A-galeriis värskelt avatud «Südamete näitus» võtab fookusesse just selle, aastasadu meiega püsinud sümboli. Südamekujundi laia levikut silmas pidades võib näituse teema näida ehk liiga turvaline, isegi kulunud valik. Miks tuua niigi paljunähtud kujund näitusesaali? Eriti juhul, kui hoiame kinni tõdemusest või ideaalist, et nüüdisaegne kunst peaks pakkuma midagi uut, raputavat, mõtlemapanevat. Teisalt on olukorras, kus kõik uus on juba tehtud, uuenduslike kontseptsioonide ja lahenduste pakkumine üha keerukam. Objektide kordumise tingimustes ongi tähtsaimaks muutunud see, kui uuenduslikult suudetakse juba paljunähtud kujundit, nähtust või teemat eksponeerida.
Nagu öeldud, on praegusel juhul fookuses süda. Õigemini on A-galerii imepisikesse seifiruumi üles seatud 12 ehtekunstniku südamega seotud assotsiatsioonid. Iga taies kätkeb oma sõnumit. Tunda on valu, vanade haavade kaitseks laotud müüre, värsket armumist. Ehk muudabki südame paeluvaks just mänguruum. Juba ainuüksi värvi muutmisega võib süda objektina kanda hoopis teist mõtet. Tähendused pole kivisse raiutud, ent harjumuspäraselt sümboliseerib sõprust pigem roosa, kirglikku armastust punane süda. Kui paneme südame ahelaisse või metallist kaitseriivi taha, nagu seda võimaldab ehtekunst, loome juba väga jõulise muutuse.
Niisuguse sammu on teinud Anita Porila, kelle messingist «Südamekaitse» on parajalt pikk, et ulatuda kandja südame kõrgusele. Kilbi kõrvale kleebitud keelumärk, millel lendab vinna tõmmatud vibuga Eros, annab veelgi selgema signaali eemale hoida. Porila teose puhul vääribki märkimist eksponeerimise viis. Väike, ent läbimõeldud lisandus paneb ehte lugu rääkima ja teeb sellest iseseisva kunstiteose, mitte pelgalt ehte näituseruumis.
Ka Katrin Veegeni «Alchemy of history II» tüürib oma tonaalsuselt samadele jahimaadele. Kujutatud on südamekujulist, põlenud pähklipuud, mille ümber on keeratud hõbedast ringid. Põlemine näib olevat vihje valule. Rõngassärki meenutavad ringid tuletavad meelde, et kord kõrvetada saanud südamele pole lihtne ligi pääseda. Katrin Veegeni loodud taies on näide sellest, kui tähtis on materjalivalik ja kui palju on sellega võimalik varieerida. Puul on võimas sümbolistlik tähendusväli. Kevadiselt õrnroheliste lehtedega õbluke kask mõjub tärkava elu sümbolina, aastasadu juuri maasse ajanud tamm seostub elutarkusega, mustadeks süteks põlenult tähistab puu aga millegi lõppemist. Puu sümboliväli jätkab oma teekonda valmistatud esemeis ja on antud juhul jõudnud ehteks vormituna näitusesaali.
Looduslike materjalide kasutamine ja looduse matkimine on kunstis levinud. Üha enam on puit ja teised maalähedased materjalid liikunud aga ka ehtekunsti. Viimase näol on tegu omamoodi põneva fenomeniga, sest ajalooliselt on ehtekunstnikud kannustunud väärismetallist ja vääriskividest, sest ehte materjal on olnud otseselt seotud kandja jõukusega. Samuti on teatud materjalidele omistatud väge või kaitsvat toimet. Mõneti on ehete tähendusväli endiselt sarnane, ent materjalivalik on muutunud märksa laiemaks ja ehtekunst on enam läbi põimunud disainimaastikul toimuvaga.