Sisukord
Kultuur
Tänane leht
19.10.2017
Eesti Kuidas kohtumaja ehitanud ukrainlastele kott pähe tõmmati (4) Veel kaks abilinnapead peeti kinni «Aktuaalse kaamera» töötajad pole rahul uue juhtimisstiiliga (56) Majandus Probleem või palagan – Tuleva möllab jälle (1) 30 aastat mustast esmaspäevast Välismaa Trump lõikas sügava haava USA ja Iraani suhetesse Eestlased peavad ELi kuulumist kasulikuks Võimud kahtlustavad süütamist Pürenee põlenguile andsid hoogu ilmaolud ja inimlik rumalus Rootsi erukindral: Venemaa pole NSVL (2) Arvamus Jürgen Ligi: Ratase valitsuse eelarvepoliitika on vastutustundetu (17) Mart Raudsaar: hundid nailonnahas (9) Juhtkiri: erakonnad suhtuvad korruptsiooni lõdvalt (4) Jüri Ratas: Euroopa seisab teelahkmel (3) Postimees 1929. aastal: idee – pakiveoteenus raudteele Aarne Mäe: nuga südamesse Kultuur Age Juurikas annab välja oma esimese sooloalbumi Eesti fookusega Luksemburgi filmifestival tõi kohale isegi presidendi Dumpingu raamatukogu (6) Sport Tänaku karjääris lõppeb üks ajajärk Inglismaa klubide uus tulemine – aga kui kauaks? Reis Kargetel Teravmägedel matkamiseks on vaja vintpüssi ja arktikakoera (1) Tartu Korruptsioonikahtlus viis abilinnapead arestimajja Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna fännidel keelati Rocki sümbolite kasutamine (1) Netiporno murrab jõhkralt laste tegudesse (4) Miljon kilomeetrit läbi kolistanud tramm pidas Tartus vastu mõne aasta (2) Põltsamaa saab viivituste kiuste järgmisel aastal purustustehase Muusika kõlab uue pere leidnud laste heaks Näituseteoste hulgas leidub fotosid, maale ja müürijuppe Mõtlemapanev näitus räägib elurikkuse hääbumisest Ardo Ran Varres: linnale müraarhitekt? Enriko Talvistu: Tartu turuhoone uues kuues, aga ikka vana Meelelahutus Koomiks Sudoku

Age Juurikas annab välja oma esimese sooloalbumi

4 min lugemist
Age Juurikas FOTO: Gabriela Liivamägi

Age Juurika debüütplaadil kõlab kolm tule elementi kandvat teost – sealhulgas suuresti artisti enda loodud klaveriversioon Igor Stravinski balletist «Tulilind».

«Kui õppisin Moskvas (2003–2008), sattusin kord Ülestõusmispühade festivali ajal kuulama Valeri Gergijevi juhtimisel Maria teatri esituses balletti «Tulilind». See oli niivõrd hingemattev elamus, et jäi kummitama. Hiljem hakkasin otsima, kas sellest on tehtud klaveriversioon. Selgus, et ongi. Kulus tükk aega, kuni sain noodid, hakkasin nendega tutvuma ja sain kohe aru, et tehniliselt on teos kohutavalt raske. Aga mul oli nii suur tahe ja armastus asja vastu, et võisin sella juba tänavu kevadel Rae valla kultuurikeskuses publikuni tuua,» räägib Age Juurikas.

Hispaania puudutus 

Nüüdseks on ta seda esitanud ka Peterburis ja Barcelonas ning Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Itaalia pianist Guido Agosti (1901–1989) on teinud «Tulilinnu» ühest lühemast osast klaveritranskriptsiooni, aga Juurikale tundus, et materjali, mida saaks klaveril mängida, on rohkem – ta hakkas uurima partituuri, võttis abiks ka Stravinski enda klaviiri ning pani isikliku tunnetuse ja äranägemise järgi kokku oma jutustuse sellest.  

Sarnane lugu on salvestatava albumi esimese teosega. Hispaania pianist Alicia de Larrocha on teinud Manuel de Falla balletist «El amor Bruno» («Suur võlur – armastus») ühe klaverisüidi, aga Age Juurikas laiendas seda ja tegi mõne osa juurde, et saaks teose tervikuna ette kanda. Albumi teise pala, Isaac Albenizi «La Vega» puhul on tegu puhta interpretatsiooniga.  

Kõiki kolme teost seob Age meelest tuleelement. Manuel de Falla teos on rustikaalne, seal on palju tuleloitsu. Albenizi «La Vega» pole tuline, see on pigem kontrast kahe tulise loo vahel, kaunis Hispaania impressionism. Jutustav teos põhineb ühel mustlaslaulul, mis räägib just kui eemalt Hispaania ajalugu, eluolu.

«Seal oleks tulekandjaks mustlashing, kirelõõm. Stravinkski «Tulelinnus» on tuli tulelinnu kuju võtnud. Olen ka ise üsna tuline inimene, sündinud Amburina tulemärgis, ja kõik see kokku tundus olevat hea kombinatsioon,» räägib Juurikas. 

Suur projekt 

Kolmel teosel on veel üks ühendav lüli, milleks on 20. sajandi esimene kümnendi Pariis. Kõik kavas olevad heliloojad tegutsesid tollal Pariisis ja ilmselt puutusid ka omavahel kokku. Kolmandaks ühendab teoseid tantsulisus, need on täis tantse – samuti «La Vega», mis on ilus, lauge ballaad, aga sisaldab samas palju Hispaania rütme ja tantse.  

Age Juurikas tunnistab, et esimene album on päris suur ettevõtmine ja tegu pole odava projektiga. «Leian, et selle teostuse vorm on samuti huvitav ja sugugi mitte argine. Kuna albumi aluseks on live-kontserdi salvestus, loodan, et see lisab tulemusele elu. Esitatav on väga virtuoosne ja kuivõrd briljantselt puhas saab salvestus olema, ei oska ette kujutada – kindlasti mitte ja see pole ka eesmärk. Eesmärk on jätta albumile elav hingus,» selgitab pianist. 

Albumi annab välja Estonian Record Productions Music, kellega Juurikal kestsid lausa aastaid läbirääkimised, et võiks sellise albumi teha. «Küsimus oli, et teoste valik meeldiks kõigile osapooltele, oleks atraktiivne ja potentsiaalikas. Kaua vaidlesime ja mul oli raske kavavalikut teha. Tänavu kevadel sain äkki aru, mis seal peaks kõlama, ja mulle tundus, et see on veenev.»

Tema sõnul on oluline roll ka esinemispaigal, milleks on Tubina saal Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis. «Tallinnas võibolla polegi pianistile nii sobivat kontsertsalvestuspaika. Tubina saal on ideaalse suurusega, akustiliselt väga hea ja seal on väga hea Steinway klaver. Lisaks on saal kaunis, seal on lausa esteetiliselt nauditav ise mängida ja publik oskab seda hinnata.»

Tubina saalis salvestas pianist ka oma eelmise, juulis ilmavalgust näinud muusikavideo Eduard Tubina klaveriteosega «Variatsioonid Eesti rahvaviisile, ETW 41», mille pühendas Vardo Rumessenile.

Pianist kui tippsportlane, keda kannab muusika 

Kõrvalseisjad imetlevad interpreeti, kel on sajad keerulised teosed peas. «Varem ma ei saanud aru küsimustest, kuidas on võimalik, et see kõik on sul peas. Alati naersin ja ütlesin, et see on kõige lihtsam asi üldse − mõnes mõttes ongi, see jääb väga kergesti pähe. Mida aeg edasi, seda raskem on teos laval nõnda välja kanda, et ta ei käriseks. Tulevad igasugused segajad peale, hakkad iga nuka peal kahtlema, kas see on nii- või naapidi − pead sellega lihtsalt kuidagi toime tulema. Kogu aeg kõnnid kuristiku serval! Mehaanika peab all olema, sest tihti see päästab olukorra. Kui asi hakkab kõrvale kalduma, siis struktuuri adumine ja lihasmälu päästab, saad taas otsale,» rääkis Juurikas kolm aastat tagasi ajalehes Põhjarannik.

Eelseisvaks kontserdiks valmistudes nõustub pianist, et pingelist soolokontserti võib võrrelda sportlase sooritusega. «Spordiga on ühist isegi rohkem, kui ma varem arvasin. Eemaltseisjale võib tunduda, et spordis on rõhk füüsilisel osal, aga ka tippsportlane peab olema väga intelligentne ja oskama oma energiat hoida ning suunata. Vormi ajastamine on ka interpreedi puhul väga sarnane, kontserdiks peab vormis olema,» ütleb Age Juurikas.

Ehkki interpreeti võib sportlasega võrrelda, lähtub esimene siiski eelkõige muusika keelest ja kujundist. «Peame seda lahti mõtestama ja füüsis peab ühes oma vahenditega olema selleks valmis.» 

Ta tunnistab, et soolokontsert, kus kriitikud ja kolleegid istuvad ning ootavad pianistilt palju, on täis pinget ja tuld. «Aparaat peab olukorrale laitmatult vastu pidama. Kõik on laval alati uudne, klaver reageerib alati isemoodi ja samas peab kõik laabuma. See on nii raske, aga see on ka asja võlu, mis muudab iga kontserdi ainulaadseks, mis toimub vaid hetkes ja praegu,» jutustab pianist.

Eestis on Age Juurikas juba praegu tuntud ja tunnustatud, aga maailm vajab ka avastamist. «Albumi ideaalne sümbioos on see, kui ses sisaldub iva, see, mis tekitab huvi. Antakse välja tohutult palju klaveriplaate ja aina mängitakse Chopini ja Debussyd. «The Soul of Fire» peaks huvi tekitama küll. Minu plaadi teeb unikaalseks see, et de Falla süit ega Stravinski pole kunagi ühegi pianisti esituses sellisel kujul kõlanud.» 

Seotud lood
18.10.2017 20.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto