Sisukord
Tartu Postimees
Postimees
27.09.2017
Eesti Tagakülg Savisaare ja Sõõrumaa valimisliit välistab Savisaare linnapeakandidatuuri (10) Tamsalu lemmikloomi ohustab mürgitaja Majandus Nafta hind on tõusuteel (1) Savisaare paralleelriigi tugisammas jagab kontrollimatult laiali maksumaksja raha (16) Välismaa Hiina suretab üheöösuhete traditsiooni Poliitiline ärevus halvas Leedu valitsuse Miks määras Putin ametisse soomeugrilaste eriesindaja? (3) Julge samm ärritab nii naabreid kui liitlasi Iraagi kurdid ütlesid eraldumisele jah Arvamus Kristi Malmberg: paremliberaali raske valik (20) Väino Rajangu: Reidi tee projekti vastased, miks te hirmutate inimesi? (5) Robert Kitt: reguleerimistuhin ja võltsturvalisus (6) Juhtkiri: «linnapank», mida valija ei kontrolli (5) Postimees 1932. aastal: vanemad jätsid maha oma 7 last! Mari Saat: üles, Narayama mäele! Lugu minu noorest haigest sõbrast (3) Kultuur NSVLi iluideaalide kehastused Kultuuri lühid Sport Eesti naistriatleet pääseb Ironmanile Kelly Sildaru ja Eesti olümpiaunistus purunes (9) Kelly Sildaru teekond Eesti rahva südamesse Blogi: PSG, Manchester United ja Basel nautisid hiilgavat õhtut Tartu Valla ja maanteeameti vägikaikavedu ähvardab muuta armastatud supluskoha mudaseks mülkaks (1) Tähtvere uue rulapargi asfalt laguneb Ülikooli raamatukogu remont käib samal ajal keldrist katuseni Raeplatsile kerkivad jõuluajaks kasvuhooned Ülipika jooksuretke ajal kogutud annetused lähevad käiku Küsimus kandideerijatele: mida ette võtta, et lõppeks nurin aeglase ja ebatõhusa bussiliikluse üle? (1) Küsimus kandideerijatele: kas lasteaia kohatasu peab käima samas taktis alampalga tõusuga, nagu on praegu? Aleksandr Kirpu imestab, et temast sai õpetaja Sirle Persidski näeb koolis ehedat rõõmu Peeter Jõeloo aitab lapsi igas õppeaines Ämblikuteadlane tegutseb selle nimel, et niidud saaks taas rohelust täis Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ämblikuteadlane tegutseb selle nimel, et niidud saaks taas rohelust täis

4 min lugemist
Mart Meriste eraldab niidutaimede seemned muust taimesodist pea saja-aastase Franz Krulli tehases valminud tuulamismasinaga, millel on isegi veel originaalnahkrihm küljes. FOTO: Margus Ansu

Kord olid niidud rohelust täis,

pilv taevavõlvist vaid harva üle käis …

Ilmselt teab enamik lehelugejaid neid Heldur Karmo kirjutatud sõnu laulust «Rohelised niidud». See laul sündis 1960. aastal ning juba siis laulis Eesti Raadio meeskvartett niitudest nostalgiavõtmes. 

Nüüd, 57 aastat hiljem on niitude seis veelgi kehvem. Enamikus Eestimaa paikades on looduslikud niidud täielikult hävinud. Näiteks siinmail sada aastat tagasi laiunud puisniitudest on praeguseks alles alla ühe protsendi.  

Et niitudest ei saaks ainult mälestus, mida vaid laulusõnades meenutatakse ja pildiraamatutest näha saab, tegeleb Soitsjärve külla Mart Meriste kodutallu registreeritud osaühing Nordic Botanical looduslike niitude ja loopealsete taastamisega.

«Oleme nelja tegutsemisaasta jooksul jõudnud taastada umbes viis hektarit niitusid ja loopealseid ehk alvareid, umbes viie hektari jagu on niidutaimede seemneid ka eraisikutele müüdud,» märkis Nordic Botanicali asutaja Mart Meriste, kes hariduselt on arahnoloog ehk ämblikuteadlane.

Tema ettevõte sündis ülikoolide teadustöö raames. «Paljudel ülikooli teadusprojektidel oli tarvis seemneid. Nii hakkasimegi neid Eesti maaülikooli ja Tartu ülikooli teadusprojektide tarvis koguma. Loopealsete taastamise osa tuli alles hiljem juurde,» märkis Meriste.

Pea sajandivanune tehnika

Niitude taastamine nõuab palju tööd, kuid veel rohkem võtab see aega. Esmalt on tarvis niitude taastamiseks saada seemned. Neid korjab Mart Meriste koos enda ettevõtte töötajatega looduslikelt niitudelt käsitsi või siis spetsiaalselt selleks valmistatud masinaga.

Masin kujutab endast ratastel käru, mille küljes on tänavapuhastushari. Käru haagitakse ATV järele, seejärel tuleb ATVga sõita niidul edasi-tagasi ning käru all olev tänavapuhastushari pillub niidutaimede seemned kärusse. Kõige kiirem ja ka tõhusam viis on niidult kokku korjatud taimepudi laotada taastatavale alale kohe laiali.

Kui 20. sajandi algul oli puisniite Eestis umbes 800 000 hektarit, siis nüüd on neist alles vaid 700 hektarit.

Seemnekorje ja ka nende külvamine just kaua aega ei nõua. «Üks inimene jõuab päevas käsitsi külvata seemneid umbes kahele hektarile,» teadis Meriste.

Kõige aeganõudvam osa on loodusliku koosluse taastumine. Nimelt pärast niidutaimede mahakülvamist kulub hulk aastaid, enne kui taastataval alal taas seal vaid sobilikud taimed ja seened kasvavad. 

«Enamik niidutaimi esimesel aasta üldse ei õitsegi, osa niidutaimi hakkab õitsema alles viiendal või kuuendal aastal,» sõnas Meriste. Ka umbrohu väljatõrjumine võtab aega. 

«Rohida tarvis ei ole. Et umbrohutaimed on üldjuhul üheaastased, siis pikapeale surevad nad looduslikus koosluses ise välja,» märkis ta.

Puisniidud uuele elule

Mõne projekti jaoks on tarvis siiski seemned muu taimesodi seest kätte saada. Selleks kasutab Mart Meriste pea saja aasta vanust Franz Krulli tehase tuulamismasinat, millel on kõik originaalosad säilinud. «Isegi nahkrihm on veel terve,» ütles Meriste oma töövahendit tutvustades. 

Ka lööb Meriste ettevõte kaasa keskkonnaameti, Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli ühisprojektis «Elu alvaritele». Selle raames taastatakse Eestis umbes 2600 hektarit loopealseid. Enamik neist hävisid kuuekümnendatel, mil loopealseid püüti metsastada. 

Et neil aladel puud eriti ei kasva, on suur osa alvareid võsastunud. Pole seal soovitud metsa ega ka niidutaimi. Õnneks asuvad kriitilises seisus loopealsete kõrval enamasti korralikud alvarid, seega ei ole neid taastada väga keeruline ning palju teeb selle heaks seal juba loodus ise ära.

Mart Meriste sõnul on kehvem lugu puisniitudega, mis saja aasta vältel on pea kõik hävinud. Kui 20. sajandi algul oli puisniite Eestis umbes 800 000 hektarit, siis nüüd on neist alles vaid 700 hektarit.

«Puisniidud on väga väärtuslikud kooslused, kuid need on maakasutuse muutusega tohutult kannatanud,» sõnas Meriste. Ta selgitas, et kõiki puisniite, mis sada aastat tagasi siin laiusid, ei olegi vaja taastada, aga ajalooliselt märgilisi ja liigirikkaid puisniite oleks praegusest palju rohkem vaja. 

Eesti looduskaitse arengukava näeb ette, et siinmail oleks tarvis uueks luua umbes tuhat hektarit puisniite ehk veidi rohkem, kui neid praeguseks Eestis üldse alles on.

Enamik hästi säilinud looduslikke niitusid, kust Meriste seemneid noppimas käib, asub Lääne-Eestis, Pakri poolsaarel ja Pärnumaal. «Tartu ümbruses ja Lõuna-Eestis pole kuivi niite üldse, sest siin on väga väärtuslik põllumaa ning seega on kõik looduslikud niidud üles küntud,» rääkis ta.

Otstarbetu niitmine

Siiski ei pea niidutaimed kasvama vaid nende säilinud looduslikes asupaikades. Meriste meelest passivad niidutaimed ideaalselt ka eramute haljasaladele. 

Ehitusbuumi ajal ehitatud uuselamurajoonide juurde tekkisid ka tohutud muruplatsid, millega majaomanikud suurt midagi peale ei osanud hakata.

«Targemad võtsid kätte ja metsastasid need platsid, aga enamik majaomanikke ostis omale murutraktori ja asus mitme hektari suuruseid muruplatse lihtsalt niitma, mis on maakasutuse ja ka loodussäästlikkuse seisukohast üsna tarbetu tegevus,» märkis ta.

Kui on soov rajada enda maja juurde haljasala, mis oleks ilus ega nõua palju hoolt, on Meriste sõnul ainuke variant külvata niidutaimede seemneid. Ta märkis, et muruseemne hulgas on tavaliselt ainult nelja või viit sorti seemneid ning neist taimedest õitseb vaid üks, valge ristik. Niidutaimede seas on õiteilu mitu korda rohkem ning enamik neist ei kasva ka väga kõrgeks.

«Niidul kasvab väga kauneid kõrrelisi, mida muruseemnes kunagi pole. Näiteks keskmine värihein, lõhnav maarjahein ja mitmed kasteheinad,» lisas Meriste.

Päris hooldevaba selline haljasala siiski pole. «Kord aastas tuleks meenutada vanaaegset heinategu: kõik sealt maha niita ja siis hein ka kokku koguda,» sõnas ta. 

Pisikestel platsidel või teeäärtes ei võta see tegevus Meriste hinnangul rohkem aega kui mõni tund. Igal juhul on see aja- ja kulutõhusam, kui kevadest sügiseni igal nädalavahetusel muru niita.

Mart Meriste toob haljasalade kujundamisel eestlastele eeskujuks Läti ülikooli hoone ümbruse, kus kasvavad lopsakad niidutaimed ning muru ei ole tikutopsikõrguselt maha niidetud. FOTO: MART MERISTE

ERMi-esine haljastus muutub veidi metsikumaks 

Mart Meristega võtsid hiljuti ühendust Eesti Rahva Muuseumi maastikuarhitektid, kes on juba pikalt muuseumiesise haljastusega hädas olnud. 

«Muuseumiesist haljasala ei ole iga kord maastikuarhitektide ettekirjutuste kohaselt hooldatud ning ilmselt ei oska ka muuseumikülastajad tavapärasest veidi metsikumaid haljastuslahendusi veel väärtustada,» rääkis Meriste, kes jagas lahkelt oma teadmisi ja nõuandeid muuseumi maastikuarhitektidega.

Ta lisas, et ettepanek tema nõuannetega on ERMi juhtkonnale edastatud, kuid kindlat vastus, millal ja kuidas Eestimaalt korjatud niidutaimede seemned sinna külvatakse, veel ei ole.

Meriste on ka konsulteerinud maastikuarhitektidega, kes tegelevad Tartus Oa tänava arendusega, ning ta loodab, et sealgi võetakse tema hüva nõu kuulda.

Ta tõi eeskujuks eelmisel aastal avatud Roosi tänava promenaadi, mille haljastuse ilme on nuditud muruplatsist veidi metsikum. 

Ka soovitab Meriste linnaruumi planeerimisel heita pilk Läti ülikooli ümbritsevale haljastusele. «Ultramoodsa arhitektuuriga hooned Riia kesklinnas, mille ümbrus on haljastatud niidutaimedega,» märkis ta.

EILI ARULA

Seotud lood
26.09.2017 28.09.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto