Sisukord
Arvamus
Postimees
07.10.2017
Eesti Venelaste uus taktika on droonilennud (7) Paikuse vallavanemale ei piisa 37 779 eurost Jääkarude tähe all Lõputu vaidlus lapse pärast on ummistanud kohtud (11) Välismaa Kahetsusest ei pruugi iseseisvuslastele piisata Teflon Doni proovikivi Kalašnikovi kultuur valmistab Pakistanile peavalu Nobeliga rõhutati tuumaohu suurust Arvamus Risto Berendson: kaameraga zombid (4) Juhtkiri: vanad vaimud on pinnale tõusmas (12) 11. käsk peapiiskopile (31) Panganduse maale viija Ene Pajula veste: mammi loodab, et laste huvid seatakse alati esikohale (4) Kersti Kaljulaid – mõtlev seeneline (10) Peeter Langovitsi tagasivaade: nurgakivi Tallinna Manhattanile Postimees 1899. aastal: kuidas karjääri teha? Õpetlik lugu Prantsusmaalt EKI keelekool: ihu, veri ja sea nina Birute Klaas-Lang: ülikoolide mõte ja eesti keel (6) Martin Mölder: tulevikupoliitika – pessimistlik kompositsioon (221) Kultuur Nädala plaat. Jay-Z politiseerimine Ene Pajula veste: mammi loodab, et laste huvid seatakse alati esikohale (4) Aja auk. Ihamasin EKI keelekool: ihu, veri ja sea nina Sport Tänak jätkab jahti esikohale maailma parimatel asfaltteedel POSTIMEES PORTUGALIS Gibraltar võõrustab Eestit tühermaal, kus sõitnud ka Ott Tänak (8) Karl Kruuda jäi viimasena Hyundai kohast ilma Reim Eesti koondislase vigastusest: midagi väga hullu olla ei tohiks Tarbija Kartulisortide seas valikut jagub AK Vikerkaar loeb. Üksikisiku valikud ja võimalused allakäigu ajastul Raharöövi rakkerühm Hull professor une kallal «Venemaa on suur ja tal on raske muutuda» (41) Oh, sõbrad põdrad (1) Aja auk. Ihamasin Nädala plaat. Jay-Z politiseerimine Peeter Langovitsi tagasivaade: nurgakivi Tallinna Manhattanile Birute Klaas-Lang: ülikoolide mõte ja eesti keel (6) Martin Mölder: tulevikupoliitika – pessimistlik kompositsioon (221) Tehnokraatlik ajastu on lõppenud, Euroopa Liidu kodanikud nõuavad sõnaõigust (5) Arter Neeme Raud: hea, et Ameerikas jänestega kõik korras on (3) Bisletti olümpiastaadion on näinud maailmarekordeid talvel ja suvel Koolipingist kohaliku omavalitsuse volikogu valima Horoskoop Kes on Tom Jonesina tuntud Valter Soosalu? (2) Mehed taastavad hiilgust oma vanal alal Lillkapsa tähetund saabub ahjus «Narcosi» 3. hooaeg – nauditav, aga vähem verine VIDEO! Treeni koos titaga! Virve Sapožnin: olen õnnelik, et selle mehega koos olin Moenädal toob üheksa üllatust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Risto Berendson: kaameraga zombid

2 min lugemist
Risto Berendson. FOTO: Erik Prozes/Postimees

Kuule, pane see kaamera ära ja tule appi, inimesed vajavad seal meie abi. Päriselt ka, pane see kaamera ära ja tule appi.

Umbes nii anus sel nädalal üks nooremapoolne ameerika mees, kui kiirustas appi Las Vegase massitulistamise ohvritele ja talle kõndis tühjal tänaval vastu kodanik, kes telefoniga ümbritsevat filmis. Kas abipalve mõjus? Salvestise järgi tundub, et mitte.

Teine näide sealtsamast. Inimesed põgenevad kabuhirmus kuulirahe alt, keegi saab pihta, kukub ja roomab edasi, mitmed ei raatsi isegi surmasuhu sattudes visata käest poolikut õlletopsi ja jooksevad neid käes hoides (sama pilt kordub Londoni noarünnakute videotes) silmanähtavalt kohmetult.

Nende teel seisab aga inimene, kes seda elu ja surma heitlust tuimalt telefoniga filmib. Inimesed jooksevad temast mööda, sest eemal on turvalisem, kuid filmija jääb paigale. Elul on ilmselt temagi jaoks endiselt väärtus, kuid selle, «eksklusiivse kaadri» hankimine lükkab sel hetkel ohutunde tagapaanile.

Ja see on kohutav. Klikijanus ajakirjanduse ja sotsiaalmeedia nurisünnitise tagajärg. Kui kuskil midagi juhtub, kõlavad meiegi ajakirjanduses tihti üleskutsed saata oma muljeid otse sündmuskohalt. Iseenesest mõistetav üleskutse, kuid mis on selle sisuline väärtus, kui saadav tulemus on info mõttes valdavalt nullilähedane?

Ainus püsiv tulemus on inimeste vaikne zombistumine. Kui tänaval juhtub avarii ja seda pealtnäinud kümmekonnast inimesest pooled haaravad telefoni, et kannatanuid filmida, ning appi läheb sealolijaist vaid paar, siis on midagi meis valesti. Isegi üksainus filmija oleks säärases olukorras värdnähtus, kuid neid on pea alati rohkem.

Kui spordiväljakul sureb treeningul harrastussportlane ja tema elustamist hakkavad innukalt filmima mitu juhtunu tunnistajat, siis mis asi see on? Kuidas on nende inimeste DNA saanud nii totaalse väärarengu, et nad valivad sel hetkel kaasatundmise ja -elamise asemel hoopis kaamera? Mis valik see on? Kellele seda vaja on? Sureva inimese omastele vaevalt. Ajakirjandusele? Võimalik, kuid see on õigustusena mage.

Ometi nii tehakse. Viimane on näide meie oma Eestist. Sellise «uudisväärtusega» amatöörjäädvustusi võiks jäädagi ette lugema. Ent kuhu see meid viib? Mida see peale inimeste labase uudishimu rahuldamise annab?

Olles oma elus ajakirjanikuna kõrvalt näinud omajagu õnnetusi, tapetuid ja muid sellesarnase «uudisväärtusega» olukordi, ei ole ma end kordagi tabanud mõttelt, et peaks toimuvat esmalt pildistama või filmima.

Sel hetkel tulevad kõigepealt muud mõtted – kui habras on elu, kas omaksed juba teavad, kuidas see lähedastele mõjub, mis siin üldse toimus jne. Taskus olev kaamera on viimane asi, mis meenub. Kõike jagav sotsiaalmeedia on inimeste mõtteviisi zombistanud, kuid võtke hetk ja mõelge: kas oleksite uhked, nähes end kõrvalt teiste inimeste õnnetust filmimas?

Seotud lood
06.10.2017 09.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto