/nginx/o/2017/09/24/7134999t1ha9fd.jpg)
Mis siin kõik on olnud ja kes siin kõik on olnud! Tartu Maarja kirikust möödudes tabab end alati selliselt mõttelt aastatel 1960–1965 Tartu Kalevi esindusmeeskonda kuulunud korvpallur ning aastatel 1965–1992 Eesti põllumajanduse akadeemia (EPA) spordiklubi juhtinud Jüri Viigipuu (79).
Läinud neljapäeval astus ta üle pika aja taas kirikusse sisse. «See on Tartule ja Eestile väga tähtis koht, mis tohutu sisu sel hoonel on olnud,» ütles ta seal ringi vaadates. «Kui 1961. aastal esimest korda siia tulime, tundus see nii suur – Tartus teist sellist nii suurt võimlat siis polnud. Ja tohutult palju rahvast oli võistlusi vaatamas. Siin käisid toona kõik suured võistkonnad, CSKA (Tsentralnõi Sportivnõi Klub Armii – toim), Riia Vef, Kaunase Žalgiris. Piletid broneeriti, inimesi oli nii palju, et ei saanud liigutadagi. Rõdud olid raudsiinidega tihedalt kinnitatud, et õnnetust ei juhtuks. Korvpall oli meile ja linnale väga tähtis.»
Toonane Tartu ning Eesti au ja uhkus oli korvpallimeeskond Tartu Kalev. Et mujalt pärit poisid, näiteks Peeter Metsar, Valdo Suurkask ja Priit Tomson, saaksid Tartu Kalevis mängida, pidi neil olema ülikoolilinnas ametlik elukoht. Siingi aitas hädast välja kirik, kaugema kandi mehed kirjutati sisse sinna.
«Eks nad hotellis elasid,» märkis Jüri Viigipuu. «Aga siis oli kord selline, Tartu võistkonna mees pidi olema Tartusse sisse kirjutatud ja neil oli sissekirjutus aadressil Pälsoni 1.»
Ja mitte ainult korvpall ei täitnud EPA võimlat rahvaga. Kirikus ukse poolt vaadates vasakule jäävat rõdu silmitsedes meenus Jüri Viigipuule akrobaatikavõistlus, mille ajal läks rõdul lahti tulekustuti. «Akrobaatika oli väga popp, saal oli rahvast pilgeni täis,» rääkis ta. «Kes seda teab, kuidas see tulekustuti lahti läks. Aga viga ei saanud keegi ja keegi ei pahandanud.»
Kolmapäeva õhtul on ta Maarja kirikus jälle platsis ja platsil, sest Eestis, Nõukogude Liidus, Euroopa ja maailmameistrivõistlustel ning olümpial säravaid medaleid välja mänginud Tartu Kalevi korvpallurid jätavad seal hüvasti EPA võimlaga ja võistlevad vabavisetes TÜ Rocki meestega. «Trenni ma ei tee, trenni ajad on möödas, tulen vanast rasvast,» ütles Jüri Viigipuu.
Kolmapäeval on Tartus platsis ja platsil ka 1990. aastast vaheldumisi Helsingis ja Tallinnas elav ning Helsingis viis päeva nädalas korvpallipoisse treeniv Anatoli Krikun (69). «Laevapiletid on ostetud. EPA võimla oli mu teine kodu, ei saa kuidagi tulemata jätta,» kinnitas ta.
See oli 1961. aasta sügisel, kui toona 13-aastane Anatoli Krikun koos klassivennaga EPA võimla saali astus. Saali nurgas oli pallikapp, selle juures seisnud treenerid Ilmar Kullam ja Harri Russak küsisid: «Poisid, mis tahate?« Vastuseks tuli: «Korvpalli mängida!»
«Pärast ülikooli lugesin üht psühholoogiaartiklit, seal oli öeldud, et esimene treener on väga tähtis,» rääkis Anatoli Krikun. «Minu esimene treener oli Kullam, siis Russak, vahepeal ka Laos ja jälle Kullam. Siis hakkasime tõusma.»
Mis tegi EPA võimlast Anatoli Krikunile teise kodu? Oli see päevas kaks korda trennis rassimine või mängude ajal pilgeni täis saalid ja võidujuubeldused? «Noorest peast ei saanud sellest asjast aru, aga vanemana, kui endal juba lapsed olid, mõistsin, mis seal oli,» vastas Anatoli Krikun. «Teate, kirik on ikka kirik. Seal oli mingi magnet, mis tõmbas mind ja teisi sinna kõvasti, ka peale trenni.»
Trennivälisest ajast EPA võimlas rääkides meenutas ta esimesena komandant Atsi, mahlaka ütlemisega Viktor Laatsi. «Hea seltskond oli seal,» kiitis Anatoli Krikun. «Rääkisime tõsiseid asju, tegime nalja. Käisime seal ka, vabandust, pläramas nagu noored ikka.»
Teisalt võis ta sinna minna ükskõik mis ajal, alati leidus mõni nurk, kus teda keegi ei seganud ega tema kedagi seganud. «Seal olid ju kogu aeg ka teised korvpallihullud ja nii ma nendega tundide viisi maadlesin,» rääkis Anatoli Krikun. Oli ka väike kangiruum. Seal oli kõik, mida hing ja keha ihkas.»
No ja see põrand! «Minu elus on see maailma parim põrand,» ütles Anatoli Krikun. «Tavaliselt on põrandad betooni peal, seal oli põrand vaiadel. Kui tahtsid hüpata, siis põrand vedrutas, andis sulle hoogu juurde. Alla tulles jälle vetrus, võttis su pehmelt vastu, põlved ja selg ei saanud viga. Hea õhk oli seal, kiriku paksud seinad ei lasknud tänavalt müra sisse. Sellised väiksed nüansid oli seal, mis loevad.»
Mõistagi on kolmapäeval Tartus platsis Tartu Kalevi kapten Priit Tomson (74). «Olen kohal, kirjade järgi ju lausa elasin kirikus ju mitu aastat,» ütles ta, «Aga platsile ma ei lähe, käsi ja õlg on haiged.»
Priit Tomson mängis Tartu Kalevis aastatel 1963–1970 ehk Tartu Kalevist Tallinna Kalevi saamiseni. «Ühel ajal hakati esitama nõudmisi, kui palju pealtvaatajaid peab saali mahtuma,» rääkis Priit Tomson. «Tallinnas oli just nõuetele vastav Kalevi spordihall valmis saanud ja nii kolisid mängud Tartust sinna.»
Trennid EPA võimlas aga jätkusid. «Olid ajad! Ilus! Elu ülikool,» võttis ta EPA võimlas rassitud aastad kokku. «Seal sai kõvasti tööd tehtud, suhted olid normaalsed. Noorena alustasin, kõik oli uus ja huvitav, liidu meistrivõistlusteks valmistumine. Treener Kullam lasi mul kohanduda, ta lasi teha vigu ja lasi neist õppida, ei pannud noort vea pärast varumeeste pingile istuma.»
Varumeeste pingil ei istu kolmapäeval ka Aleksei Tammiste (71), temagi on platsil. «Taevake, vaba Eesti ajal pole ma selles majas käinudki,» ütles ta. «Peab ikka sellises asjas kaasa lööma, kui kutsutakse. Vana rasva on küll kõvasti, kuid ajad on teised, eks mõned hädad on küljes, aga teeme ära, hing on sees!»
Kalevi eest hakkas Aleksei Tammiste Tartus mängima 1965. aastal. «Ta oli nagu rohkem higi ja vaeva koht,» meenutas ta EPA võimlat. «Mänge oli seal lõpus vähem, rohkem olime seal trennis. Sinna oli alati mõnus minna – Viktor Laats, vana korvpallur, töötas seal. Temaga oli hea kontakt.»
Kuigi 1960. aastatel oli EPA võimlas Tartu ainus normaalmõõtmetes korvpalliplats, oli see saal tema sõnul siiski väike. «Vast viissada inimest mahtus sinna,» ütles ta. «Aga ükskord pressisime võimlasse 2000 inimest ära! See oli suvel, pidasime Vallikraavi tänava väljakul Eesti–Soome maavõistlust. Keset mängu hakkas vihma sadama, läksime võimlasse. Kuidas rahvas sinna ära mahtus, ei saa aru, aga ära mahtus.»
Jüri Viigipuu mäletab seda päeva hästi, ime, et tookord kirikule uksed ette jäid. Nii toonase kui praeguse Tartu korvpallipubliku kohta kuuleb temalt vaid kiidusõnu. «Käin ikka mänge vaatamas ning Tartu korvpallipublik on fanaatiline ja tõelise sisuga ka praegu,» ütles Jüri Viigipuu, «Inimesed seisid ja seisavad nüüdki kas või teise jala peal, aga ühtki halba sõna ei kuule. Korvpall oli meile ja linnale väga tähtis ning on väga tore, et see on ka praegu nii.»
Jaak Salumets, Eesti korvpalliliidu president
Viimati käisin EPA võimlas eelmisel sajandil. Kolmapäeval olen kohal, platsile ma ei lähe, aga tulen, kuidas teisiti?! Mu esimesed Kalevi-aastad möödusid seal, alates 1967. aasta sügisesest mängisin EPA võimlas paar-kolm aastat Nõukogude Liidu meistrivõistlustel.
EPA võimla oli toona Tartu ainus suur võimla, ainus koht, kus oli normaalmõõtmetes korvpalliplats hea vetruva põrandaga, mis ei hakanud jalgadele ega seljale. Et kas EPA võimla oli Eesti korvpalli sünnikoht? Mulle paatoslik jutt ei meeldi, aga noh, Tartu Kalev mängis siis Nõukogude Liidu meistrivõistlustel ja väga edukalt. Seal käisid kõvad lahingud, peamiselt Tartu ja Tallinna vahel. Siis oli puhas sport, seda tehti tõsiselt. Nüüd on sport läinud meelelahutuseks, aga tegelikult on see raske töö.
Olen Eestis palju saale näinud, aga see oli omamoodi: kirik täitis spordisaali ülesannet ja tegi seda väga hästi, seal harisid väga paljud oma keha. Võimlas oli üks huvitav kell, mis käis, nagu ise tahtis. Võimlas töötanud Viktor Laats, keda kutsusime Atsiks, liigutas seda ja kell käis siis nii, kuidas vaja oli, eriti Tartu meeskonna mängu ajal. Laats oli koloriitne kuju, ei käinud temata kellgi.
Selline on elu, seda tuleb vaadata huumoriga. Nüüd saab sellest vanast hoonest jälle õige asi – kirik. Ikka väga kaua läks selle õige asjani jõudmiseks aega. Ei ole mõtet arutada, kes oli süüdi selles, et Maarja kirikus oli võimla, elame liiga palju minevikus. Oli, mis oli, edasi tuleb minna, tulevikku vaadata, mitte süüdlasi otsida.
Mul on ainult helged mälestused Maarja kirikust, selle saalist ja inimestest, kes seal sporti tegid ning töötasid. Väga kihvt aeg oli! Tartu vaim võiks jälle rohkem tõusma hakata.
Allikad: SA Tartu Maarja Kirik, EPA spordiklubi juhataja aastatel 1965–1992 Jüri Viigipuu
