/nginx/o/2017/10/12/7203957t1hab41.jpg)
Värske Postimees oli eile oma 105. sünnipäeva tähistanud Heidi Eensaarel ennelõunaks juba läbi töötatud. Prillideta. Aga rääkima peab temaga aeglaselt ja kõvasti. «Ema loll koer sõi ta kuuldeaparaadi ära,» selgitas naerdes Heidi Eensaare noorem poeg Mart Eensaar, kelle suure pere juures ema elab 2011. aastast.
Samast aastast elab nende juures ka tegelikult väga lugupeetud tegelane, taks Bruno, kelle leidis Tallinnast prügikasti külge seotuna Mart ja Sirje Eensaare poeg.
Kõva kuulmisega 105-aastasel naisel juttu jätkub. Näiteks sünnipäeva hommikul luges ema pojale ja miniale ette luuletusi, mis ta Vorbusel kasvanud tüdrukuna seal neli talve koolis käies oli pähe õppinud. Minia ärgitusel meenutas ta Vabadussõja aastaid, kui tema isa Jaan Tallinnas sõdis.
«Elasime ema, õe ja vennaga Tallinnas, ükskord saatis ema mind piimasappa ja mul läks seal piim ümber, keegi ei aidanud mind, kõik suured inimesed ainult pahandasid,» rääkis ta. «Kui Tartusse tagasi sõitsime oli rongis nii palju sõitjaid! Läksime siis tee peal ühest rongist teise ja ma kaotasin oma nuku ära.»
Esimese saja aastani ei saanud nagu midagi aru, aga see teine sada enam nii kerge pole, mul on nüüd väga rasked päevad, ütleb Heidi Eensaar.
Oma elu õnnelikumal ajal, 1930. aastatel kolis kuni nimede eestistamiseni Hedvig Puubergi nime kandnud naine praeguse Tartu valla Tammistu külla. Seal abiellus ta 1938. aastal oma Eduardiga, kes oli naise kõrval 2001. aastani. Nende kolmest lapsest üks, tütar, suri väiksena ja teda meenutab ema tihti. Nüüd on lahkunud ka vanem poeg.
Lapselapsi ja lapselapselapsi annab vana- ja vanavanaemal kokku lugeda: Mardil ja Sirjel on kümme last ning 15 lapselast, vanema poja kahel lapsel on kokku viis lapselast ning sellest harust kasvab ka üks väike viienda põlvkonna esindaja.
Jutt veereb ilusalt ajalt kurjale ajale, mida ei taha mäletadagi. «Tulid vene põgenikud, kõik olid näljas, tahtsid süüa,» meenutas Heidi Eensaar viimast sõda. «Meil oli kaks siga, peitsin teise puuriitade vahele ära, aga need ju siga ei pidanud. Sõivad ära! Aga ega ma kaeba. Sõda oli kole. Ükskord nägin: venelased põgenesid, tuiskas hirmsasti, kõik kadusid sinna tuisu sisse ära. Näete, mis ma kõik näinud olen.»
Pärast sõda tuli minna kolhoosi tööle, õmbluskoolis käinud Heidi Eensaar töötas põllul, laudas ja metsas. Kolhoosiaja alguses, kui maainimesed pidid täitma metsatöönorme, tõstis ta enda nii ära, et pidi läbi tegema operatsiooni. See on ainus kord 105 aasta jooksul, kui Heidi Eensaar on tõsisemalt haige ja haiglas olnud. Ka nüüd ei võta ta ühtegi tabletti.
«Esimese saja aastani ei saanud nagu midagi aru, aga see teine sada enam nii kerge pole, mul on nüüd väga rasked päevad,» ütles praeguse elu kohta Heidi Eensaar. «Jalgadel ja kätel pole enam jõudu, kõik on kadunud. Ei või enam ruttu midagi teha, pean rahulikult toimetama.»
Siis tuli natuke kurvaks kiskunud juttu pööre. «Vallavanem käis ja kinkis mulle sünnipäevaks sada eurot,» rõõmustas Eensaar. «Olen väga tänulik! Ma muud selle eest ei taha, kui süüa. Mul on hirmus söögiisu.»
Ta tahab pekki ja ütleb miniale ikka, ei see ei oska suppi teha, sest jälle on sealt pekk puudu. Eile sünnipäevalauas pekki ei olnud ja Heidi Eensaar leppis kolme tüki tordiga. Pidulauas muutus sünnipäevalaps taas veidi nukraks. «Vallavanem läks nii ruttu ära, ma ei jõudnudki küsida, kas tal on mulle üks korter anda, kus saaksin rahus üksi elada,» ütles ta.
Tartus ja Tartumaal elab praegu 17 naist-meest, kes on 100-aastased ja vanemad. 1917. aastal on sündinud seitse, 1915. aastal üks, 1914. aastal neli, 1913. aastal kolm ja 1912. aastal kaks tartumaalast. Neist kõige vanem on tänavu märtsis 105-aastaseks saanud tartlane Hilda Paju.