Sisukord
Kirjandus
Postimees
16.10.2017
Eesti Vanad erakonnad olid Järvamaal edukad Viljandi: võrdsete heitluse ühisnimetajaks olid sotsid Pärnus heitlevad Reformierakond ja IRL Valimisnädal tõi kaasa rekordiliselt rikkumisi Pooled saarlased jätsid hääletamata «Mihhail Kõlvart – umnõi tšelovek»* Rakvere kaldub paremale Tartut valitseb edasi Reformierakond Reformierakond tegi Viimsis puhta töö Tallinna valijaid jäid passiivseks Majandus Branson ostis Hyperloop One’i ÜLEVAADE: kes võidab, kes kaotab enim euroraha pärast 2020. aastat? (1) Välismaa California püüab põlengutele piiri panna Seadusega pahuksis olev Petry tahab luua uue erakonna Donald Trumpi šansid tagasivalituks saada ei ole sugugi väikesed Austrias on kantsleriks tõusmas 31-aastane Wunderkind (1) Arvamus Taavi Minnik: Šoti iseseisvus on tõenäolisem kui Kataloonia oma (2) Juhtkiri: päikseliselt ja väheaktiivselt Merle Jääger: kolime kõik pilve peale Postimees 1991. aastal: Jugoslaavia lagunemine jätkub Vahur Kersna: soolikad aurama? Mõtteid Taavi Rõivase skandaalist (31) Kultuur Kitarrivirtuoos vasakus nurgas Suri sõna «ulme» loonud eesti kirjanik (2) «Kui sind kirjanikuna väga palju sõimatakse, siis peab sinus midagi olema» Sport Pettunud Albert: see oli minu viimane Hawaii, rohkem ei jaksa siia tulla Servitil jäi üllatusest puudu 30 minutit Endale sünnipäevakingi teinud Tänak pani terve Saaremaa rõkkama Tartu kaotas Raplas Maria Šarapova 881 päeva karmi ootust ja kannatust Teadus Eesti ja Norra teadlased avastasid Arktikast hiiglasliku seenerikkuse Meelelahutus Koomiks Sudoku

«Kui sind kirjanikuna väga palju sõimatakse, siis peab sinus midagi olema»

8 min lugemist
Luuletaja ja poeetiline monarhist Priidu Beier mõni päev enne oma 60. sünnipäeva Tartus. ma/Foto MARGUS ANSU TARTU POSTIMEES FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Priidu Beier on eesti kirjanduses täiesti omaette nähtus – lüürik, punkar ja rollimängur ühes isikus. Kümme aastat tagasi, kui Beieri 50 aasta juubeliks ilmus tema valikkogu, tegin ajakirja Vikerkaar tarbeks arvustuse nimega «Täiuslikult süüdimatu on ka täiuslikult süütu», milles kirjutasin muuhulgas: «Priidu Beieri loomingut võib vaadelda kui antagonistlikku võitlust lüürilise ja iroonilise meelelaadi vahel. Tekstide põhjal otsustades on Beier südamelt suur sentimentalist ja romantik, kuid intellekt sunnib talle peale iroonilise distantsi nii enese, oma tunnete kui maailma suhtes üleüldse.» Beier on kõrge ja madala vastanduse kirjanduses iseenese vastu väga stiilselt välja mänginud, kõige originaalsemal ja põnevamal kujul läbi Matti Moguči nimelise kirjandusliku müstifikatsiooni. Kaks päeva enne vanameistri 60. sünnipäeva istusime temaga vestluse tarbeks maha ühes Tartu kesklinna kohvikus.

Millist elu te oma 60. sünnipäeva lävel elate?

Alates 1994. aastast olen olnud Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis kunstiajaloo õpetaja. Elan vaikselt nagu hiirekene, värisen oma urus. Ma elan täielikult oma peavalude rütmis. 1994. aasta kevadel oli mul põskkoopa operatsioon, mille käigus sai vigastada kolmiknärv, ning sealt alates olen hädas krooniliste valudega.

Kui palju te viimasel ajal kirjutate? Teie seni viimase kogu ilmumisest on möödas juba kümme aastat...

Kirjutan ikka. Aga mingit hoogsat luuletamist, nagu varem, enam pole. Iseäranis viimased paar aastat – peale ühe neiu surma olen selles osas natuke tagasi tõmmanud.

Ega ometi teie kirjanduslik tegevus selle inimese surma esile kutsunud?

Võimalik, et mõned temast rääkivad ja talle pühendatud armastusluuletused, mis ma endale omases humoristlikus stiilis kirjutasin, võisid teda teatud määral traumeerida. Ta ise enamikku neist tekstidest küll ei näinud – üksnes üht väikest tsüklit, mis ilmus Loomingus. See neiu ei tapnud end kindlasti minu luuletuste tõttu, kuid peale seda kurba sündmust sain aru, et võib-olla pole mõtet teha nalja inimestega, kelle psüühiline seisund on väga labiilne.

Aastakümnete jooksul olete kirjutanud avalikke armastusluuletusi kümnetele naisterahvastele – milline nende vastuvõtt üldiselt on olnud?

Ma olen kergesti armuv inimene. Nooruses sai kirjutatud palju konkreetsetest inimestest, keda isiklikult tundsin. Kuid vanuse kasvades olen hakanud rohkem fantaseerima. Mul pole – vastupidiselt näiteks Indrek Hirvele – korralikku renomeed ei inimese ega kirjanikuna. Olen muuhulgas kirjutanud väga palju punkluulet ja roppusi ning teinud palju nalja nii iseenda kui ka oma muusade kulul. Ning sellest lähtuvalt pole muusad minu armastusluulet eriti hästi vastu võtnud. Minu teada on olnud mu värssidest meelitatud kõigest kaks naisterahvast, kes on ühtlasi ainsad kaks, kellega ma koos olen elanud.

Teie luuletustes on armastust kujutatud kurvana, ent läbi peiarlikult mängulise käsitlusviisi.

Mulle meeldivad kaunid ja intelligentsed naised, kuid ma ei võta oma tundeid ülemäära traagiliselt. Pealegi olen näinud palju kõrvalt õnnetut ühiselu ja lõputut tülitsemist. Tean, et õnnelikku ja harmoonilist kooselu esineb väga harva. Mina elasin oma seadusliku abikaasa Reedaga õnnelikult päris kaua, kuid ühtlasi üksnes senikaua, kui ta oli haige. Aga kui ta terveks sai ning eluvaim sisse tuli, hakkas ta end kiiresti ja jõuliselt kehtestama. Abielu on alati võitlus...

Kas oleks õige hoida oma muusa(de) suhtes poeetilist distantsi, mitte kippuda nendega koosellu või – jumal hoidku  abiellu?

Praegu arvan ma tõesti nii. Ma ei taha enam kelleltki midagi saada, ei pretendeeri enam millelegi. Ma saan kohe 60, ootan natuke juba pensioni. Ja kõigi kirjutatud armastusluuletuste näol on mul ilus mälestus omaenese rumalustest ja pettekujutelmadest.

Sageli on tulnud oma muusas pettuda: kui olen hakanud lähemalt uurima, mida see naisterahvas, keda olen esmamulje põhjal nii oma mõtetes kui ka värssides idealiseerinud, enesest tegelikult kujutab, siis kahetsusväärselt sageli koorub välja midagi hoopis teistsugust. Isegi kuni selleni, et tema pärast võib hakata päris piinlik.

Kui nüüd keegi kirjandusloolane sooviks Priidu Beieri isikut tema luuletustest kätte saada, siis kuipalju te inimesena oma tekstides kogu nende mängulisuse juures üldse kohal olete?

Usun, et umbes kolmandik on seal Priidu Beier. Ülejäänu on puhas fantaasia.

Teie luules on sarnaselt näiteks Fernando Pessoa omaga mitu autorimina. Tuntuim neist on Matti Moguči, aga tema kõrval on muuhulgas ka naistegelased Ada Piirlup ja Kersti Maarler. Kuidas need tegelased üksteisega suhestuvad ning kuidas nad on tekkinud?

Mulle on ikka meeldinud nalja teha. Iseäranis kehtib see 1980. aastate alguses loodud naistegelaste puhul. Tollal jäid need tekstid mul paraku avaldamata, kuna ajakirjade Noorus ja Looming toimetustes sooviti neid naisautoreid isiklikult näha ning ükski mu naistuttavatest, kellelt seda palusin, polnud nõus minema toimetajaga kohtuma. Ning seega jõudsid need raamatusse alles 1997. aastal. Minu jaoks ei ole kirjandus mingi surmtõsine asi ning seal tuleb aeg-ajalt vahetada rolle, et tulemus oleks elavam. Minu eesmärk oli teha eesti kirjandust huvitavamaks, sest üldiselt on ta natuke igavavõitu.

Matti Moguči näol õnnestus see missioon ideaalselt. Kogu meie kirjandusloost pole sellele minu meelest midagi sarnast kõrvale seada...

Jah, see oli laiema avalikkuse jaoks suur müstifikatsioon peaaegu kümme aastat. Aga lõppes ta inetult, sest Matti Milius (Matti Moguči tekstide avalik esitaja – toim) soovis seda ikka edasi teha, mis tekitas probleeme pseudonüümi kasutamisega. 1990. aastate alguses mina neid tekste enam kirjutada ei soovinud, kuid kuidagi need siiski tekkisid. Mul poleks olnud probleemi, kui kogu seda asja oleks minuga arutatud ja kooskõlastatud, kuid seda ei tehtud.

Nii et see tegelaskuju muutus otsapidi müstifikatsiooniks ka oma algse autori jaoks?

Mingiks ajaks tõesti, sest Milius ei nõustunud mulle ütlema, kes Moguči tekste tema jaoks kirjutab. Alles hiljem selgus, et see oli Leonhard Lapin. Kuid sinna sekka sattus mitu poliitilist teksti, mille seostamist ei enese ega ka mitte Matti Moguči isikuga poleks ma mingil juhul soovinud ega ka mitte lubanud, kui minu käest oleks keegi seda küsinud. Näiteks tekst tšetšeenide presidendist.

Hiljem lollitati mind veel raamatu ilmumisega. Millalgi 1998. aasta paiku näidati mulle kirjastuses nende Lapini kirjutatud tekstide käsikirjalise kogu «Sind armastan, president Meri!» kaanekujundust, kuhu oli autoriks märgitud Matti Milius. Kuid trükist tuli see raamat hiljem ikka Matti Moguči nime all. Andsin asja politseisse, kuid sellest ei tulnud midagi.

Kas proosa ei sobiks kirjanduslikeks rollimängudeks hoopis paremini kui luule?

Mul ei ole proosa kirjutamiseks vajalikku kannatust ja pühendumist.

Miks te vabavärssi nii vähe kirjutanud olete? Mõned avaldatud tekstid (nt «Hilisõhtune kauboi») on olnud minu meelest väga head...

Riim minu meelest elavdab teksti. Aga viimasel ajal olen kirjutanud päris palju sellist luulet, kus vabavärss on segamini riimitud kohtadega.

Mõned päevad tagasi väljendas Eesti Vabariigi president imestust inimeste üle, kes väidavad, et neil oli Eesti NSVs õnnelik lapsepõlv. Kas ma eksin, kui väidan, et teile kui algajale kirjanikule sobisid Eesti NSV «viljastavad tingimused»?

Mina olen selline inimene, kes teeb sõimata saades asju kiuste edasi. Kui mul poleks 1980. aastatel olnud nii palju pahandajaid ja kiusajaid seljas, oleksin selle kirjutamise võib-olla üldse katki jätnud. Kui sind kirjanikuna väga palju sõimatakse, siis peab sinus midagi olema. Välja palju olen kirjutanud puhtalt trotsist.

Praegustes kapitalismi tingimustes on kogu kultuurielu väga kaootiline ja segane, mingit austust kultuuri ja vaimu vastu enam ei ole. Enamik Eesti kirjanikke elab üsna vaeselt. Ning ühtlasi on praegune kirjanikkond muuutunud väga araks – sõna julgevad võtta üksnes need, kel on olemas suurem tuntus või majanduslik kindlustatus. Värisetakse kultuurkapitali stipendiumi ning raamatu trükikulude toetuse pärast. Samuti on kirjanduskriitika muutunud väga komplementaarseks. Meil kirjutab enamasti üks kirjanik teise kirjaniku teosest – ja mis ta ikka kirjutab: enamasti üksnes head ja ilusat.

Kes on need autorid, keda praeguste eesti kirjanike hulgas loete ja kõrgelt hindate?

Minu suur lemmik on Eda Ahi, eriti tema järjekorras teine kogu «Gravitatsioon». Tegu on noore kena naisterahvaga, kes teeb riimilis-rütmilist luulet. Päris hea meelega loen ka Jürgen Roostet, kuigi ta on minu jaoks muutumas päris ehtsaks Matti Mogučiks. Kui Moguči oli mõeldud naljana – see et ta on geenius ja mida kõike veel –, siis Rooste paistab seda enda puhul viimasel ajal pealtnäha üha enam tõsiselt võtvat.

Endiselt loen Doris Karevat ja Indrek Hirve, ehkki mõlema puhul hakkab minu meelest vanus juba natuke tunda andma – uued kogud pole olnud enam nii tugevad kui mitmed vanemad. Oma vabavärsiga pole neist kumbki saavutanud seda intensiivsust, mis varasemas riimluules. Proosa poole pealt meenub Maimu Bergi «Hitler Mustjalas», mis oli väga hea. Andrus Kivirähk kirjutab väga hästi, ainult tema «Mees, kes teadis ussisõnu» ei meeldinud mulle üldse.

Ma ei tea ühtegi kristlast, kellele see oleks meeldinud.

Jah, ma olen kristlane.

Kas Moguči nimi avas teile omal ajal uksi KGB ülekuulamistele?

Jah. Mingil hetkel püüti ka mind agendiks värvata, lootes muuhulgas ilmselt jõuda jälile ka Matti Moguči pseudonüümi taga peituvale autorile. Millalgi olin ülekuulamisel seoses Arvo Pesti eestvedamisel välja antud käsikirjalise almanahhi «Urikiri» koostamise ja levitamisega. Kuid ma lihtsalt põgenesin sealt.

Mind pandi Vanemuise tänava tollases julgeolekumajas seletuskirja kirjutama, see juhtus neis ruumides, kus praegu tegutseb kirjastus Ilmamaa. Ülekuulaja läks vahepeal ruumist välja lõunat sööma, kuid ei lukustanud ust. Ma jätsin seepeale kirjutamise pooleli ning läksin koridori jalutama, kus oli relvastatud valve, kellest sai mööda ainult tõendi alusel. Vaatasime valvuriga üksteisele teravalt silma, tema liikus mulle vastu ning mina talle kogu aeg silma vaadates temast mööda ja selg ees uksest välja. Kumbki ei öelnud ühtegi sõna.

See oli natuke fantastika valdkonda kuuluv sündmus, mille toimumist tõenäoliselt üheski dokumendis pole kajastatud, sest see oleks tekitanud tohutu pahanduse ka selle maja juhtivatele ametnikele. Minu läbikäimisse nõukogude võimuorganitega kuulub ka üks veiderdades tehtud enesetapukatse.

Kus ja miks see aset leidis?

See juhtus kas 1982. või 1983. aastal Leedus kursantide laagris, kus valmistati ette ohvitsere. Kuna ma olin niivõrd suur nõukogude võimu vastane, siis ei soovinud ma isegi ohvitseriks saada. Lapsepõlves unistasin ma Eesti Vabariigi armee ohvitseri mundri kandmisest. Olin varem sellest sõjaväeosast põgenenud, mispeale aeti mind koguni helikopteriga taga. Kuid õhtuks tulin ise välja. Paraku tähendas sellise asi automaatselt ülikoolist väljaviskamist.

Et sellest pääseda, hakkasin veiderdama. Üritasin näidata, et ma olen täiesti endast väljas ning soovin end tappa. Läksin kasarmust otse platsile, kus toimusid lahingupadrunitega laskmised. Astusin selle territooriumi ääres olevast valvuri vaatetornist mööda, lootes, et minu liikumist hakatakse takistama. Kuid valves olnud noormees vaatas mulle otsa ja keeras siis selja, otsekui andes mõista: «Mine-mine, kui julged!» Ja ma siis avastasin, et ma julgen küll, ning kõndisin päris polügooni keskele, kus ümberringi vilistasid kuulid.

Ma ise mõtlesin, et loodetavasti mind märgatakse peagi soomustransportööride pealt. Ja isegi kui ma peaks pihta saama, siis esimene kuul mind loodetavasti ära ei tapa ning esmaabi ja ravi on üsna lähedal. Üks vene ohvitser lõpuks märkas mind ja andis korralduse tulistamine lõpetada.

Üks neist tulistajatest oli muide Kajar Pruul (ajakirja Vikerkaar kauaaegne toimetaja ning Postimehe hinnatud kaastööline – toim). Millalgi 1982. aasta paiku kandideerisime  Kajariga mõlemad Tartu NAKi esimeheks ning valimistel andsin mina oma hääle Kajari poolt. Hiljem selgus, et Kajar võitis ühe häälega ning sai seega minu antud häälega esimeheks. Ilmselt päästis see antud hääl mu elu – kui ta oleks valimistel mulle kaotanud, oleks ta mu seal laagris kindlasti maha lasknud. (Naerab.)

Ja kogu see polügoonil trippimine toimus ainult selleks, et pääseda ülikoolist väljaviskamisest?

Jah.

Päris kõrged panused?

Panused läksid kõrgeks sündmuste käigus. Ma olin algselt kindel, et valvur näeb mind, takistab mu edasiliikumist ja raporteerib enesetapukatsest. Aga kui ta demonstratiivselt selja keeras ja arvas, et ainult nalja teen, mida ma esialgu tegingi, siis võtsin kohapeal vastu otsuse see näitamäng lõpuni läbi mängida, lootes, et pääsen sellest eluga. Nii läkski. Pääsesin võimalikust kriminaalkaristusest ja ülikoolist väljaheitmisest. Hiljem ootasin Tartus mitu kuud, et Staadioni tänava hullumajja sisse pääseda. Seal sain tuttavaks oma hilisema abikaasaga, kes ravis ema surmast tingitud rasket depressiooni.

Teie luuletustes on nimetatud paljusid omaaegseid kultuurielu suurkujusid nimepidi – kaine vaatleja kirjutatud memuaarid 1980. aastate Tartu vaimuelust, mis annaksid ülevaate kogu ajastust ning oleksid omal moel teile kui diplomeeritud ajaloolasele katse naasta oma tegelike liistude juurde.

Ma oleks ilmselt rohkem subjektiivne, kui ma ise sooviks. Kui mõni ajakirjanik sellise raamatu kirjutab, siis palun väga. Võib-olla oleks ma valmis kirjutama mõne teise inimese elulugu. Näiteks olen mõelnud meie hulgast lahkunud kunstnik Andrus Kasemaa peale. Ta oli omal ajal minu jaoks väga suur ja oluline mõjutaja.

Homme on kohalike omavalitsuste valimised. Kas olete oma valiku juba teinud?

Nagu ma olen viimased 15 aastat kinnitanud, olen ma poeetiline monarhist. Minu suur muusa on Monaco printsess Stéphanie Grimaldi. Ja seega oleks minu suurim unistus, kui Stéphanie tõuseks Eesti kuningannaks.

Mis tähendab teisisõnu, et Monaco võiks annekteerida Eesti Vabariigi?

Või annekteeriks Eesti Vabariik Monaco ja nimetaks Stéphanie kuningannaks. Kahjuks on Stéphanie poliitika asemel jätkuvalt pühendunud tsirkusefestivalide organiseerimisele.

Mida tulevik toob?

Olen kokku panemas oma uut luulekogu, see ilmub loodetavasti millalgi tuleval aastal. Olen selle ilmumist mitmed aastad edasi lükanud, kuna kardan skandaali. Berk Vaheri eestvedamisel toimub minu sünnipäeva puhul üks üritus teisipäeval (homme – toim) Tartus raamatupoes Utoopia, kus loetakse minu noorpõlve luulet. Ma ise ei saa sellel üritusel kahjuks osaleda, kuna mul on samal ajal koolis vaja vastu võtta õpilaste suulisi arvestusi.

***

Priidu Beier

luulekogud:

«Vastus» (1986)

«Tulikiri» (1989)

«Mustil päevil» (1991)

«Femme fatale» (1997)

«Maavalla keiser» (2000)

«Monaco» (2002)

«Saatmata kirjad: luuletusi aastatest 1976–2000» (2007)

Matti Moguči pseudonüümi all:

«Õrn ja rõve» (1989)

«Mina – Eiffeli torn» (1999)

«Mina – metsikuim mehike» (2005)

Seotud lood
14.10.2017 17.10.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto