Sisukord
Auto
Postimees
21.10.2017
Eesti Inspektsioon leidis nädalavahetuse reidil ehitusplatsidelt mitmeid rikkumisi Politsei: olukord on hullem, kui kartsime (27) Häälteostjad avastasid e-valimiste võlud (42) Lumeleopardide pidupäev Rakke vallajuhti tänati kopsaka preemiaga Mehed peksid kurikaga, lapsed mängisid kõrval Perling: Sõnad ja teod lähevad tihti lahku (12) Majandus Inspektsioon leidis nädalavahetuse reidil ehitusplatsidelt mitmeid rikkumisi Välismaa Tallinna vaim võib muuta Euroopat Sobtšak lisab valimistele värvi Arvamus Sirje Niitra: kui lähedal on liiga lähedal? (6) Postimees 1935. aastal: jaht peidetud kullale Jõhvis Juhtkiri: vabaduse ründamise eest pannakse türmi (4) Kes juhib Tartut? Eksimatud otsustajad (9) Targem annab järele (1) Glamuuri tumedad varjundid (2) Jaan Undusk: kuidas kirjutada mõttelugu Eesti pinnalt (2) EKI keelekool: ürgne side rahvaste vahel (1) Sergei Metlev: Eesti vabadus võrdselt nii hipsterile kui rahvuslasele (5) Kultuur Igavesti elamise plussid ja miinused Valgevene teater kui reservaadi reformatsioon Voolujooneliseks disainitud uks Euroopasse Nädala plaat. Ideaalne dream-pop Aja auk. Pange nad selle peale plaksutama EKI keelekool: ürgne side rahvaste vahel (1) Sport Tartu elavnes, kuid Kalevilt võitu röövida ei suutnud Ksenija Balta otsib harmooniat Marek Tiits: spordiajakirjanduse omavärav Postimehe video: Kristjan Ilves sihib olümpial kohta 10 seas Võistlus, mis kestab kaheksa ja pool kuud ning teeb maailmale tiiru peale Blogi ja galerii: Beljajeva sai kodusel MK-etapil kolmanda koha Tarbija Üle piiri tuuakse viis korda rohkem sigarette (11) AK Valgevene teater kui reservaadi reformatsioon Igavesti elamise plussid ja miinused Juhan Aru puutetundlik luule Siis, kui on sügavust «Kasulik inimene olla on mulle alati paistnud kaunikesti jõle» Rammus kujutlusvõime Kangelane-viiking on niisiis tagasi (2) Vikerkaar loeb. Bahtin forever Voolujooneliseks disainitud uks Euroopasse Peeter Langovitsi tagasivaade: Esimene põhiseaduslik valitsus astus ametisse Nädala plaat. Ideaalne dream-pop Aja auk. Pange nad selle peale plaksutama Jaan Undusk: kuidas kirjutada mõttelugu Eesti pinnalt (2) Kui raamat kirjutab kirjanikku Palju viina ei millekski (1) Arter Karmi looduse elulised õppetunnid Animafilm «Lumeinimese poeg» toob pisara silmanurka ja naeratuse näole Tudengid hoiavad vormeliehituse traditsiooni au sees Montreali olümpiastaadion – kõige suurema ülekuluga olümpiaareen Horoskoop Neeme Raud Weinsteini ahistamisskandaalist: aeg hüüda «Ohoo!» (3) Godot'd oodates Taavi Rõivase päästmine (5) Kelly Sildaru: Ei mäleta, et mul oleks kunagi hirmu olnud (3) Kui kallis on hobune? Video! Kanna kohe: viis värsket moeideed Kaja Kallas: koolibussivõitlus (2) Restoran teeb juustu Sõiduproov. Suzuki Ignis: iseloomuga üheksakümnendad Meelelahutus Koomiks Sudoku

Sõiduproov. Suzuki Ignis: iseloomuga üheksakümnendad

3 min lugemist
  • Suzuki Ignise moodi erilist ja meeldejäävat tegelast kohtab harva.
  • Nelikvedu teeb temast tubli taskudžiibi, mis tuleb raskustega päriselt toime.
FOTO: Mihkel Maripuu

«Vabandust, mis see on?» Kui te seda küsite, tähendab, vaatate talle järele. Seda erksinist tähelepanuröövlit on ka raske kahe silma vahele jätta. Värvika kesta all peidab Suzuki Ignis aga tõsist sisu.

Tollel kenal päeval, kui üheksakümnendad lõpuks läbi said, ei osanud uneski näha, et taaskohtumine selle kümnendiga leiab aset Suzuki Ignise juhiistmel. Jah, sellistena neid mäletan, üheksakümnendate autoistmeid – sileda põhjaga, madalate külgtugedega, nagu oleks võetud pink ja asetatud sinna pehmenduseks padi. Loksumisruumi jätkub. Ja mul on plaanis pealinnast Lõuna-Eestisse sõita.

Pea kolmsada kilomeetrit hiljem olen parajas hämmingus. Istmed, mis esimese hooga tundusid sobivat liitlasvägedele heidutuse tugevdamiseks, osutusid täiesti sõidetavateks, isegi sedavõrd, et ei tuletanud end teekonna kestel kordagi meelde. Ka iga järgnevalt läbitud kilomeeter kinnitas, et vahel pole miski nii, nagu pealtnäha paistab.

Ja paistab nii, et sõitjateruumist naljalt ühtki pehmet plastpinda ei leia. Kuid see-eest on tumedale kaaslaseks kombineeritud valge plast ning koos ustele käepidemeks torgatud metalliläikelise toruga näeb auto sisemus välja ootamatult stiilne. Kõik nupud, lülitid, hoovad käivad pigem raskelt. Liugur, mille nihutamise tulemusena suletakse välisõhu vool sõitjateruumi, on robustne ja raskepärane ning võiks pärineda naaberriigi autotööstuse kullafondist.

FOTO: Mihkel Maripuu
FOTO: Mihkel Maripuu
FOTO: Mihkel Maripuu

Käigukangis kehastub ehedamast ehedam vana kool. Üheksakümnendad on möödas, ausõna, viige palun keegi kalender Jaapanisse! Vabatahtlikke? Baruto? Käiguvahetus ise on aga adekvaatne ja tegus. Suured ja selgete kirjadega näidikud ja maha unustatud tahvlit meenutav ekraan on hästi loetavad, kuigi spidomeetrit tulebki jälgida noole liikumise järgi, mida digitaalsete numbritega harjunud 21. sajandi teise kümnendi kodanik vahib segaduses nagu peastarvutamise ülesannet. Istmesoojenduste lülitile on otsingute tulemusel leitud sobivaim koht esiistmete vahel, aga nii kaugel taga, et sõidu pealt tuleb seda kätt selja taha väänates otsida pimesi.

Millest ei tohi järeldada, nagu poleks 3,7 meetrit pikas autos ruumi. On, ja täiesti rahuldavalt. Tagaistmele mahub ilusti kaks täiskasvanut ning pearuumi on lausa ootamatult palju. Pikem distants tagaistmel pole lotovõit, sest aknad on väiksed ja eks seal taga ikka raputab ka üksjagu. Ent rataste paiknemist vaadates hakkab üha enam selgeks saama, mis krutskit siin tehakse.

FOTO: Mihkel Maripuu
Stiilseid detaile on mitmeid, nagu näiteks see ukse käepide. FOTO: Mihkel Maripuu

Tõepoolest, Ignis on täiesti tõsiseltvõetav tegija. Kunagisest Ignisest – kui keegi peaks mäletama – pole peale nime palju järel. Platvorm on teine, jõuallikas vahetunud. Meeter kuuekümnese kõrguse juures näeb ta välja, nagu oleks õiges suuruses kered otsa saanud ning ratastele asetati numbri võrra väiksem. Rattad on aga nii nurkadesse lükatud, et ülendeid sama hästi kui polegi, lisaks veel 18-sentimeetrine kliirens. Millest omakorda järeldub, et maastikul ronimiseks on Ignis suurepärane. Nelikvedu teeb temast tubli taskudžiibi, mis suudab halbades oludes päriselt hakkama saada. Otsest rivaali talle niisama lihtsalt ei leiagi. Ma vaataks Suzuki Jimny poole.

Kuidas Ignis sõidab? Valikus on vaid üks mootor (1,2 liitrit), mis arendab 90 hj.  Kiirendamiseks annate sisse avalduse, ja kui teie soov saab Jaapani jumalatelt heakskiidu, ongi aeg asja kallale asuda. Lühikese käiguga gaasipedaal käib sageli põhjani ja ega juhtumistunnetusest põnevikku ei kirjuta. Ning kõigest hoolimata ei tule mul kordagi pähe nuriseda! Mõni auto näitab iseloomu, ja Ignis on just selline. Mis sest, et maanteel ja kurvides leidub vilkamaid konkurente, samas kui vaid 870 kilogrammi kaaluv nelikveoline toimetab vihmast libedaks uhutud poriteel nagu omas kodus. Põhja alt kostab tihedat kruusaklobinat, aga see-eest haukab vedrustus augud ja kruusatee «trepi» siledaks. Ja teil pole midagi selle vastu, et linnas talle järele vaadatakse.

«Ignis» tähendab virvatulukest. FOTO: Mihkel Maripuu
Ei kokkuhoiule! Oleks tankimisluuk kümme sentimeetrit kõrgemal, oleks murdejooneta läbi saanud. Tähelepanu «ribidele» tagapiilaril. FOTO: Mihkel Maripuu

Kes Suzukisid lähemalt tunneb, võib välimusest leida viiteid varasematele mudelitele. Kui meenub seitsmekümnendate teisel poolel ilma teinud mudel SC100, hüüdnimega Whizzkid, siis olete õigel teel. Just, need «ribid» tagapiilari juures. Kogu väljanägemine on veidi trotslik, ääretult omapärane ja toob aina uuesti naeratuse näole.

Kui siin auto juures üldse leidub midagi igavat, siis on see hinnakiri. Peamurdmist ei mingit. 13 999 euro eest on kirjas üks mootor, üks käigukast, ja kogu varustus on paigas, midagi muuta ei saa. Juurde saab soetada vaid kiirushoidiku (699 eurot) ja metallikvärvi (399 eurot). Värv on maitseasi, kiirushoidik hädavajalik.

Suzuki Ignise moodi erilist ja meeldejäävat tegelast kohtab harva. Võta, kuidas tahad, aga tema puudustest saavad omapärad ja temaga on lihtne ja lõbus sõita. Hea tuju auto, terve rodu kiiksudega. Üks asi, mida Suzuki tõepoolest silmatorkavalt hästi oskab, on väikesed nelikveolised, visad ja kangekaelselt isepäised.

Vähenõudlik. Toompea kitsal tänaval jääb ruumi üle. FOTO: Mihkel Maripuu

Suzuki Ignis

Mootor: 1242 cm3, R4, bensiin, 90 hj, 120 Nm

Jõuülekanne: 5 käiku, manuaalne, nelikvedu

Sooritus: 0–100 km/h 11,9 s, 165 km/h

Kulu: 5,0 l / 100 km, 114 g/km CO2

Mass: 870 kg

Hind: 13 999 eurot

Seotud lood
20.10.2017 23.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto