Sisukord
Kolumnistid
Tänane leht
28.09.2017
Eesti E-ehmatuse ravim töötati välja nädalatega (4) Fotod ja video: seadus lubab asotsiaalil turuväravas tolkneda Eesti sajanda sünnipäeva vastuvõtt peetakse Tartus Digikohtumisele tulijad kogevad Tallinnas tipptehnoloogiat Välismaa Ameerika psühhiaatrid: Trumpi vaevab ilmselt raske vaimuhaigus (25) Olematu keele tapmine (1) Ungari ähvardab omakeelse hariduse pärast tõkestada Ukraina tee Euroopa Liitu (2) Arvamus Mihkel Mutt: sallimatust ei tohi sallida (48) Juhtkiri: probleem on lahendatud (1) Juhan Mellik: minu tõde, sinu tõde (3) Taavi Veskimägi: nähtamatu käsi energiaturul (2) Edasi 1967. aastal: James Bond tegutseb Balti riikides Kultuur VAT Teater jõudis meheikka Kultuuri lühiuudised Head reisi, NUKU Teater! Sport Eestlaste punalipp vs. Moskva politsei Tänak: tahan jätkata Fordis Karl Kruuda jäi Hyundai WRC-tiimi ukse taha Käsipallis kipub tänavu minema nagu korvpallis Finaalipääset jahtiv neljapaat põrgukuumuses hinnaalandust ei tee Balti liiga elab viikingite väe ootuses Tallinn Fotod ja video: seadus lubab asotsiaalil turuväravas tolkneda Tartu Eesti Vabariigi juubelivastuvõtt peetakse Tartus (1) Vanemuise uuendamine käis kahel suvel ja nõudis üle 14 miljoni euro Peeter Ernits: ma ei usalda vabariigi valimiskomisjoni (3) EKRE linnapeakandidaat Indrek Särg: asju tuleb teha rahva huvides (1) Vanemuise suur maja kerkis läinud sajandi algul ehitatud juugendhoone varemete asemele Nikita Hruštšovi ärgitusel (1) Peetri tiigi kaldal võib nüüd ka välijõusaalis rassida Uueneva aia ehteks saab Luunja enda roosisort Lasteaed astus digiajastusse Aparaaditehases avab tuleval kuul uksed toidupood ühes kohvikuga Rahvusväeosade sünd: eesti polgust Eesti sõjaväeni Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mihkel Mutt: sallimatust ei tohi sallida

4 min lugemist
Mihkel Mutt. FOTO: Arno Saar / SL Õhtuleht

Kas euroopalikud väärtused eeldavad sallivat suhtumist neisse, kes ise neid väärtusi ei jaga? Selle kohta on kombeks öelda, et jah, loomulikult, sest muidu laskuksime mittesallijate tasemele. Niisuguse tõlgendusega ei saa enam nõustuda, kirjutab Mihkel Mutt.

Keskmine eurooplane pole moslemite suhtes nii (kana)pime, kui mõned (ka Eestis viimasel ajal ilmunud kirjutiste) autorid arvavad. Talle on neist juba nii palju räägitud. Muidugi inimesed teavad, et moslemid on Euroopas varemgi elanud, sest kes poleks kuulnud mauridest või Srebrenicast? Loomulikult mõtlevad nad reisil (näiteks Lõuna-Ungaris) vanu mošeesid nähes, kes need ehitas. Muidugi me teame, et moslemid pole trollid, vaid inimesed. Loomulikult me teame, et kõik nad pole terroristid jne. Ei, suhtumist (moslemi)migrantidesse ei määra teadmatusest sündinud hirm. Asi pole üldse selles.

Mis eurooplasele tegelikult meelehärmi valmistab

Ilmselt poleks põliseurooplaste enamikule vähimatki moslemite (nagu ka mitte mustade ega kellegi) vastu, kui nood jätaksid oma usu ja sellega seotud rituaalid eraellu. Aga nagu samuti üldiselt teada, pole islam pelgalt usk dogmaatika ja rituaalide mõttes, isegi mitte eetiliste vaadete süsteem, vaid eluviis. Sellegi aktsepteerimine poleks ületamatu probleem, kui seda elu elataks oma kodus või ka oma linnajaos.

Kahtlemata võibki tuua näiteid, kuidas erineva eluviisi ja usuga kogukonnad on rahumeelselt kõrvuti eksisteerinud. Ainult et valdavalt olid need tööstusajastueelsed ühiskonnad või ääremaad. Neis tingimustes on võimalik üksteisel külas käia ja sõbralikult läbi saada. Vastuolud tekivad paratamatult siis, kui elurütm kiireneb. Kui suureneb üldine avalik sfäär, riigi roll ja ühiskonna funktsioonid, mille puhul kõik kogukonnad peavad loobuma mõnedest oma käitumismallidest. Mõnel kogukonnal on seda keerulisem teha kui teisel.

Siin algabki probleem. Asi pole selles, kas kohaneda (vastastikune kohanemine, isegi kui vere hinnaga, on sama vana kui inimkond), vaid selles, kes kui palju peab kohanema. Jutt käib ikka eurooplastest ja moslemimigrantidest. Eurooplastele tundub, et tehing pole võrdne.

Praegu tambitakse valdavalt ühte väravasse. Mantra, et mõlemad peavad muutuma (loe: kohanema), tähendab ikka seda, et ühed peavad muutuma rohkem kui teised, ja need, kellelt suuremat kohanemist oodatakse, on mõistagi eurooplased («Euroopa väljakutse muutuda, hirmust üle saada» – uh, eurotrukid!).

Võib mõista selle võrrandi emotsionaalseid tagamaid. Praegu pannakse ühele kaalukausile see, et migrandid on enamasti sõjapõgenikud, et nad on pidanud taluma viletsust, kannatama inimkaubitsejate käes jne. See on kõik inimlikult mõistetav, aga rangelt võttes ei puutu see käesolevasse võrrandisse. Kannatuste hinnaks ei saa olla pelgupaiga võimaldajate palgekaotus.

Kui suur on surve palet kaotada? Vaikimisi on kujunenud nii, et kui räägitakse sallimatusest, siis mõeldakse ikka eesolijate sallimatust juurdetulijate suhtes (eurooplased ei salli uusmigrante). Aga eksisteerib ka vastupidine, alavääristav suhtumine asukohamaa põliselanikesse, kelle moraal on tulijate meelest madal ja kes ei tunne «õigeid väärtusi». Sama kaugel, kui keskmine moslemimigrant on üldjuhul terrorismist, on ta paljudest euroopalikest põhiväärtustest. Kui ta ka väliselt võib konformeeruda, siis oma hinges enamasti mitte.

Tundub, et isegi selle võõristava suhtumise võiks vähemasti osa eurooplasi alla neelata, kui tehing oleks mõlemapoolne, st nendes riikides, kust migrandid pärit, oldaks Euroopa kommete suhtes sama salliv. Loomulikult me teame, et nõnda see pole. BBC naisreporter tõmbab seal eetris olles sümboolselt räti pähe (seda ei tasakaalusta fakt, et mõnes islamimaa kuurordis võivad turistid oma toas kärakat panna).

Jõuamegi vana küsimuse juurde: kas euroopalikud väärtused eeldavad sallivat suhtumist neisse, kes ise neid väärtusi ei jaga? (Laiemas mõttes haakub see veel vanema probleemiga, kas demokraatia peab sallima ka demokraatiavastasust.) Kas peame sallima sallimatuid? Selle kohta on enamasti kombeks öelda, et jah, loomulikult, sest muidu nulliksime oma kallid väärtused ära, laskuksime mittesallijate tasemele. Niisuguse tõlgendusega ei saa enam nõustuda.

Tõsi, targem annab järele, ütleb rahvasuu. Ka paljudes eetikasüsteemides on mõte, et õilsal inimesel on kergem ülekohut kannatada, kui ise ülekohut toime panna. See on kaunis, ainult et see ei saa ometi olla rahva või kontinendi üldine mõtteviis ja käitumisjuhis. (Või ehk kirjutavad eurooplased selle mõtte igaviku liivale nagu tapale viitavad lambukesed oma sõrakestega.)

Asi pole ju selles, kui paar moslemitüdrukut klassist ei osale võimlemistunnis. Ikka on kehalisest kasvatusest vabastatuid. Ent asi on tendentsis. Kui kõik läheb isevoolu, on ka Euroopa naised ühel päeval sunnitud hakkama oma juukseid katma ning pikkades pükstes ujumas käima, sest me ei tohi ju riivata moslemite sündsustunnet!

Sallimatuse varjundid

Sallimine/mittesallimine pole teooria, vaid praktika küsimus. Mõlemat mõistet tuleb täpsustada. Vahel jääb mulje, et igasugune sallimatus peaks päädima sooviga kedagi maha tappa, koonduslaagrisse saata või vähemasti tal nägu üles lüüa. Ka säärane sallimatus on olemas, aga see pole kaugeltki ainus. On veel sallimatust, mis väljendub oma suhtumise karmis, ent leebes näitamises, teistsuguse käitumise rahulikus mitteaktsepteerimises.

See on seda liiki sallimatus, kui julgetakse ilma vihata, aga kindlameelselt öelda, et me ei nõustu teie seisukohtadega (näiteks soovõrdsuses, kehamoraalis vms). Ja et kui teie ei soovi selles vallas meile omakorda poolele teele vastu tulla, siis palun väga, aga selle hinnaks on teie kõrvale jäämine laiematest ühiskonnaasjadest, kehvemad töövõimalused jne.

Kui Euroopa lipukiri on tõepoolest tolerantsus, siis pole piisav, kui me ise selle järgi elame (kas pole see egoistlik endaimetlus vooruse vandlitornis?), vaid meie eesmärk peaks ikkagi olema, et selle järgi elaksid ka teised. Reeglit, et tuleb käituda nõnda, et see võiks saada üldiseks reegliks, võib tõlgendada ka niimoodi. Järelikult on meie kohus mittesallijaid veenda. Ulualuse pakkuja peab külalistele kannatlikult majakorda selgitama. Põhjustel, mille loetlemine läheks pikale, aga mis on samuti üldteada, häbenetakse seda aktiivsemalt teha. Vanade maade eurooplased ei julge nõuda (v.a idaeurooplastelt).

Sallivuse nii-öelda pealesurumine, mittesallivuse mittesallimine pole vastuolu mõistetes. Demokraadi kohus ongi üritada mittedemokraatiat muuta. Küsimus on vahendites, mida selleks kasutatakse (ei pea tingimata Iraaki ründama!). Ja just sellepärast, et seda pole tehtud mõõdukalt, on saanud oma võimaluse käredamad tegelased. Vastavate poliitikute (Wilders, Le Pen jt) esilekerkimine on normaalsete liidrite, aga ka kodanikeühenduste, meedia ning kogu üldsuse tegematajätmise vili. Seepärast on viimane aeg, et normaalsed inimesed lõpetaksid enda murust madalamaks tegemise ja kollektiivse tuha pähe raputamise.

Meie kodune sallimatus

Sallimatuse astmeid kiputakse nägema liiga automaatses järgnevuses. See, et keegi ütleb teravalt, ei tähenda veel, et ta edaspidi annab juba vastu vahtimist. Briti parlamendis läheb sõnasõda vahel nii ägedaks, et jääb mulje, et pärast istungit lahendavad asjaosalised küsimuse väljas tulirelvadega. Ei midagi sellist. Ja see, et ajaloos on mõnikord põletatud enne raamatuid, pärast inimesi, ei tähenda veel, et kui keegi maakodus ahju küttes rebib tulehakatuseks lehti vanast teadusliku kommunismi õpikust, hakkab ta järgmine päev inimestel jäsemeid küljest rebima.

Lõpuks oleksin õnnelik, kui mõned mu kirjanikest-kunstnikest sõbrad, kes rõõmsalt ristiusukirikut mõnitavad, tuleksid välja oma mugavusstsoonist. Selle asemel et maaslamajat togida, võiksid nad pöörduda näoga selle poole, mis praegu tegelikult meie maailma keskaegsust hõngab.

Seotud lood
27.09.2017 29.09.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto