Rõõm inimestest hoiab ühes ametis juba 55 aastat

«Eks ma olen pisut kauaks jäänud küll,» tõdes Schasmin veidi häbelikult. Suvel 1962 läks 18-aastane piiga Tartu I keskkooli järel teeninduskombinaadi Edu kingaparandusse tööde vastuvõtjaks ja samasse on ta tööle jäänudki. Tõsi, ettevõte, kus ta töötab, kannab nüüd teistsugust nime ja algsetesse ruumidesse kolis hiljem kohvik. Aga maja ise on täpselt sama, nagu ka töö, mida ta teeb.

«Mulle meeldib see, mida ma teen. Tervis on hea, tahtmist jätkub ja miks mitte edasi töötada,» arutles ta. Mis hoiab üht inimest küll nii kaua ühe koha peal kinni? Need on inimesed, kinnitas Schasmin. Ta ei tee saladust, et talle meeldib väga inimestega suhelda. Selline soov on tal olnud lapsepõlvest peale. «Karlovas kõik tunnevad meid ja nad suhtuvad väga positiivselt,» lausus Schasmin. Ka ümbritsevad ärid pole tema arvates mitte konkurendid, vaid sõbrad. «Meie» all peab ta silmas kolleeg Karmen Tederit, kes on Schasmini kõrval klienditeenindaja ametit pidanud selles majas küll «kõigest» 45 aastat.

Paslik on küsida, milline oli Tähe tänav 1962. aastal? Äritänav nagu praegugi, aga väga palju poode oli siin, meenutas Schasmin. Milliseid kaupu ja teenuseid küll pole seal aastakümnete jooksul pakutud ... lihapoest ja apteegist kuni kulmude värvimiseni. Kasekese restoran peale selle. «Kindlasti on Karlovas uuemal ajal palju maju korda tehtud,» täpsustas ta.

Kodus ei istu

Raadil asuvast kodust käib Schasmin tööl enamasti jalgsi. Ta nõustus, et liikumine võib tõesti olla tema hea tervise ja rõõmsa meeleolu pant. Kodus ei püsi naine ka vabadel päevadel ja nädalavahetustel. «Käime õega kõigil üritustel, kus vähegi saame,» sõnas ta. Olgu need teatrietendused, kontserdid või muud sorti etteasted. Möödunud nädalavahetusel käis Schasmin näiteks Eesti Rahva Muuseumi uue maja aastapäeval Kukerpillide kontserdil.

Vabal ajal külastab ta lähedal elavat tütart või suhtleb lastelastega. Samuti aitab eakamaid inimesi. Koduloomi tal pole, küll aga meeldib talle lilli kasvatada.

Tervis on hea, tahtmist jätkub ja miks mitte edasi töötada, arutles ta.

Ikka ja jälle jõuab ta jutuga tagasi töö juurde, mis pakub pea alati positiivseid emotsioone. Kõigest ühel korral on ärisse sisse astunud inimene ajanud tal hinge täis. Tema sõnul oli see üks vanem inimene, kes astus sisse ja nõudis, et tema kohvril katki läinud ratas välja vahetataks. «Ütlesin, et me kahjuks ei tee sellist tööd.» Seepeale nähvas tõreda loomuga kunde, et miks naine siis üldse leti taga istub, ja lahkus hüvasti jätmata.

Veidi muret teeb Schasminile aga töö vähenemine. «Nüüd on osturallid ja inimesed ostavad odavaid plastmassist kingi, mida pole mõtet parandada,» leidis ta. Kui kuuekümnendatel töötas tema töökohas kaheksa kingseppa, siis nüüd on neid järele jäänud kaks. Kes teab hea nahkjalatsi väärtust, käib endiselt paranduses, sõnas ta. Abi saab ka purunenud nahkjope, käekoti või kasvõi koera suukorvi korda tegemisel.

Jalatsid presidendilegi

Oma esimesel vabariigi aastapäeva vastuvõtul tervitas president Kersti Kaljulaid külalisi riietatuna setu rahvarõivastesse. Palju räägiti siis sellest, kuidas Seto Rõiva Koda presidendile ning Setumaalt pärit presidendi abikaasale Georgi-Rene Maksimovskile riided valmistas. Seda, et presidendi rõivaste juurde sobivad saapad ja tema mehe säärikud valmisid käsitööna Tartus Jakobi Jalatsi meistrite abiga, pole enne tänast kusagil mainitud.

«Oleks võinud jalanõudest ka juttu olla,» leidis Schasmin ja väljendas uhkust oma kolleegide osavuse üle. Tema sõnutsi on jalanõude täpselt mõõdu järgi valmistamine suur töö. Eritellimuse täitmiseks kulub vähemalt nädal, teab ta. Presidendipaari jalatsite meisterdamiseks läks peaaegu kuu. Riigijuht ise jalatsiärist siiski läbi ei käinud. Mõõdud saadeti kantselei kaudu ja valmis jalavarjud läkitati pealinna tagasi.

Kuid inimesi, kes peavad kingi nii tähtsaks, et lasta neid täpselt oma jala järgi teha, on teisigi, kinnitas Schasmin. Teiste seas nii tuntud kui vähem tuntud inimesi.