Sisukord
Arvustused
Postimees
26.09.2017
Eesti Tänavad kinni, parkimine piiratud Tallinna lasteaia hoov saab klaasikildudest puhtaks kuu lõpuks Eestis on üle tuhande süüdimõistetud pedofiili (9) Haigekassa juhi konkurss nurjus Majandus Veerand ehitussektorist maksab ümbrikupalka (2) Hiinast on saanud idufirmade meka Välismaa Mehhiko emad otsivad massihaudadest kadunud poegi Merkeli hädise võidu järel ootavad ees rasked kõnelused (5) KOHALIK VAADE. Türgi koolid juhatavad õpilasi Erdoğani rüppe Kuidas Lätit imikute eest kaitsta? Välismaa lühid 26.09.2017 Arvamus Rein Lang: mida teha tasuta asjadega? (18) Maarius Suviste: valimised Valgamaal: me kolmekesi tuleme... Priit Pullerits: oled nats või rassist. Silt külge ja punkt kirja! (17) Juhtkiri: autovaba ja infoummikus Tallinn Postimees 1900. aastal: kui palju Saksamaal juuakse? Raul Rebane: ettevaatust – veendunud oletamine! (36) Kultuur Põrandalt ei saa alla kukkuda (2) Tuleviku tehnikapõrgu Sport Vutikoondist ootab madin Soomega Moskva valmistub inglaste rüüsteretkeks (3) Harlem Globetrotters ei ole ainult mehed - ka naine võib olla trikikorvpallur Peter Sagan – jalgrattamaailma sõumehest kullatükk Graafik: Kas Real on Dortmundis Dr. Jekyll või Mr. Hyde? Blogi ja galerii: teisel poolajal lagunenud Kalev/Cramo langes Meistrite liigast välja (1) Tallinn Tänavad kinni, parkimine piiratud Tartu Elektroonilise sõjapidamise raskekahurvägi näitab Tartus musklit Teaduse saladused jõuavad kaasahaaraval moel lasteni Loodushoidlik poekott aitab vältida suurt kilekotivirna kodus ja kaupluses (2) Avatakse värskelt renoveeritud Vanemuise suur maja Jüri Kõre: Tartu võimekus on kasutamata (1) Kaks ja pool tuhat eurot aitab laste silmadel tervemaks saada Meelelahutus Koomiks Sudoku

Põrandalt ei saa alla kukkuda

4 min lugemist
Kommunistist vend (Mati Turi) ja punkarist õde (Janne Ševtšenko) laulva revolutsiooni päevil. FOTO: Harri Rospu / Estonia

Ühe Eesti opositsioonierakonna esimees heitis oma kevadises kongressikõnes kohalikule kultuurieliidile ette, et see on öelnud lahti rahvuslikest eesmärkidest ega suuda või ei soovi pakkuda laiadele massidele teoseid, mis oleksid ühtaegu nii kunstilisel kõrgtasemel, patriootlikud kui ka üldarusaadavad. Reede õhtul rahvusooperis Estonia maailma esmaettekandes välja tulnud Rasmus Puuri esikooper «Pilvede värvid» sobib seda defitsiiti leevendama peaaegu ideaalselt.

Dramaturgiliselt on see mõtteline jätk Jaan Kruusvalli 1983. aastal suure menuga Eesti Draamateatris Mikk Mikiveri lavastuses esietendunud samanimelisele näidendile, millest kujunes üks tolle kümnendi olulisemaid tekste nii kohalikus näitekirjanduses kui ka teatris. Kui Kruusvalli näidendi tegevus toimub 1944. aastal, siis ooperi libretist Laur Lomper kujutab 1980. aastate lõppu ja 1990. aastate algust, ehitades perekonnasaagale kahe põlvkonna lisamise teel paar uut korrust juurde.

Mõlemad lood püüdlevad üldistuse poole, esitades väikerahva liikmete eksistentsiaalseid dilemmasid ning elukohavalikuid ajaloo risttuules. Sarnaselt Kruusvalli näidendiga toimub ka ooperi tegevus peamiselt rannaküla taluköögis – kohas, kust elu näib üha enam mööda liikuvat ning lahkuvat.

«Pilvede värvide» ooperiversioonis on sõjapaguluse välja vahetanud mugavuspagulus – uuel põlvkonnal käib pragmatism patriotismist üle. Eestlaste rahvusliku ohvripaatose asemel annab autoripositsioonis tunda hoopis enesekriitika. Nagu Villu Tamme juba 1990. aastate alguses laulis ning hilisem ajalugu kestvalt tõestab, oleme südames migrandid. Eestlaste väljarände teemat on sõnateatris viimastel aastatel käsitletud mitu korda (nt «Äralennuväli», «Y-generatsioon» ja «45 339 m² raba»), ent ooperis seni mitte.

Rasmus Puuri ja Laur Lomperi teos on mõõdukalt esseistlik, nagu meie algupärased ooperid viimasel ajal olema kipuvad, kuid sedapuhku on arutlev sisu õnnestunult tõlgitud  draama keelde. Sel ooperil on olemas selge lugu, korralikud karakteriarengud ning mõtteid ja tundeid tekitav dramaatilisus, ent soovimatus otsustada ühe keskse tundetooni ja väljenduslaadi kasuks töötab vastu monumentaalse üldmulje saavutamise ideaalile. Lõpptulemus kannatab teostuse liigse eklektilisuse all, mõjudes nagu vahukoorega serveeritud sibul ja heeringas.

Ema (Helen Lokuta), tütar (Janne Ševtšenko) ja isa (Jassi Zahharov) ooperis «Pilvede värvid». FOTO: Harri Rospu / Estonia

Laur Lomperi libreto on sõnaosav, sisutihe ja musikaalne. Selle silprõhuline riimtekst sobiks hästi numbriooperisse või mõnele koomilisele muusikadraamale, ent mõjub tõsisema tundetooni ja modernistlikult lahtise struktuuriga teoses groteskselt ning paisutab kunstilise tinglikkuse määra. Kohati kuni selleni, et saavutab sõnastuses tahtmatult koomilise efekti, mis ei riimu mingil mõttekal moel teose üldise sisu, hoiaku ning taotlusega. Viljatu koomilisusega flirdivad ooperis ka mitmed lasteteatri esteetikas lahendatud episoodilised tegelaskujud (nt KGB agent ja burgerimüüja).

Täiesti eri jalga käivad lavastuse näpuga näitav dokumentaalsus (ajaloolised filmikaadrid ja tsitaadid), sotsiaalne satiir praegusaja teemal (nt osutus tasuta transpordile), fantaasia vabakäik (ühe tegelase lae all lendamine) ning kunstnik Ervin Õunapuu kultiveeritud hämar sümbolism (laostumist ja lagunemist väljendav multifunktsionaalne torn ja pöördlavale ehitatud karussell). Ooperi niigi ülekoormatud tähendusväljale lisavad oma kihi stiilipuhast kitši tagalavale projitseeritud videokaadrite alaliseks taustaks olevad pilved.

Lavastaja Roman Baskini otsus konverteerida Mikiveri kümnenditetaguse lavastuse sümboolset kapitali tänasel päeval käibivaks valuutaks (teose nime üksühene ülevõtt, vanad videokaadrid, tollal peaosas mänginud Ita Everi kasutamine episoodilises rollis) on emotsionaalselt toimiv – sest kes suudaks vastu panna Ita Everile, mitte tunda end privilegeerituna üksnes võimalusest viibida temaga samas ruumis? –, ent ülimalt vaieldava esteetilise ja moraalse väärtusega samm.

Pealegi lõhub Everi pooleldi unenäolise tegelaskuju kõrgstiilis sõnastusega, moraalist nõretavate värsiridade paatoslik esitus muusikadraama rütmi ja üldist kunstikeelt ning suurendab ilma ühegi sisulise põhjenduseta teose kunstilise kodeerituse astet (avades mütoloogiliste markerite – jumalate ja loomisloo – mängu toomisega ühtlasi täiesti uue registri).

Tütretütar (Kristel Pärtna) ja vanaema (Ita Ever) ooperis «Pilvede värvid».  FOTO: Mihkel Maripuu

Sellist võimalust kogu show varastada pakuvad lavastajad ja filmirežissöörid sageli oma naisele või pruudile või sellele, kellest soovitakse oma naist või pruuti teha. Roman Baskin pakkus seda oma emale. Ja mul pole õigust teda hukka mõista – ilmselt oleksin tema asemel teinud sedasama. See oli kapriisne ja riskantne, kuid otsapidi siiski tulus avantüür: teos kaotas, aga publik võitis.

Samasugust veidrat kapriissust esindavad ka teose plakat ning kavalehe kaas, millel on kujutatud eri koosseisudes kokku kolmes episoodilises rollis üles astuva Priit Volmeri mõtlejapoosis nägu Estonia saali suure laemaalingu foonil. See pole enam isegi mitte errorʼi-esteetika, see on midaiganes-kontseptsioon.

Rasmus Puuri muusika on kõlalt kuulajasõbralik ja sirgjooneline, märkimisväärsete sümfooniliste kihistuste ja arenguteta. Enamasti üksnes abstraktset ilu väljendavate nootide vahel leidub kohati katastroofi eelaimdust kandvat minoorsust.

Ooperlikud kammerstseenid vahelduvad muusikaliesteetikas kooripartiidega. Viimaste hulgas esineb ka klassikalist koorilaulu, mille helikeel ja esitus osutusid kahe vaatuste keskele paigutatud numbri näol häirivaks showstopperʼiks. Arvukate massistseenide ja lühikeste piltide näol on Puur saavutanud ooperi kontekstis silmatorkavalt dünaamilise ning lavastuslikku vaatemängulisust toetava struktuuri.

Puur pole heliloojana snoobist modernist või avangardist. Tema kirjutatud ooperimuusika, milles leidub palju noortepärast, flirdib oma pealetükkivas meloodilisuses sõjajärgse filmimuusika (tahtmatul?) eeskujul vähenõudliku maitsega ning tallab kohati pateetikapedaali häbitult päris põhja. «Pilvede värvide» esietendusel nägin esimest korda, kuidas publikus pühitakse silmanurgast pisaraid mitte laval esitatava draama, vaid muusika ja kooripartii pärast, mis polnud neis numbrites pealegi üldse dramaturgilises funktsioonis.

Perepoeg (Mati Turi) ja äripartner (Priit Volmer) ooperis «Pilvede värvid». FOTO: Harri Rospu / Estonia

Mõlemas koosseisus oli Estonial välja panna ühtlaselt võimekas ja sümpaatne solistide ansambel. Kuid läbi stseenide tassisid etendust suurepärase lavakarisma, diktsiooni ja fraseerimisega Mati Turi (ehkki keegi vähem artistlik oleks sellest rollist dramaatilises ja psühholoogilises plaanis oma tuimuse ja puisusega tahtmatult ilmselt rohkem välja pigistanud) ning vana peremehe rollis teineteist dubleerivad Jassi Zahharov ja Rauno Elp. Sopranid näisid olevat pisut hädas partii liiga kõrge tessituuri ning tempoga, Helen Lokuta oli ühtlasi oma rolli jaoks lootusetult noor.

«Pilvede värvid» on ülemlaul protestantlikule tööeetikale ning sellega seonduvale vähenõudlikkusele, põhimõttekindlusele, stabiilsusele ning vabatahtlikule sunnismaisusele, mida esindavad teoses «vana aja» inimesed. Sellise elufilosoofiaga on mõistagi päris keeruline vaielda. Sama tarkust kuulutab ka Pauli seadus «Murphy seaduste» kogust: põrandalt ei saa alla kukkuda.

Kruusvalli näidendi ja Puuri ooperi lõpud riimuvad nii tegelaste saatuses, otsekõnes kui ka Estonia lavastuse videograafikas. Ooperi viimane stseen viskab aga ühe dramaturgilise surmasõlme, mida ma teadlikult siinkohal ümber jutustama ei hakka. Küll aga võin kinnitada, et käesoleva teksti avalauses mainitud opositsioonipartei esimehele ning tema rahvuslikke tõekspidamisi jagavale osale eestlastest see ilmselt ei meeldiks.

Ehkki «Pilvede värvidel» pole õiget keset ei dramaturgiliselt, muusikaliselt ega lavastuslikult, laperdas see mõlema vaatuse lõpuks ilusti soovitud sihtpunkti, pälvides esietendusel püsti seisvalt publikult pikad ovatsioonid (iseküsimus muidugi, kuivõrd olid need suunatud personaalselt Ita Everile).

«Pilvede värvidesse» on pandud palju südant, tööd ja talenti. Tulemus ei veena oma kunstilises terviklikkuses ja monumentaalsuses, ent saavutab loodetavasti selle, mis on uutel eesti algupäranditel õnnestunud keskeltläbi umbes korra ühes kümnendis: pakkuda inimestele emakeelset, üldarusaadavat, hoogsat, intrigeeriva sisuga kuulaja- ja vaatasõbralikku uut täispikka ooperit.

Vanaema (Ita Ever), isa (Jassi Zahharov) ning ema (Helen Lokuta) ooperi finaalis. FOTO: Harri Rospu / Estonia

***

«Pilvede värvid»

Rasmus Puuri ooper

Laur Lomperi libreto Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel

Dirigent Lauri Sirp

Lavastaja Roman Baskin

Kunstnik Erin Õunapuu

Esietendus Rahvusooperis Estonia 22. septembril

Seotud lood
25.09.2017 27.09.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto