/nginx/o/2017/10/12/7204053t1h74da.jpg)
Hakatuseks sõnake n-ö individuaalsest lugejaajaloost. Kuulun oma kauge aja kirjandushuviliste seas nende ilmselt väheste veidrike hulka, kelle Ervin Õunapuu debüüt pea kultusromaaniks saanud «Olivia meistriklassiga» (1996) jättis võrdlemisi külmaks. Kasvõi ta veelgi muistsemad sürrealistlikud akvarellid 1970. aastate lõpust olid pannud ka kirjanduses ootama talt kas midagi sootuks enamat või siis muud. Tagantjärele ei oskagi öelda, täpselt kumba või mida.