Lubaduse andmine pole selle täideviimise garantii, ent kellelegi antud lubadus on võimalus midagi saavutada või paremaks muuta. Sama kehtib ka poliitikute kohta, keda valitaksegi selleks, et nad tegutseksid olulistes sfäärides, mis puudutavad meid kõiki, ning langetaksid valikuid, millest sõltub kogu ühiskonna heaolu. Valimiste eel antud lubadused ei ole samas ametlik dokument, mille eiramise eest võiks valija nad näiteks kohtusse anda, vaid pahatihti poliitikutele demagoogiline käeharjutus.
Ka seekordsetel kohalikel valimistel on oma koht traditsioonilistel populistide lubadustel anda valijatele raha ning näidata koht kätte nendele, kes nende õnne takistavad. Näiteks on Tallinnas lubanud EKRE koha kätte näidata hispaania teetigudele ning teha elu kibedaks Tartu bussijaamas ja selle ümbruses inimesi tülitaval lumpenil. Savisaare ja Tegusa Tallinna valimisliit on aga lubanud paigaldada mänguväljakutele paanikanupud. Plaane, mille realiseerimine on ebatõenäoline, leidub teistelgi. Nii peibutavad sotsiaaldemokraadid tallinlasi köisraudteega all-linna ja Toompea vahel ning Tallinnas osaleb ka valimisliit, kelle keskne lubadus on rajada metroo. Rääkimata sellest, et kohalike valimiste võitlusesse on häälte püüdmiseks toodud hulk teemasid, mille lahendamine ei kuulu linna- ega vallavolikogu kompetentsi.
Põhimõtteliselt võiks ju samasuguse eduga valijatele lubada ka näiteks head ilma – et aasta ringi paistaks päike ja oleks soe. Inimestel on kalduvus unustada. Eriti kiiresti unustavad nad ära selle, millega neil otsest kokkupuudet pole, ning sellele osa poliitikutest loodabki. Samas on lubadused midagi väärt ainult siis, kui neid peetakse. Vastavalt antud sõna pidamisele või siis pidamata jätmisele kujundavad inimesed oma suhtumise selle andjasse. On võimalik petta osa rahvast kogu aeg või kogu rahvast mõnda aega, kuid mitte kogu rahvast kogu aeg, on kunagi öelnud Ameerika president Abraham Lincoln.