Neeme Korv: kui puudub tahe küsida, miks

Neeme Korv. FOTO: Postimees

Mina olen Rail Balticu pooldaja. Kogemus, mille olen saanud aastate jooksul korduvalt Suwalki koridori läbides, ütleb, et Eesti ja üldse Balti riikide maitsi ühendust Euroopaga tuleb parandada.

Julgen öelda, et praegu on see aasta-aastalt halvenenud. Otse öeldes hakkab meie Euroopa ühenduses peale füüsilise tõkke (alustame Leedu järjest nirumatest teedest), kujunema ka vaimne tõke. Barjäär, mille oleme mitte midagi tehes ise püsti pannud. Kui see ei ole julgeolekurisk, siis mis veel?

Äsja ilmus Postimehe arvamusrubriigis ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho artikkel «Vaim ja võim ja meie» (PM 19.09), mis taas sundis siinkirjutajat ja veel mitut inimest küsima, miks. Miks võtab üks osa, väga kaalukas osa meie akadeemilisest ja kultuurieliidist Rail Balticu teemat nii valusalt? Ei tea, kas argusest või lausa rumalusest ei ole valitsuse tasandil seda miks-küsimust valjusti küsitud.

Vahest ei peeta tekkinud veelahkme lähemat uurimist tõesti oluliseks, sest ühiskond ju ei ole lõhki, nagu kinnitavad avaliku arvamuse uuringud. Olgu, üks seltskond ei toeta seda raudteed sellisel kujul, aga so what, las nad siis olla. Ignoreerimisest halvemal juhul kõlavad süüdistused ja Villu Reiljani stiilis «omade liistude» retoorika.

Aga asi võib minna palju hullemaks. Mainitud vaimsesse kõrgseltskonda kuulujad ise ei pruugi kuigivõrd kibestuda, kuid äärmuslikud jõud ammutavad neist juba praegu nähtavalt energiat. Näen, kuidas nimekaid, häid ja tundlikke inimesi lõimitakse osavalt populistlikku agendasse. Väärtus ei maksa, silt maksab. Need on jõud, mis võivad muuta Eesti hoopis teistsuguseks, selliseks, kus meie (esindus)demokraatiast jääb järele vaid vari.

Võibolla selgemalt kui keegi teine on öelnud kirjanik Mart Kivastik 23. septembri Postimehe AKs. «Rail Baltic mitte ainult ei kahjusta loodust, vaid lõikab Eesti kaheks, nii et Tartu omadel on nüüd tõepoolest aeg hakata Riia peale mõtlema. Läti on meile igas mõttes lähemal, eriti kui Tallinn ennast Rail Balticu ja tunneliga Eestist eraldab ning end Euroopa ja Soomega seob,» kirjutab Kivastik.

Ehk vastus küsimusele «miks» peitub ajaloolise vaimse pealinna Tartu ja üldse Lõuna-Eesti positsioonis ehk Eesti kui terviku mõistmises. Rail Baltic tuleb. Peabki tulema. Aga Tartu ja Tallinna vahel olgu neljarajaline maantee. Kahe suurema linna vahel peaksid liikuma Eesti parimad rongid, porgandite kiiruse suurendamisest kümne km/h võrra ei piisa. See kõik ei peaks esinema kaunis sõnastuses valimiskampaaniates, vaid olemagi nähtavalt riigi prioriteet, mille vedamine sõnas ja teos oleks valitsusjuhi rida. Eestit kui tervikut tuleb hoida, muidu meil pole, mida Euroopaga ühendada.

Seotud lood
23.09.2017 26.09.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto