Sisukord
Tartu Postimees
Tänane leht
19.10.2017
Eesti Kuidas kohtumaja ehitanud ukrainlastele kott pähe tõmmati (4) Veel kaks abilinnapead peeti kinni «Aktuaalse kaamera» töötajad pole rahul uue juhtimisstiiliga (56) Majandus Probleem või palagan – Tuleva möllab jälle (1) 30 aastat mustast esmaspäevast Välismaa Trump lõikas sügava haava USA ja Iraani suhetesse Eestlased peavad ELi kuulumist kasulikuks Võimud kahtlustavad süütamist Pürenee põlenguile andsid hoogu ilmaolud ja inimlik rumalus Rootsi erukindral: Venemaa pole NSVL (2) Arvamus Jürgen Ligi: Ratase valitsuse eelarvepoliitika on vastutustundetu (17) Mart Raudsaar: hundid nailonnahas (9) Juhtkiri: erakonnad suhtuvad korruptsiooni lõdvalt (4) Jüri Ratas: Euroopa seisab teelahkmel (3) Postimees 1929. aastal: idee – pakiveoteenus raudteele Aarne Mäe: nuga südamesse Kultuur Age Juurikas annab välja oma esimese sooloalbumi Eesti fookusega Luksemburgi filmifestival tõi kohale isegi presidendi Dumpingu raamatukogu (6) Sport Tänaku karjääris lõppeb üks ajajärk Inglismaa klubide uus tulemine – aga kui kauaks? Reis Kargetel Teravmägedel matkamiseks on vaja vintpüssi ja arktikakoera (1) Tartu Korruptsioonikahtlus viis abilinnapead arestimajja Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna fännidel keelati Rocki sümbolite kasutamine (1) Netiporno murrab jõhkralt laste tegudesse (4) Miljon kilomeetrit läbi kolistanud tramm pidas Tartus vastu mõne aasta (2) Põltsamaa saab viivituste kiuste järgmisel aastal purustustehase Muusika kõlab uue pere leidnud laste heaks Näituseteoste hulgas leidub fotosid, maale ja müürijuppe Mõtlemapanev näitus räägib elurikkuse hääbumisest Ardo Ran Varres: linnale müraarhitekt? Enriko Talvistu: Tartu turuhoone uues kuues, aga ikka vana Meelelahutus Koomiks Sudoku

Enriko Talvistu: Tartu turuhoone uues kuues, aga ikka vana

3 min lugemist
Enriko Talvistu FOTO: Kristjan Teedema

Turuhoonet remontides tehti küll suur pingutus, kuid tulemus paneb õlgu kehitama. Kuidas siis nii läks, et lemmikmüüja Pjotri leti juures ei saa enam hapukapsastki otse pütist maitsta.

See oli Tartu vana laadalinna suurepärane saavutus, et 1938. aastal avati moodne ja sanitaarne turuhall toonase linnaarhitekti Voldemar Tippeli projekti kohaselt. See oli modernseim Eestis ning jäi mahult alla vaid vana kubermangupealinna Riia endistest tsepeliinihallide konstruktsioonidest tehtud turukvartalile Riia kesklinnas, raudteejaama kõrval.

Kahjuks ei saanud me siin pühitseda oletatavat modernismi või veel parem funktsionalismi võidukäiku.

Toonased arhitektuuriotsustajad eesotsas linnapea Aleksander Tõnissoniga panid linnaarhitekt Voldemar Tippeli kahvlisse teemal, et kui mitte uusklassitsism või imperiaalne arhitektuur (valitses toona nii Saksamaal kui ka Ameerika Ühendriikes), siis üldse mitte.

Õnneks sai see antiiksambaid imiteeriva reaga kaubandustempel sõjas piisavalt vähe kahjustusi, et seda otsustati pärast tühjaks põlemist 1941. aasta suvel taastada ja avati uuesti juba järgmisel aastal. Ning mis neil muud üle jäigi, kui riiklikus kaubanduses aastakümneid kestnud toiduainete puuduse korvamiseks oli ainuvõimalik tee kaasata erakaubandust.

Hoone õhuruumi markeerivate sammastega uusklassitsistlik vorm terrasiitkrohvis – justkui graniidist välja tahutud – ei kordu kahjuks allkorruse n-ö Leedu krohvis, nagu seda toona kutsuti. Praegune värvivalik sellel on aga suisa ehmatav. Nii alakorruse krohv kui ka sokkel on värvitud samas toonis.

Ilmselt on arhitekt Jaanika Saar (ARC Projekt) suhtunud oma töösse kui linna muidu saadaolevasse tellimusse. Loomulikult oleks oodanud Tartu Turu aktsiaseltsilt ja linnavalitsuselt seda, et ka allkorrusel olnuks seinad terrasiitkrohviga kaetud. Kaua me seda sõjajärgset vaesust siis ikka taluma peame.

Kalapealised purskkaevud ju saime taastatud peasissepääsu ees, ehkki see kalahalli ei vii.

Kogu renoveerimist dirigeeris muidugi muinsuskaitse, kelle hooldava kaitse all õnnestus ka turgu juhtival äriühingul loobuda veidi moodsamatest lahendustest:  sissepääsud poodidesse ka mujal kui vaid kasutatavast kahest-kolmest uksest ning midagi enamat kui vaid õllekas keldrikorrusel. Tulemuseks on see, mis seal oli, vaid veidi uuendatud kuues.

Ikka on ainult need neli kauplemissaart, mille ääres pole turulistel rohkem ruumi kui varem. Viimane renoveerimine järgis küll varasemaid kujundusi hoone algusaegadest, praegune ei järgi neidki. 

Äriseadused käivad ent omasoodu ning tilli värskust või kapsa hapusust läbi klaasi juba ei proovi.

Letid on enamasti suletud klaasriiulid, mis ei avane vaataja poole kaldu olevate klaasidega või ümar­-klaasidega. Välja arvatud mõned letid kalasaalis. Peate külastajana kummarduma, et vaadata neid vorstikesi alumisel riiulil. Juur- ja köögivilja vaatlemise käigus te oma lemmikmüüjalt Pjotrilt enam hapukapsast otse pütist maitsta ei saa, sest lett on vahel. Rääkimata sibulate või kaalide oma käega valimisest.

Kogu esimese korruse tagumine pind on vabastatud akendest-barjääridest. Mis seal taga hakkab olema, ostja ei tea, sest niikuinii nii kaugele letist ei näe.

See, kas lett peab olema kast või veidi kaldu vaataja poole, on lihtsalt sisekujundaja hoolimatus. Sama käib ka külmlettide saarte kohta. See juust või vorst, mis sai otsa, on küll veel keldrikorruse külmkambris, aga kes sinna järele läheb, ei tea. Hoolimata tõstukite olemasolust. 

Aga liharaiumise ruum keldris võib tähendada ka seda, et seda paari tolli lihakäntsakast enam kohapeal raiuda ei saa.

Keldris varem asunud imede õue asemel (tsiteerides Victor Hugod), kus laiutasid juhtmed ja külmamasinad, on nüüd tänapäevased tõstukitega külmkambrid ja ajakohased sanitaarruumid müüjaile (tualetti minekuks kerekamad lihunikud siiski ei sobi, sest muinsuskaitsealused uksed on selleks liiga kitsad), samuti külmkambrid nende sõjaeelsete uste taga, mis muinsuskaitsealustena küll ühtegi külma enam ei hoia ning jäävad ilmselt lihtsalt avatuks.

Väike suts külastajaile on keldri Vabaduse puiestee poolses servas õllekelder, kus kunagi võibolla ka kohapeal õlut pruulima hakatakse, aga seda, kas ka klientide huvi pimedate keldriruumide vastu tärkab, jääb tulevaste päevade hinnata.

Üldiselt võib öelda, et egas midagi ideoloogias ei muutunud. Ikka need kaks avatud ust, üks läbi kalasaali. 

Loodetavasti  käivad müügisaali moodsama tehnoloogiaga käsikäes ka uudsed müügiartiklid. Uut taset müügikultuuris, mida lootsid vahepeal arhitektid, aga ei sündinud. Muinsuskaitse nõudis kõiges oma ning mugandunud turujuhid läksid sellega kaasa. Kuni kuulsate lihariputuskonksudeni töötajate riietusruumis keldris, kuhu nüüd saab oma üleriideid riputada.

Äriseadused käivad ent omasoodu ning tilli värskust või kapsa hapusust läbi klaasi juba ei proovi. Loodame küll kõige paremat, ehkki arhitektide pingutus seekord vilja vist ei kandnud.

Seotud lood
18.10.2017 20.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto