L, 28.05.2022

Südame sõnum hõbedas ja puus

Aurelia Aasa
Südame sõnum hõbedas ja puus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Anita Porila teos Südamete näituselt
Anita Porila teos Südamete näituselt Foto: Anita Porila

Südamemotiiv on üks levinumaid sümboleid. Ehk isegi nii levinud, et vahel näib kogu sümbolistlik tähendusväli ununevat ja pargipingile või vetsuseinale kraabitud südant nähes vaatleme seda kui järjekordset kritseldust. Me ei taju tundemöllu, mis jääb sageli mõtlematult ekspluateeritud kujundi taha. Ent vaatamata sellele, kas näeme südames võimsat semiootilist sümbolit või pelgalt kahe paunaga punast laiku, on tegu ühe olulisima, või vähemasti levinuima motiiviga meie kultuuriruumis.

A-galeriis värskelt avatud «Südamete näitus» võtab fookusesse just selle, aastasadu meiega püsinud sümboli. Südamekujundi laia levikut silmas pidades võib näituse teema näida ehk liiga turvaline, isegi kulunud valik. Miks tuua niigi paljunähtud kujund näitusesaali? Eriti juhul, kui hoiame kinni tõdemusest või ideaalist, et nüüdisaegne kunst peaks pakkuma midagi uut, raputavat, mõtlemapanevat. Teisalt on olukorras, kus kõik uus on juba tehtud, uuenduslike kontseptsioonide ja lahenduste pakkumine üha keerukam. Objektide kordumise tingimustes ongi tähtsaimaks muutunud see, kui uuenduslikult suudetakse juba paljunähtud kujundit, nähtust või teemat eksponeerida.

Nagu öeldud, on praegusel juhul fookuses süda. Õigemini on A-galerii imepisikesse seifiruumi üles seatud 12 ehtekunstniku südamega seotud assotsiatsioonid. Iga taies kätkeb oma sõnumit. Tunda on valu, vanade haavade kaitseks laotud müüre, värsket armumist. Ehk muudabki südame paeluvaks just mänguruum. Juba ainuüksi värvi muutmisega võib süda objektina kanda hoopis teist mõtet. Tähendused pole kivisse raiutud, ent harjumuspäraselt sümboliseerib sõprust pigem roosa, kirglikku armastust punane süda. Kui paneme südame ahelaisse või metallist kaitseriivi taha, nagu seda võimaldab ehtekunst, loome juba väga jõulise muutuse.

Niisuguse sammu on teinud Anita Porila, kelle messingist «Südamekaitse» on parajalt pikk, et ulatuda kandja südame kõrgusele. Kilbi kõrvale kleebitud keelumärk, millel lendab vinna tõmmatud vibuga Eros, annab veelgi selgema signaali eemale hoida. Porila teose puhul vääribki märkimist eksponeerimise viis. Väike, ent läbimõeldud lisandus paneb ehte lugu rääkima ja teeb sellest iseseisva kunstiteose, mitte pelgalt ehte näituseruumis. 

Ka Katrin Veegeni «Alchemy of history II» tüürib oma tonaalsuselt samadele jahimaadele. Kujutatud on südamekujulist, põlenud pähklipuud, mille ümber on keeratud hõbedast ringid. Põlemine näib olevat vihje valule. Rõngassärki meenutavad ringid tuletavad meelde, et kord kõrvetada saanud südamele pole lihtne ligi pääseda. Katrin Veegeni loodud taies on näide sellest, kui tähtis on materjalivalik ja kui palju on sellega võimalik varieerida. Puul on võimas sümbolistlik tähendusväli. Kevadiselt õrnroheliste lehtedega õbluke kask mõjub tärkava elu sümbolina, aastasadu juuri maasse ajanud tamm seostub elutarkusega, mustadeks süteks põlenult tähistab puu aga millegi lõppemist. Puu sümboliväli jätkab oma teekonda valmistatud esemeis ja on antud juhul jõudnud ehteks vormituna näitusesaali.

Looduslike materjalide kasutamine ja looduse matkimine on kunstis levinud. Üha enam on puit ja teised maalähedased materjalid liikunud aga ka ehtekunsti. Viimase näol on tegu omamoodi põneva fenomeniga, sest ajalooliselt on ehtekunstnikud kannustunud väärismetallist ja vääriskividest, sest ehte materjal on olnud otseselt seotud kandja jõukusega. Samuti on teatud materjalidele omistatud väge või kaitsvat toimet. Mõneti on ehete tähendusväli endiselt sarnane, ent materjalivalik on muutunud märksa laiemaks ja ehtekunst on enam läbi põimunud disainimaastikul toimuvaga.

Siinkohal meenub hiljutine näitus Tallinna Linnagaleriis. Ketli Tiitsari ja Kristi Paapi ühisnäitusel «Naturemorte. Kirsid ja skelett. Kolmas peatükk» olid väljas ehted, mille valmistamisel oli teiste hulgas kasutatud näiteks kirsikive. Sääraste materjalide puhul on positiivseim külg just looduslähedus ja väike ökoloogiline jalajälg. Kunsti puhul ei ole me harjunud sellele ehk niipalju mõtlema, ent tegelikult võtab seegi planeedi varudest oma osa. Seda ilusam on mõelda, et loovus ja tegemisrõõm annavad esmapilgul väärtusetusele väärtuse. Autori hingeseisund ja teosesse kandunud laeng võivad muuta lihtsa materjali tähendusrikkaks, ning miks mitte ka talismaniks.

Vahel on muidugi keeruline endas redutavat luksusepisikut alla suruda, sest ka «Südamete näituse» väljapanekul püüdsid Anne Roolahe hõbeda ja poolvääriskividega ripatsid kõige rohkem pilku. Viimase puhul on kahtlemata tegu väga subjektiivse tõdemusega, sest kindlasti on neid, kes seadsid (ja seavad) silmad pikemaks hoopis mõnele muule eksponaadile. Anne Roolahe ripatsites peitub aga isemoodi romantiline elegants, mis neid ülejäänud väljapanekust eristab. Võrreldes üldise näituse dünaamikaga, mis sammub pigem mööda kibedat rada, on Roolahe ripatsid tõeline ood armastusele, armumisele, roosamannalisele naiivsusele.

Tervikuna kinnitab «Südamete näitus» eesti ehtekunsti tugevat ja loodetavasti üha tugevnevat positsiooni kunstiväljal, sest olgugi et ehtekunst on hinnas, ei ole see näitusesaalis siiski nii sage nähtus. Või kui ongi, vaatame ehteid endiselt pelgalt iluasjade positsioonilt, otsimata laiemat sõnumit. «Südamete näitus» võiks olla näide sellest, et ka ehted räägivad loo – juba enne kui neid kanname ning isiklikud lood, tähendused ja sentimentaalse väärtuse külge riputame.

«Südamete näitus»

22.09.–16.10.2017 

A-galerii seifis

Kuraator: Katarina Kotselainen

Osalevad kunstnikud: Jens A. Clausen, Maria Kadarpik, Liina Lõõbas, Urmas Lüüs, Erle Nemvalts, Hans-Otto Ojaste, Anita Porila, Ane Raunam, Anne Roolaht, Liis Tamm, Katrin Veegen ja Paul Villemi

Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Reis
Tartu Postimees
Tagasi üles