Sisukord
Kultuur
Postimees
21.10.2017
Eesti Inspektsioon leidis nädalavahetuse reidil ehitusplatsidelt mitmeid rikkumisi Politsei: olukord on hullem, kui kartsime (27) Häälteostjad avastasid e-valimiste võlud (42) Lumeleopardide pidupäev Rakke vallajuhti tänati kopsaka preemiaga Mehed peksid kurikaga, lapsed mängisid kõrval Perling: Sõnad ja teod lähevad tihti lahku (12) Majandus Inspektsioon leidis nädalavahetuse reidil ehitusplatsidelt mitmeid rikkumisi Välismaa Tallinna vaim võib muuta Euroopat Sobtšak lisab valimistele värvi Arvamus Sirje Niitra: kui lähedal on liiga lähedal? (6) Postimees 1935. aastal: jaht peidetud kullale Jõhvis Juhtkiri: vabaduse ründamise eest pannakse türmi (4) Kes juhib Tartut? Eksimatud otsustajad (9) Targem annab järele (1) Glamuuri tumedad varjundid (2) Jaan Undusk: kuidas kirjutada mõttelugu Eesti pinnalt (2) EKI keelekool: ürgne side rahvaste vahel (1) Sergei Metlev: Eesti vabadus võrdselt nii hipsterile kui rahvuslasele (5) Kultuur Igavesti elamise plussid ja miinused Valgevene teater kui reservaadi reformatsioon Voolujooneliseks disainitud uks Euroopasse Nädala plaat. Ideaalne dream-pop Aja auk. Pange nad selle peale plaksutama EKI keelekool: ürgne side rahvaste vahel (1) Sport Tartu elavnes, kuid Kalevilt võitu röövida ei suutnud Ksenija Balta otsib harmooniat Marek Tiits: spordiajakirjanduse omavärav Postimehe video: Kristjan Ilves sihib olümpial kohta 10 seas Võistlus, mis kestab kaheksa ja pool kuud ning teeb maailmale tiiru peale Blogi ja galerii: Beljajeva sai kodusel MK-etapil kolmanda koha Tarbija Üle piiri tuuakse viis korda rohkem sigarette (11) AK Valgevene teater kui reservaadi reformatsioon Igavesti elamise plussid ja miinused Juhan Aru puutetundlik luule Siis, kui on sügavust «Kasulik inimene olla on mulle alati paistnud kaunikesti jõle» Rammus kujutlusvõime Kangelane-viiking on niisiis tagasi (2) Vikerkaar loeb. Bahtin forever Voolujooneliseks disainitud uks Euroopasse Peeter Langovitsi tagasivaade: Esimene põhiseaduslik valitsus astus ametisse Nädala plaat. Ideaalne dream-pop Aja auk. Pange nad selle peale plaksutama Jaan Undusk: kuidas kirjutada mõttelugu Eesti pinnalt (2) Kui raamat kirjutab kirjanikku Palju viina ei millekski (1) Arter Karmi looduse elulised õppetunnid Animafilm «Lumeinimese poeg» toob pisara silmanurka ja naeratuse näole Tudengid hoiavad vormeliehituse traditsiooni au sees Montreali olümpiastaadion – kõige suurema ülekuluga olümpiaareen Horoskoop Neeme Raud Weinsteini ahistamisskandaalist: aeg hüüda «Ohoo!» (3) Godot'd oodates Taavi Rõivase päästmine (5) Kelly Sildaru: Ei mäleta, et mul oleks kunagi hirmu olnud (3) Kui kallis on hobune? Video! Kanna kohe: viis värsket moeideed Kaja Kallas: koolibussivõitlus (2) Restoran teeb juustu Sõiduproov. Suzuki Ignis: iseloomuga üheksakümnendad Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nädala plaat. Ideaalne dream-pop

2 min lugemist
Pia Fraus FOTO: Joosep Volk

Pia Fraus

Field Ceremony

Seksound

Hinne: 5

Eesti dreampop’i/shoegaze’i lipulaeva Pia Frausi pikk LP-paus sai läbi ja uus album oli ootamist väärt. Bänd, mida saab, sõltuvalt isiklikest maitse-eelistustest, nii kiita kui ka laita sama lausega: «Nad on väga stabiilsed». Nad on lisanud kihi unenäolisust, tehes seda paradoksaalselt täpsema produktsiooni ning selgema mõttega.

Muusikat ei tehta ainult eesmärgiga liigutada kuulmekilesid. Tantsumuusikast on räägitud kui helist, mis peaks kiirendama südamelööke või võimendama inimese kehalisi tundmusi, kuna muusika rütm vastab südame löögisagedusele erutusseisundis. Psühhedeelne muusika on nime saanud sellest, et prooviti helidega edasi anda psühhotroopsete ainete mõju ja sellega esile kutsuda «kaine narkotripp».

Dreampop on oma olemuselt mõtisklemise või unistamise muusika, see peaks tekitama tausta, mille saatel on hea oma peas keskendunult hõljuda. Kontserdil tekitab sellise üksinda unistamise võimaluse mürasein, mis isoleerib kuulaja kaaskuulajast ja niimoodi kõiguvad nii publik kui ka esinejad, põrnitsedes saapaninasid, igal omad mõtted, samas taktis, mistõttu «mosh-pit’i» ei peaks selliselt ürituselt leidma (kuigi paar purjus punkarit on kindlasti igal avalikul esinemisel seda üritamas).

Mulle on mitmel korral mainitud, et kui ma panen klapid muusika kuulamiseks pähe, siis hakkan kuuldavalt sügavalt hingama. Sellist juttu võib olla naljakas kuulda, aga kui järele mõelda, siis tõenäoliselt on põhjus, et niiviisi muusika kuulamine annab võimaluse helidel ennast ümbritseda ja keha võtab sellest tuleva võnkumise omaks ning üritab samas tempos püsida. Hingamine läheb muusikaga takti ja meloodia ning rütmi tajumine ei toimu mitte ainult kõrvade, vaid kogu kehaga.

«Field Ceremony» kontrollib hingamist suurepäraselt. Müra pole nii palju, et matta kauneid finesse ja täiesti eba-shoegaze oleks asjaolu, kui sõnu on võimalik eristada. Samas on säilinud dreampop’i ürgmõte, et tekstuurid ja atmosfäär on kuulaja ümber, ennast peale surumata, andes mõttevabadust. Tavapärased mitu kihti kitarri ja klahvpille on sel plaadil produktsiooniga saadud ideaalselt tasakaalu ja midagi pole ülearu ega puudu. Tasakaal, rahu ja õhulisus saadavad kõiki lugusid algusest lõpuni ja sellisena on sügis kaunim.

«Field Ceremony» kohta võiks öelda, et tegemist on täiesti puhtakujulise ja ideaalse dreampop’iga. Ainukesed etteheited oleks seotud muusikastiili omapäradega (kõik lood kõlavad selles alamžanris väga sarnaselt) ja ma leian, et ebaõiglane oleks kooslusele ette heita, et nad teevad ühes žanris asju väga hästi. Seega kõigile, kellele meeldib shoegaze/dreampop, on «Field Ceremony» kohustuslik. Kes pole selle muusikastiiliga varem kokku puutunud, on koht tutvuse tegemiseks. Kõik, kellele see muusikastiil ei meeldi, see pole teile.

Seotud lood
20.10.2017 23.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto