Sisukord
Kirjandus
Postimees
21.10.2017
Eesti Inspektsioon leidis nädalavahetuse reidil ehitusplatsidelt mitmeid rikkumisi Politsei: olukord on hullem, kui kartsime (27) Häälteostjad avastasid e-valimiste võlud (42) Lumeleopardide pidupäev Rakke vallajuhti tänati kopsaka preemiaga Mehed peksid kurikaga, lapsed mängisid kõrval Perling: Sõnad ja teod lähevad tihti lahku (12) Majandus Inspektsioon leidis nädalavahetuse reidil ehitusplatsidelt mitmeid rikkumisi Välismaa Tallinna vaim võib muuta Euroopat Sobtšak lisab valimistele värvi Arvamus Sirje Niitra: kui lähedal on liiga lähedal? (6) Postimees 1935. aastal: jaht peidetud kullale Jõhvis Juhtkiri: vabaduse ründamise eest pannakse türmi (4) Kes juhib Tartut? Eksimatud otsustajad (9) Targem annab järele (1) Glamuuri tumedad varjundid (2) Jaan Undusk: kuidas kirjutada mõttelugu Eesti pinnalt (2) EKI keelekool: ürgne side rahvaste vahel (1) Sergei Metlev: Eesti vabadus võrdselt nii hipsterile kui rahvuslasele (5) Kultuur Igavesti elamise plussid ja miinused Valgevene teater kui reservaadi reformatsioon Voolujooneliseks disainitud uks Euroopasse Nädala plaat. Ideaalne dream-pop Aja auk. Pange nad selle peale plaksutama EKI keelekool: ürgne side rahvaste vahel (1) Sport Tartu elavnes, kuid Kalevilt võitu röövida ei suutnud Ksenija Balta otsib harmooniat Marek Tiits: spordiajakirjanduse omavärav Postimehe video: Kristjan Ilves sihib olümpial kohta 10 seas Võistlus, mis kestab kaheksa ja pool kuud ning teeb maailmale tiiru peale Blogi ja galerii: Beljajeva sai kodusel MK-etapil kolmanda koha Tarbija Üle piiri tuuakse viis korda rohkem sigarette (11) AK Valgevene teater kui reservaadi reformatsioon Igavesti elamise plussid ja miinused Juhan Aru puutetundlik luule Siis, kui on sügavust «Kasulik inimene olla on mulle alati paistnud kaunikesti jõle» Rammus kujutlusvõime Kangelane-viiking on niisiis tagasi (2) Vikerkaar loeb. Bahtin forever Voolujooneliseks disainitud uks Euroopasse Peeter Langovitsi tagasivaade: Esimene põhiseaduslik valitsus astus ametisse Nädala plaat. Ideaalne dream-pop Aja auk. Pange nad selle peale plaksutama Jaan Undusk: kuidas kirjutada mõttelugu Eesti pinnalt (2) Kui raamat kirjutab kirjanikku Palju viina ei millekski (1) Arter Karmi looduse elulised õppetunnid Animafilm «Lumeinimese poeg» toob pisara silmanurka ja naeratuse näole Tudengid hoiavad vormeliehituse traditsiooni au sees Montreali olümpiastaadion – kõige suurema ülekuluga olümpiaareen Horoskoop Neeme Raud Weinsteini ahistamisskandaalist: aeg hüüda «Ohoo!» (3) Godot'd oodates Taavi Rõivase päästmine (5) Kelly Sildaru: Ei mäleta, et mul oleks kunagi hirmu olnud (3) Kui kallis on hobune? Video! Kanna kohe: viis värsket moeideed Kaja Kallas: koolibussivõitlus (2) Restoran teeb juustu Sõiduproov. Suzuki Ignis: iseloomuga üheksakümnendad Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rammus kujutlusvõime

2 min lugemist
Henri Zeigo FOTO: Sille Annuk

Vaikselt tekkis raamatupoodi väike hall raamat, mis ometi tõmbab tähelepanu, ja kui raamat kord kätte jääb, saab kiirelt selgeks, et see väärib ka lugemist. Tegu on autori debüütromaaniga, ent algaja proovitööst on asi kaugel – lugu liigub kindlameelselt edasi, teades täpselt, mis tal plaanis.

Raamatupoed reklaamivad seda kui noorteromaani, aga ei saa öelda, et see sobiks aina mitmekesisemalt vohava young adult-kirjandusega samasse riiulisse, sest kui neis elavad oma torme ja tunge üle teismelised, siis selles raamatus tegutsevad vagurad noored tööinimesed Tartust: loomekõhklustes kirjanik Martin, inspireeriv maalikunstnik Yvonne ja teised. Või õieti ei tegutsegi eriti, rohkem mõtisklevad, jalutavad, vaatlevad ja istuvad kohvikus – nagu Tartus ikka tehakse.

Supilinnas elaval kirjanikul Martinil on mure, et kirjastus ei taha enam tema raskesti müüdavaid teoseid avaldada ja Martin peab välja mõtlema, kas loobuda kirjutamisest hoopis või leidma viisi, kuidas kirjutada armastusest, mis on tema tavapärane teema, nii, et see ka tänapäeva maailmas korda läheks.

Selles tulevad talle appi prantslannast maalikunstnik Yvonne, kelle maalile nooruk kogemata jalutab, ja lapsepõlvesõbrast priimabaleriin Marina. Õnneks ei teki nende vahele kardetud armukolmnurka, vaid kummalgi naisel on oma roll kirjanikule õige tee kättenäitamisel.

Õige tee jalutab Emajõe ääres ja Toomemäel, käib läbi kohvikutest, keldrikõrtsidest ja balletilavalt ning kuigi tutvustuses hoiatatakse, et raamat viib meid «pisut teistsugusesse Tartusse, kui me seda teame», oligi Tartu minu meelest enam-vähem just selline ja peaaegu iga peatükk meenutas mulle enda ülikooli- ja Supilinna-aastaid.

Võimalik, et pool raamatu võlust ongi selle äratuntav tartulikkus, mis viib lugeja Bernard Kangro Tartu-romaanide kombel kergelt Toomemäele ja tudengimõtetesse; ei märkagi, kuidas meenutuste melanhoolia peale tuleb.

Loos on oluline koht kujutlusvõimel, võimel väljamõeldisi tõsiselt võtta ning neid meie pärismaailma üle tuua. Tartus on kujutlusvõimel alati hea põli olnud. Ta ei hoia end seal ainult inimeste pealagede alla, vaid astub lahkelt ka välja oma tegusid tegema ja seega on raamatu kerget maagilisust selles keskkonnas lihtne loomulikuks pidada.

Ka jutustamisviis on kergelt nihkes: pealtnäha vaoshoitud ja tõsine, aga kui korraks pilk kõrvale pöörata, võib argipäeva tasakaal hõlpsalt paigast minna ja kõikuda kummalegi poole hea või halva muinasjutulikkuse sisse.

Ise välja antud raamatud on sageli välimuselt kehvakesed ja tekitavad mulje, et kirjastuse abita jäävad kirjanikud ilumeelega jänni või ei pea nad raamatu kui eseme väljanägemist oluliseks. Olen ka kuulnud, kuidas kujunduse kohta pärimise järel kohmab kirjanik, et ah küll kirjastus korraldab midagi, mis teeb nõutuks, sest raamatu kujundus, nii ilu kui ka mugavuse poolest (hästi loetav, hea käes hoida), peaks olema sisuga samatähtis. Kiiduväärt, et siin on ka kirjastuse abita valminud raamat, mis on ilus nii seest kui ka väljast.

***

Henri Zeigo «Sõnakehv» FOTO: Raamat

Henri Zeigo

«Sõnakehv»

2017

lk 118

Seotud lood
20.10.2017 23.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto