Sisukord
Arvustused
Postimees
30.09.2017
Eesti Õiguskomisjon võttis luubi alla pedofiilid (2) Piiga oma parimais aastais 16 tähtsat Eesti-visiiti Telia katsetab Tallinki laevades 5G-võrku Süüdistuse järgi võtsid Tallinna Sadama juhid neli miljonit eurot altkäemaksu Jala saabunud Macroni saatis üksik pasunahääl Välismaa 16 tähtsat Eesti-visiiti Antonio Tajani: Euroopal on vaja rohkem liidreid (13) Arvamus Margus Mihkels: lolluse võidukäik (12) Atašeest portfellita ministriks Postimees 1999. aastal: küsitlus Auf Wiedersehen, Ancelotti! Ühistupanga juhi kahvel EKI keelekool: kas tegutseda valsitaktis või marsitaktis? Tarmo Soomere: puhtast matemaatikast vinge tooteni on vaid kuus kukesammu (1) Angelal aega on Juhtkiri: lubadus on võimalus Joonas Hellerma: sõnumid tuules (30) Jelena Skulskaja veste: rumal kardab karikatuuri, tark lipitsemist Kultuur EKI keelekool: kas tegutseda valsitaktis või marsitaktis? Jelena Skulskaja veste: rumal kardab karikatuuri, tark lipitsemist Sport Agüero lõbureis lõppes õnnetult Mart Soidro: EPA võimlast. Nostalgiaga MM-sari teeb Tallinnas ajalugu Vormelimaailma unustatud ringrajad (1) Tarbija Telia katsetab Tallinki laevades 5G-võrku Uus iPhone maksab Eestis sadu eurosid enam kui USAs Pealinna odavaimat ostukorvi ei pakugi LiPo (1) AK Eesti kultuurilugu läbi spordi Tulekivist, koera pabulatest ja teistest toredatest leidudest Võimatu avastus autoparklast Vikerkaar loeb. Poolelutöö «Ma panen su laulu sisse…» Peeter Espak ja Vladimir Sazonov: ei islamofoobiale (33) Tarmo Soomere: puhtast matemaatikast vinge tooteni on vaid kuus kukesammu (1) Saksa valik: Jamaica kokteil või lõpuks ikka lihtsalt õlu (1) Joonas Hellerma: sõnumid tuules (30) Tõnu Lehtsaar: saatana sigidikud, valguse inglid, eeslid ja mökud ehk sildistamine konfliktis (3) Arter Horoskoop Haiglajuht pani Alpides kannatuse proovile Baltimaad kavandavad juubeli puhul mitmeid ühisüritusi Ka Leedu saab saja-aastaseks! Treeneri lollus viib hoolealuse kliinikusse Kaunas Euroopa kultuuripealinnaks Õnnelike leedulaste restoran Ahto Lobjakas: See, et me oleme luterlased ja oskame noa ja kahvliga süüa, ei tee meist veel eurooplasi (35) Parimad kodupelmeenid tulevad Haapsalust Vaata, mis jalad! Jüri Kolk: nii ei saa olla Meelelahutus Koomiks Sudoku

«Ma panen su laulu sisse…»

3 min lugemist
Iben Akerlie «Lars lol» FOTO: Raamat

Ma riputan su Youtube’i! Ma panen sind Instagrami! Kas kõlab hirmutavalt? Kellele  mitte, see on vanema põlvkonna esindaja. Siinkirjutajat ähvardati ka selle uueaegse «laulu sisse panekuga», kui ta vallatuid vennikesi lasteraamatukogus korduvalt korrale kutsus.

Teine päev tulid väikesed tüdrukud kurtma, et suuremad naeravad nende üle ja filmivad neid oma mobiiltelefonidega. Väikesed olid mures, kuhu nende näod üles laaditakse. Töökaaslastega sai arutatud, kas keelata raamatukogus filmimine hoopis ära. Kõlas absurdselt. Ja raskesti kontrollitavalt. Kiusamine on saanud oma käsutusse uue vahendi. Vahenditega võidelda on kergem kui nähtuse juurteni jõuda. Juurtega tegeleb teiste hulgas ka laste- ja noortekirjandus.

Võimalik, et poleks raamatut «Lars lol» kõne alla võtnud (või ei oleks seda teinud nii ruttu), kui hiljuti poleks mainitud juhtumeid olnud. Raamat iseenesest on sirgjooneliselt suunatud sihtgrupile – viienda-kuuenda klassi lastele. Iben Akerlie (snd 1988) mullu ilmunud debüütteos võitis tänavu Norra lastekirjanduse olulise auhinna – kümme tuhat 10–13-aastast koolilast valis raamatu oma lemmikuks.

See pakub äratundmist, on humoorikas, ei nõua oskust sõnade taha näha, allteksti muukida. Nõudlikuma lugeja jaoks on lugu liialt näpuga näitav. Sündmustikus saab üks-kaks käiku ette aimata. Ehk peitub raamatu menu veidi ka selles, et lugeja saab ennast peategelasest nutikamana tunda?

«Lars lol» on (isegi ebameeldivalt) tõepärane. Noored on naiivsed ega näe ette oma tegude tagajärgi enne, kui need on käes. On tahtmatult julmad. Päriselt halba teinud tüdrukud saavad ametlikult karistatud, aga et nad on valesti käitunud, see nende teadvusesse ei jõua. Nad ei kahetse oma teguviisi ja ega teised õpilased neid ka eriti vaenama hakka. Vastukaaluks laseb autor peategelasel Amandal lugejale käibetõdesid korrata.

Kõlab laitvalt? Tegelikult puutub inimene iga tõdemusega kunagi kokku esimest korda, enne kui nendest tema meelest käibetõed saavad. Noortele mõeldud raamatu ainus eesmärk ei pruugi olla kunstilist elamust pakkuda. Autorid püüavad tänuväärselt laiendada noore lugeja maailmapilti, arusaamist elust ja inimsuhetest.

Nad lasevad oma tegelastel haiget saada, et lugemiskogemus pakuks elukogemusele vajalikul hetkel pehmemat maandumist – aa, temal seal jutus juhtus ka nii, aga sellest sai sel või tol moel üle. Kirjanikud saavad näidata lugejale sündmusi erinevate tegelaste vaatepunktist, mis omakorda edendab empaatiavõimet. Kui seda tehakse haaravas vormis, siis küllap jõuab ka sõnum kohale.

Millest siis jutt käib? Amanda on südamlik ja tagasihoidlik neiu, kes end oma «elu armastuse» ees korduvalt narriks teeb. Oleme ausad, poiss käitub temaga ikka väga vastikult! Aga naisesüda ei saa armastuse vastu. Sellele «elukestvale» katsumusele lisaks määratakse Amanda tugiõpilaseks uuele klassikaaslasele, kellel on Downi sündroom. No ja muidugi tegutsevad (esialgu taustal) kaks klassi ülbikutest kaunitari, kes kõiki ja kõike filmivad-pildistavad ja kommenteerivad.

Autor laseb õpetajal ja Amanda emal tüdrukule õhinal selgitada, kui suur privileeg on olla toeks täiesti teistsugusele eakaaslasele. Selle käigus saab selgemaks Downi sündroomi tekkepõhjus. Ka tüdruku sõbranna on sama meelt ja toetab neid puhuti plakatlikke seisukohavõtte. (Vabandust, aga niisugused need elu näinud inimesele tunduvad.)

Amanda oma kõhkluste-kahtluste, hirmude, ka eelarvamustega mõjub elusamalt. Võib ju teismelisena ise südamest soovida, et ei kardaks nii hirmsasti end lolliks teha või natuke teistmoodi käituda kui teised, aga vähesed suudavad seda. Veidravõitu kaaslasega teiste ees suhtlemine nõuab julgust, mida igal noorel pole.

Kahjuks meil Larsi hinge piiluda ei lasta. Teame vaid, et ta on Harry Potteri raamatute fänn ja koostab ise ka loitsusid. Rohkem kirjeldatakse tema käitumist – nii vaikset jälgivat olekut kui mingis tegevuses tavapäratut hooguminekut. Viimast nimetab Amanda «kohutavaks sotsiaalseks olukorraks», kuna klassiõed filmivad ja naeravad poisi üle.

Amanda saab Larsiga heaks sõbraks, ometi annab ta oma telefonist kiusajatele pilte, mis sõpra naeruväärsena näitavad. Miks? Kas julmusest? Ei, argusest. Nimelt selleks, et temast endast tehtud pildid ei satuks kiusamisblogisse retardedmuch. Aga neiudel on Amandaga kurikaval plaan – kõik saavad tema teost teada, ka Lars. Kahetsus ja vabandamine ei ole andekssaamine.

Larsilt andekspalumine ei lähe lihtsalt. See nõuab eneseületamist ja väljakutse esitamist. Andeks tuleb anda ka iseendale. Võidab sõprus ja peategelane (loodetavasti ka lugeja) on loo käigus sisemiselt jälle vaksavõrra kasvanud.

***

Iben Akerlie «Lars lol» FOTO: Raamat

Iben Akerlie

«Lars lol»

Tõlkija Riina Hanso

Eesti Raamat 2017

224 lk

Seotud lood
29.09.2017 02.10.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto