Sisukord
Tartu Postimees
Postimees
16.10.2017
Eesti Vanad erakonnad olid Järvamaal edukad Viljandi: võrdsete heitluse ühisnimetajaks olid sotsid Pärnus heitlevad Reformierakond ja IRL Valimisnädal tõi kaasa rekordiliselt rikkumisi Pooled saarlased jätsid hääletamata «Mihhail Kõlvart – umnõi tšelovek»* Rakvere kaldub paremale Tartut valitseb edasi Reformierakond Reformierakond tegi Viimsis puhta töö Tallinna valijaid jäid passiivseks Majandus Branson ostis Hyperloop One’i ÜLEVAADE: kes võidab, kes kaotab enim euroraha pärast 2020. aastat? (1) Välismaa California püüab põlengutele piiri panna Seadusega pahuksis olev Petry tahab luua uue erakonna Donald Trumpi šansid tagasivalituks saada ei ole sugugi väikesed Austrias on kantsleriks tõusmas 31-aastane Wunderkind (1) Arvamus Taavi Minnik: Šoti iseseisvus on tõenäolisem kui Kataloonia oma (2) Juhtkiri: päikseliselt ja väheaktiivselt Merle Jääger: kolime kõik pilve peale Postimees 1991. aastal: Jugoslaavia lagunemine jätkub Vahur Kersna: soolikad aurama? Mõtteid Taavi Rõivase skandaalist (31) Kultuur Kitarrivirtuoos vasakus nurgas Suri sõna «ulme» loonud eesti kirjanik (2) «Kui sind kirjanikuna väga palju sõimatakse, siis peab sinus midagi olema» Sport Pettunud Albert: see oli minu viimane Hawaii, rohkem ei jaksa siia tulla Servitil jäi üllatusest puudu 30 minutit Endale sünnipäevakingi teinud Tänak pani terve Saaremaa rõkkama Tartu kaotas Raplas Maria Šarapova 881 päeva karmi ootust ja kannatust Teadus Eesti ja Norra teadlased avastasid Arktikast hiiglasliku seenerikkuse Tartu Valimisheitlus Alatskivil: üks lubas, teine tegi ära Valimiste järel saab maast linn. Mis muutub? Viimasele minutile jäänud teeremont ajab külarahval kopsu üle maksa Raadile hiljuti rajatud asfalditehas osutus ebaseaduslikuks (3) Silma riivavaid isetekkinud kuulutamiskohti jääb linnas üha vähemaks Eri Klasi kogust saabus oksjonile väga kallis maal Tartu Hiie kooli tundeline lühilugu Kutsugem ellu akadeemiline pansionaat Lõpp leheföönitamisele! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lõpp leheföönitamisele!

4 min lugemist
Kaspar Kruup, tartlane. FOTO: Erakogu

Viimastel aastatel kuulutab Tartus sügise tulekut eksimatult lehepuhurite hüüd. Pealtnäha ratsionaalsuse loori all toimuv tegevus tundub suures plaanis umbes sama mõistuspärane nagu tänaval lehtede föönitamine. Kas Tartu elukeskkond tõesti võidab sellest?

Septembri alguses vedeles maas veel nii vähe lehti, et neid jõudnuks hea tahtmise korral kokku lugeda. Suurem osa lehti olid täitsa rohelised ja puu otsas, kuid leheföönitajad ajasid neid üksikuid lehti juba peaaegu fanaatilise pühendumusega taga. 

Meie maja asusid piirama erinevad leheföönitajate vennaskonnad. Üks vanaproua puhus maja taga tund aega lehti kõnniteedelt puude alla, kusjuures need puud on ka nädalaid hiljem endiselt üsna rohelised. Luuda kasutades kulunuks sellele tööle umbes viisteist minutit. Maja ees kordas samasugust rituaali keskealine mees. Tundub, et tegemist on põlvkondadeülese liikumisega.

Kära oli igatahes palju, nähtavat tulu aga vähe.

Maja ühel küljel puhus vähekäidavalt kõnniteelt peotäit lehti põõsaste alla vanem härrasmees seljaskantava mudeliga, mis eriti valju müra tegi. 

Maja teisel küljel pargis kõndis aga ühel varahommikul ringi leheföönitajate paar. Seljaskantavate seadmete ning tunkede tõttu sarnanesid nad rohkem tondipüüdjatega, kes lehti puistavat puuvaimu loodavad kinni nabida. Tondi rolli täitsid mõnikümmend lehte, mida nad mööda teed enda ees taga ajasid, nagu väikesed lapsed mõnikord tänaval tuvisid taga ajavad. 

Nende täisvõimsusel üürgavate masinate heli erines umbes pooltooni võrra, nii et tulemuseks oli hommikurahu lõhestav kakofoonia. Õhtuks oli tänaval taas rohkem kui kümme lehte, seega kinni puuvaimu vist ikkagi ei püütud.

Olen näinud, kuidas Küüni tänavat kasib päeva jooksul puhastusmasin, kojamees ja leheföönitaja – ehk piisab? Samas kõrval Ülikooli ja Vallikraavi nurgal on tänav pidevalt täis okset ja klaasikilde – võigas miiniväli, mida eespool kirjeldatud pühendumusega ära ei koristata. Tuleb hoopis igale langevale lehele kullina jahti pidada. 

Mis ootab meid siis, kui kõik lehed lõplikult maha langevad? Vastus on juba aastaid sama: linnaruumi reostamine valju müra ja heitgaasidega kohtades, kus linnarahvas rahulikult liigelda soovib, või töö- ja õppekohtades, mille ligiduses vähegi puid leidub.

Seda kõike vaadates ja kuulates tekib küsimus: head inimesed ja ühistud, kus on kaine mõistus? Hea Tartu linnavõim, miks te rahulikku linnaruumi nii mõõdutundetult reostada lubate?

Müra on reostus. Tartu on vaikne linn, mürareostuse mõttes üldiselt väga puhas, eriti võrreldes Tallinnaga. Igasügisene leheföönitajate pealetung vähendab otseselt siinse elukeskkonna kvaliteeti.

Müra on reostus. Tartu on vaikne linn, mürareostuse mõttes üldiselt väga puhas, eriti võrreldes Tallinnaga. Igasügisene leheföönitajate pealetung vähendab otseselt siinse elukeskkonna kvaliteeti.

Lehepuhuri müra erineb liiklusmürast, millega harjutakse lihtsamalt. Puhurimüra on ebameeldiva kõrge sagedusega, võrreldes liiklusmüraga ootamatum, rohkem majade läheduses või suisa akna all ja seetõttu valjem. Mürareostus takistab keskendumist ja tekitab stressi, mistõttu mõjutab ka inimeste tervist.  

Stressi ja sellest tingitud haigusi on inimestel niigi palju. Milleks lehtedest lisa tekitada?

Võimsamad lehepuhurid põletavad ka kütust ning eritavad heitgaase. See tähendab, et parkides ja teistest jalakäijatele mõeldud kohtades seguneb värske sügisõhk sageli bensiinilehaga. 

Kõige ebameeldivam on see kooslus Toomemäel, mille rahulikku ja sotsiaalset atmosfääri haisvad ja plärisevad masinad eriliselt rikkuda suudavad, ning ka seda mitte suurte lehe­mägede liigutamisel, vaid näiteks trepilt üksikute lehtede minema puhumisel.

Loodus saab lehtedega üldiselt hakkama, probleem kui selline on inimtekkeline. Aga inimesedki on nendega enne leheföönitajate ordu sündi toime tulnud. 

Mõistan, et kui kõnniteed on lehtedesse mattumas, peaks suurema libeduse vältimiseks neid sealt kõrvaldama. See on ka luuaga tehtav, aga mõnikord võib vaeva vähendamiseks tõesti puhurit kasutada. 

Mõistan, suurte parkide rehitsemine on suur, kuid mitte võimatu töö, seal on puhurist tõesti abi, kuigi ka selle tegevuse otstarbekust seavad teadlased küsimärgi alla. Kuid seista puu all, et langevat lehte eemale puhuda, sealjuures linnaruumi reostades, on ratsionaalselt põhjendamatu. Miks inimeste mõõdutunne ometi koos lindudega soojale maale ära lendab, et juba esimene langev leht sõrme päästikule kisub?

Tegemist on ereda näitega sellest, kuidas tehnoloogiline lahendus tingib ettekujutuse probleemist. Puhur saab soetatud hooajalise olmeprobleemi mugavamaks lahendamiseks. Selge. Ja kui juba kord olemas, on lihtne seda igas olukorras luua asemel keldrist välja tuua. Kuidagi tuleb ju tehtud kulutust õigustada.

Pealegi on soliidsem kasutada arenenud tehnoloogiat, mitte luua või rehaga lehti rapsida. Kahju, et selleks äppi ei ole, eks ole? 

Tekib tunne, et maas vedelev leht on suurem probleem, kui ta tegelikult on, et lahendus peab olema kiirem, võimsam ja efektiivsem, kui tegelikult vaja. 

Mingist mõistlikkuse piirist allapoole ei ole keerulisema tehnoloogia kasutamine lihtsa probleemi lahendamiseks tingimata parem. Tegevuse hind ja negatiivsed kõrvalmõjud ületavad low-tech’i alternatiivide omad. Kuid viltuse loogika najal nihkub leheföönitamise hooaja algus aasta-aastalt ainult varasemaks. Ei saaks imeks panna, kui varsti on esimesed föönitajad platsis juba augustis. Säärast linnaruumi reostamist ei saa väikese mugavusvõiduga õigustada.

Valimiste ja lubamiste aeg on otsas. Kas uues volikogus jagub jõudu, et seda arutust päriselt pidurdada? See ei ole kõige olulisem probleem Tartus, lihtsalt üks asi, mida inimeste heaks ära teha. 

Mõni lahendus võiks ikka sobida: piirata puhurite kasutamist parkides ja elumajade ümbruses, keelata puhurite kasutamine enne mingit kuupäeva ja/või kellaaega, nõuda puhastusteenuste pakkujatelt paljukäidavates kohtades puhurite asemel luudade ja rehade kasutamist jne. Mõõdutunnet saavad Tartu elanikud ka linnavõimu sekkumiseta enda seest otsida, majaomanikest ühistuteni. 

Võtame ise luua või soovime kojamehele siiralt jõudu tööle ja õpime taas lehtedega koos elama, et Tartu rahulik linnaruum ikka inimsõbralikuks jääks.

Seotud lood
14.10.2017 17.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto