Vikerkaar loeb. Prohvet Ervin

«Eesti gootika XX: jutte ja lugusid aastatest 1997–2017» FOTO: Raamat

Hakatuseks sõnake n-ö individuaalsest lugejaajaloost. Kuulun oma kauge aja kirjandushuviliste seas nende ilmselt väheste veidrike hulka, kelle Ervin Õunapuu debüüt pea kultusromaaniks saanud «Olivia meistriklassiga» (1996) jättis võrdlemisi külmaks. Kasvõi ta veelgi muistsemad sürrealistlikud akvarellid 1970. aastate lõpust olid pannud ka kirjanduses ootama talt kas midagi sootuks enamat või siis muud. Tagantjärele ei oskagi öelda, täpselt kumba või mida.

Novellikogu «Eesti gootika» (1999) aga oli juba otsekui teisest puust. Nende juttudega tekkis kohe teine suhe. Seal oli minu jaoks hoopis muud moodi tihedust ja stiililist toekust. Hakkas looma.

Järgmisel kümnendil, uue jutukoguga «Eesti gootika II» (2004) ning raamatutega «Meie igapäevane jää. Eesti gootika III» (2006) ja «Eesti gootika. Lauavestlused» (2010) see pealkiri kuidagi juba «brändistus». Ja jätkulood pakkusid omakorda nii vaimustavamaid kui ka argisemaid lugejaelamusi. Nüüd koondab käesolev kogumik suurema osa kahe esimese raamatu sisust ning lisab veel hulga muidki jutte.

Õunapuu lugude tegevus leiab aset vahel kvaasiajaloolises, vahel alternatiivajaloolises, vahel tulevikulises-düstoopilises ja vahel isegi mingis sellises imelikus ajas, mida oleks tahtmine nimetada transhistooriliseks. Nende sisu siin ümber jutustama ma ei hakka: esiteks poleks ilus nii teha ja teiseks on seal sellest, mis juhtub, sageli palju tähtsam see, kuidas juhtub. Lühidalt vaid paarist märksõnast.

Kui vaadata Õunapuu loomingu retseptsiooni, hakkab teiste iseloomustuste seas silma kaks silti, mis ta nime külge kleepunud on: «maagiline realist» ja «võitlev ateist». Esimene püüab määratleda ta teoste kujutamislaadi. Teine on teadagi juba ette läbinähtavalt eelhoiakuline osutus autori maailmavaatele.

Mõlemale iseloomustusele oleks ette heita paljutki. «Maagiline realism» on muutunud viimaste aastakümnete eesti kirjandusele kohaldatuna juba nii kummipaelana venivaks mõisteks, et ei erista enam suurt kedagi kellestki.

Ja «võitleva ateismi» puhul pole ehk vaja öeldagi, et kaugele nähtavalt on Õunapuu tegelik ristiusualane pädevus mitu pead üle nende heakodanlike pühapäevakristlaste omast, kes ta sõnavõttude peale nördimust tavatsevad väljendada. Kirglikuks ja teravaks muutub ta sulg eeskätt seal, kus ta näeb institutsionaliseerunud religiooni oma kätt maise riigi kallale küünitumas või tabab väändunud inimsuhteid sektikeskkonnas.

Tegelikult võikski öelda, et Õunapuu peamine huviobjekt selles seoses pole õieti mitte usk, vaid võim. Ja sama kehtib sageli ka nende lugude kohta, kus religiooniteema otseselt mängus pole.

Siit aga ongi viimane aeg jõuda siinse arvustuse pealkirja juurde, mis oma stiiliregistri tõttu küll ehk Õunapuule endale rõõmu ei pruugi valmistada. Kui veel kümmekonnagi aasta eest võis kogu see ta raamatute veider-salapärane sektiplankton, kõik need maarjamaised «religionäärid», Martin Maria Kullid ja muud säärased varikujud mõjuda pigem eksootilise groteskina, siis nüüd, SAPTKi ja teiste toredate mustasajaliste nähtuste pinnaletõusu taustal jääb üle vaid banaalselt ja vanamoodsalt nentida: taas kord oli kirjanik oma ajast ees.

***

«Eesti gootika XX: jutte ja lugusid aastatest 1997–2017» FOTO: Raamat

Ervin Õunapuu

«Eesti gootika XX: jutte ja lugusid aastatest 1997–2017»

Varrak 2017

386 lk

Seotud lood
13.10.2017 16.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto