Tauno Vahter: Nobeli pälvis klassikaline melanhoolne romaanikirjanik

Ishiguro on selles nimekirjas figureerinud aastaid, kuid oli viimasel ajal juba kantud nende hulka, kellest hakati pisut mööda vaatama. Jaapanis sündinud, kuid inglise keeles kirjutav ja Inglismaal elav Ishiguro on avaldanud seitse romaani, millest eesti keeles on ilmunud viis, lisaks üks jutukogu: «Päeva riismed» (1994 ja 2006, Eesti Raamat ja Tänapäev), «Mägede kahvatu terendus» (2000, Tänapäev), «Hõljuva maailma kunstnik» (2000, Huma), «Nokturnid» (2011, Varrak), «Ära lase mul minna» (2015, Ersen) ja «Maetud hiiglane» (2017, Varrak). Kõik tema olulisemad romaanid on eesti keeles olemas, avaldamata on vaid tema pisut nõrgemateks töödeks peetud romaanid «The Unconsoled» ning «When We Were Orphans». 

Nobeli määramise telgitagused on alati olnud pisut segased ja kohati ka skandaalimaigulised. Kirjandust on ju niivõrd erinevat: kuidas võrrelda luuletajaid, romaani- või näitekirjanikke? Kuidas võitja välja valitakse?

Esiteks peab olema seatud kandidatuur. Selle võivad seada ülikoolide kirjandusprofessorid, Rootsi Akadeemia liikmed, varasemad laureaadid või kirjandusala organisatsioonide juhid – näiteks mõne riigi kirjanike liidu juht.

Nii on Eesti Kirjanike Liit esitanud kandidaadiks korduvalt Jaan Krossi. Peale selle on kandidaadiks seatud näiteks ka Friedebert Tuglas (1968), Betti Alver, Doris Kareva, Jaan Kaplinski (korduvalt). Ka Marie Under oli peaaegu kümme korda kandidaat (mh 1945–1950, 1960, 1968), mitu korda Ants Orase esitatuna. Eestikeelses kirjanduses on mainitud, et ka Tammsaare esitati Nobeli auhinna kandidaadiks, kuid Nobeli arhiiv seda ei kinnita. Pole kindlaid andmeid, kas mõni meie kirjanik on kunagi ka esimesest voorust kaugemale jõudnud, kuid Under on siin väga tugev pretendent. Nimelt esitas Underi kandidatuuri korduvalt ka Rootsi diplomaat ja Akadeemia liige Knut Hammarskjöld ning kui esitaja on ise Akadeemia liige, on see tavalisest tugevam argument. Pealegi esitati tollal kandidaate kõigest 20–30, mitte 200–300 nagu praegu. Knut Hammarskjöldi onu oli hilisem ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöld.

Ka Jaan Krossi keskmisest paremate võimaluste üle on spekuleeritud, kuid need dokumendid pole veel avalikud. Eestiga mingit pidi seotud inimestest on Nobeli pälvinud Tartu Ülikoolis tegutsenud keemik Wilhelm Ostwald (1909), isa juurte kaudu Hermann Hesse (1946), ema kaudu majandusauhinna laureaat Christoper Sims (2011) ja kaugemalt ka mullune majandusauhinna laureaat, soomerootslane Bengt Holmström. Füüsikaauhinna laureaati Igor Tamme (1958) pole peale nime õnnestunud selgelt Eestiga seostada.

Tänavused kandidaadid tuli esitada 31. jaanuariks. Kokku esitati 240 kandidaati, kellest 195 soovitused vastasid nõuetele. Kehtivad ainult selle aasta avaldused, varasemaid ei arvestata. Nobeli komiteesse kuuluvad viis liiget ja sekretär, kes registreerivad esitatud kandidaadid ja ka esitajad. Ka iseennast ei tohi esitada.

Aprillis valis komitee välja 15–20 tõsisemat kandidaati. Selles seltskonnas on alati hulk nimesid, kes on juba aastaid (mõni ka aastakümneid) oodanud oma korda: Philip Roth, Milan Kundera, Adonis, Ian McEwan, Margaret Atwood, Thomas Pynchon, Peter Carey, Haruki Murakami, Don DeLillo, Amos Oz jt. Tihti on autor kandidaatide seas aastaid, aga jõuab enne oma aja ära ootamist surra – nagu juhtus näiteks Umberto Eco ja mitme teisega. Oma rolli on alati mänginud ka päevapoliitika, geograafiline ja temaatiline jaotus (nt sama riigi kirjanikule ja žanri esindajale üldjuhul järjest ei anta).

Pärast suuri vaidlusi valitakse mai lõpuks viis kandidaati. Seda shortlist'i tutvustatakse juba tervele Akadeemiale, kus on 18 liiget (praegu täidetud 17 kohta). Suvi on mõeldud lugemiseks, et septembris hakata otsuseid tegema. Positiivseks otsuseks peab saama vähemalt seitse poolthäält.

Organisatsiooni sekretär võtab nüüd sageli ühendust n-ö uue autori esindajaga ja tellib teatud koguse autori raamatuid (või laseb midagi tõlkida rootsi keelde), et kõik saaksid nendega tutvuda. Sageli on viie-kuue finalisti hulgas juba niivõrd tuntud nimed, et nad on nimekirjas figureerinud pikki aastaid – nende raamatuid enam ei tellita. See tellimine on kirjandusmaailmas aga oluline sündmus: esimene õrn märk, et mõni uus nimi on kantud lähiaja võimalike laureaatide kitsasse ringi. Nii oli näiteks Svetlana Aleksijevitši puhul see fakt teada ja preemiat oodati juba paar aastat.

Kuidas käib aga valik viimase viie vahel, on juba segasem ehk sõltub Akadeemia liikmete kirjanduslikust maitsest, poliitilisest olukorrast jms. Kuigi Bob Dylani mulluse võidu üle imestati, oli ta juba aastaid oluliste kandidaatide hulgas, lihtsalt teisi peeti tõenäolisemaks.