuseumi aluseks. Palju tähtsam on, et küsimused, millega tegeletakse, kõnetaksid publikut.

Sellega me jõuamegi esimese märksõna, lõimituse juurde. Tänapäeval toetatakse eri tegevuste omavahelist seotust. Nii näeme ka üldisemalt, kuidas mäluasutuste, näiteks arhiivide, raamatukogude, muuseumide ja muinsuskaitseorganisatsioonide tegevust järjest enam omavahel sidustatakse. Institutsioonide piirid hägustuvad, keskmes on looming, lugu, väärtus. Seepärast leian, et ka uues kultuurikeskuses on kõige õigem lõimida võimalikult mitmeid eri tüüpi tegevusi, ollagi sisuliselt foorum.

See on keskkond, kus inimesel on hea viibida ning kus ta saab impulsid mõistmaks seda, mis kujundab paiga olemust; samuti koht, kus on võimalik avada diskussiooni meie inimeste ja meid ümbritseva aegruumi üle.

Selles hoones võiks olla koht linnaraamatukogule – käin seal praegu päevast päeva ja näen, kui tähtis on see paik paljudele.

Selles hoones võiksid olla Tartu kunstimuuseumi näitusesaalid. Kindlasti võiks ära mahtuda püsinäituse osa, mis võimaldaks armastatud kunstiteoseid igal ajal originaalis näha.

Seal võiksid olla ajutiste näituste saalid, mida saaks kasutada vastavalt vajadusele kord suurte rahvusvaheliste näituseprojektide sissetoomiseks (selleks on vaja teatud hulka ruutmeetreid ja tingimusi), kord siinsete muuseumide ja galeriinäituste tegemiseks. Teatud mõttes Kunsthalle tüüpi keskkond. Ja museaalse kõrval peaks olema kindlasti koht ka tänapäevasele kultuurile.

Hoones võiks kindlasti olla kajastatud linna lugu. Tartu on linn, kus ilma ajalugu tundmata on raske ümbritsevat ruumi mõista. Aga oluline on, et see linna lugu oleks esitatud ägedalt, dünaamiliselt ning seostatud tänase päevaga. Seega me räägime hoopis teistsugusest lähenemisest linna loole, kui meil see praegu on võimalik.

Praegune linnamuuseumi hoone ei võimalda suurt mängulisust, seega oleks vaja põhimõtteliselt teistsugust keskkonda, lähenemist ja kvaliteeti. Ehk teisisõnu, linnamuuseum võiks liikuda uude kohta. 

Lisaks mineviku ja tänapäeva kajastustele peaks selles uues hoones olema koht ka aruteludele linna tuleviku üle. Näiteks, millisena nähakse linna arengut või -keskkonda mõnekümne aasta pärast, nii visuaalse materjali kui linlaste kaasatuse kaudu. 

Peale selle võiksid foorumis olla ka mitmeotstarbeline tegevussaal, kohvikud, mäluasutuste ühispood, Tartu infokeskus, väärtfilmikino. Elektriteater sobiks sinna oma tegevusega ideaalselt! Samuti on mõistlik ühes hoones tegutsevatel asutustel kujundada välja ühine eri sihtrühmi kõnetav hariduskeskus. 

Uue kultuurikeskuse ümber peaks kindlasti paiknema jalakäijatele mõeldud tegevust soosiv haljastatud ala – seal leiavad koha nii laste mänguväljakud kui teemapark, mis peaks olema seotud majas oleva tegevusega – ja muidugi koos välikohvikutega.

Eesmärk on ajaloolisest linnakeskkonnast inspireeritud kvaliteetne ja loominguline linnasüda, kus põhirõhk on perede, tudengite ja üldse kõigi linlaste mõnusal äraolemisel. Selline aktiivne ala võiks ulatuda Küüni tänavalt Emajõeni.

Mõlemad on olulised, kuid sageli on sümboolne väärtus isegi kaalukam majanduslikust väärtusest. Või öeldes teisti: sümboolne väärtus toodab sageli majanduslikku väärtust.

Kokkuvõtvalt: selle keskuse suurimad plussid ongi, et see tugevdab linnasüdant ja selle kaudu Tartut tervikuna, on hästi kättesaadav, kultuur on kogu aeg kohal, vajaduse korral kiiresti ning võimaluse tekkides kasvõi lühikese lõunapausi ajal nauditav, ja et seal on koos palju eri tüüpi tegevusi.

Kindlasti tuleb enne otsuste tegemist põhjalikult analüüsida, kas seda on just Tartusse vaja ning milline saab olema selle hoone majanduslik ja sümboolne väärtus. Mõlemad on olulised, kuid sageli on sümboolne väärtus isegi kaalukam majanduslikust väärtusest. Või öeldes teisiti: sümboolne väärtus toodab sageli majanduslikku väärtust. Ja seda loovad head muuseumid ning kultuuriasutused enam, kui seda tahetakse tunnistada.

Kõige tuntum näide viimase kahekümne aasta jooksul on kindlasti Guggenheimi muuseum Bilbaos, mis kolme aastaga tõi piirkonda maksudena üle 100 miljoni euro.

Kõik sellised projektid pole muidugi kujunenud ka edulugudeks. Seda enam peaksime mõtlema, millisena soovime näha Tartu kultuurimaastikku. Analüüsides peaks kindlasti mõtlema ka sellele, mida siis praegu tegutsevatest asutustest liita või sulgeda, sest kindlasti pole jätkusuutlik kultuuriasutuste laiendamine, arvestades vähemalt praeguseid rahalisi võimalusi. Kui vaesust ümber jagada, ei tee see asutusi rikkamaks. Küll aga, kui muutub kvaliteet – ja selle arenduse eesmärgiks saab ainult olla oluline kvalitatiivne hüpe –, saavad sellest kasu nii kohalikud kui turistid. 

Tartu kandideerib 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks.

See tähendab, et vaja on ideid, mis tõstaks Tartu esile, mis näitaks linna loomingulist palet. Kindlasti ideekorje käib, kuid kõige tähtsam on leida oma tee. Samuti tuleks juba praegu otsustada, kas Tartu suudab selleks ajaks ka mõne kultuuritaristuprojektiga hakkama saada.

Loodan väga, et Tartu ei lõpeta nagu Tallinn, kus mõni aasta pärast kultuuripealinna aastat on sündmusest alles suuresti vaid mälestus. Kui kultuurikeskuse idee ja teostus saavad olema maailmaklassist, siis on selle rajamine kindlasti tegu, mis kestab üle aastate ning annab Tartule mitu korda enam tagasi, kui on selle hoone ehitusmaksumus. 

Seotud lood
21.09.2017 23.09.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto