Sisukord
Arvamus
Postimees
24.10.2017
Eesti Pikamäe: rahva tahe on ülimuslik Sotsid tahavad Tallinnas mitut tähtsat ametit Kolm teele jooksnud hobust hukkus veokirataste all Riigikontrolör Alar Karis püüab Tõnis Lukase kõrval ERMi juhi kohta (1) Toom ei läinud liimile (9) Välismaa Aafrika – Põhja-Korea salajane kullaauk Mehhiko õpib Trumpiga läbi rääkima Uuring: uutel valimistel kaotaksid iseseisvuslased enamuse (1) Välismaa lühiuudised: 24.10.2017 Arvamus Ivan Makarov: Moosud euroopalike väärtuste valvel (53) Mihkel Mutt: mitte ainult lapsepõlvest (38) Juhtkiri: riigitööle koolipinki ja ühtlasi õpetajaks Postimees 1935. aastal: telefon kirja asemele Merle Jääger: vene hing ja vene küsimus (8) Margus Parts: tõde ja õigus Ameerika moodi (3) Kultuur Kui ilus on olla haige Sport Optimistlik Mait Patrail enne koondisemänge: enamik mehi on heas vormis Spordi lühiuudised Kalev/Cramo Ühisliigas - võitlust oli, aga võit jäi ikka tulemata Kas Ragnar Klavan jääbki pingile? TLÜ Kalevi peatreener Raido Roos kiidab Bamba Falli Vormelitülis pillutakse solvanguid ja nõutakse muutusi Tervis Gripivaktsiini napib ja lisapartiid ei pruugi tulla Vaktsiin kaitseb gripi eest aasta jagu Tartu Poiss püüdis Tartu kesklinnas Atlantise juurest võimsa haugi (2) Kajar Lember: otsustamisest ja vastutamisest (2) Spordisõbrad saavad nädal aega nautida tipptennist Miks loob Reformierakond Tartus võimuliidu Keskerakonnaga? Linnapea selgitab (3) Regilaulutoas saab kaasa laulda elu lugusid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ivan Makarov: Moosud euroopalike väärtuste valvel

5 min lugemist
Kolumnist Ivan Makarov. FOTO: Erik Prozes / Postimees

Eestlaste kui rahvuse alavääristamine on meedias ammu läinud üle igasuguse piiri, leiab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Osavõtt äsjatoimunud valimistest oli kahetsusväärselt madal ja seda on meil põhjendatud mitmeti. Näiteks ilusa ilmaga (vihma ja tuule puhul kõlbaks halvava teguri pähe jällegi halb ilm). Väideti ka seda, et maailma kogemuse kohaselt on kaasalöömise langus noorte valijate kaasamise tagajärg. Kuid keegi ei räägi, et olulist rolli võis mängida eestlastest valijaid haaranud apaatia.

Põlisrahvas on oma pealinnas juba ammu andnud initsiatiivi teise emakeele ja kodakondsusega inimeste kätte, kusjuures hea argument valimiste võitmiseks eriti suure ülekaaluga on näiteks eesti keelele vastutöötamine ja välismaa diktaatorite kummardamine. Kas teie saaksite endale hetkekski ette kujutada olukorda, kui Venemaa pealinnas võimutseks «vaenulike» eestlaste maitse järgi valitud seltskond?

Rahvuslikult mõtlevatele eestlastele Eestis võib osutuda saatuslikuks isegi viitamine kehtivale põhiseadusele, keeleseadusele või meie ajaloole. Seevastu on eestlastest seekord kõige rohkem hääli kogunud praeguse presidendi sugulane, Põhja-Tallinnas kandideerinud keskerakondlane Raimond Kaljulaid, kes oma valimiseelsetes pöördumistes sõimas natsideks ja süüdistas venekeelse elanikkonna ahistamises mitme teise eesti erakonna esindajaid, millegi muuga pole tema esinemised silma paistnud.

Eestlastest valijate tahe kahanes ka nendele süstemaatilise süütunde sisendamise tagajärjel: kui ühes kohas sai kokku rohkem eestlasi, kui see on «sünnis» – näiteks, tõrvikutega rongkäigul või laulupeol –, siis süüdistati rahvast natsismis, ka poliitikakaugeid lapsi. Ka eestlaste tunglemist valimisjaoskondades võiks sama loogika kohaselt hinnata natsimeelsuseks.

Eesti massiteabevahendites tähistati valimispäeval niivõrd suure hurraaga Yana Toomi ja Olga Ivanova sünnipäeva, et nii mõnigi eestimeelne valija lõi seda kuuldes ja nähes käega ning jäi maakodusse kõrvu ja silmi puhkama. Keskerakonna võit nendel valimistel on küll seaduslik, kuid ainuvõim Tallinnas on ostetud PBK-lt kõigi linlaste raha eest.

Tundub, et paljusid eestlasi on tabanud kompleks, mis on halvanud sakslaste tahet ja mille eest hoiatas meid filmirežissöör Andrei Kontšalovski. Selle efekti saavutamiseks on propagandas kasutatud kogunisti inimestele arusaamatut leksikoni, mingil määral pseudoterminoloogiat, mida ei mõista suurem osa lugejatest, kes süüdistavad selles omaenda ebapiisavat erudeeritust.

Meil ilmub pikemat aega kirjutisi, kus lugejat külvatakse üle võõramaiste mõistetega, ja siin ei aita ei õigekeelsussõnastik ega tihtipeale ka internet. Sellise löökloo puhul tekib kujutelm, et autor on oma tasemelt lugejatest niivõrd üle, et tema poolt lihtrahva jaoks formuleeritud moraaliga jääb ainult nõustuda, seda enam, et see moraal on alati väljendatud pärast kõiki neid verbaalseid labürinte üsna lihtsate sõnadega: inimesed surutakse keerulise jutuga maha ja siis äsatakse näkku lihtsakoelise solvanguga.

Ajal, mil avalikus diskussioonis kasutatakse aina rohkem fantoomallikaid, võib päästa pöördumine ikka veel populaarse kirjandusklassika poole, sest seal sisalduvad tõed ja põhimõtted on tänu geniaalsetele autoritele selged ja usutavad, kujundid inimlikud.

Pole ka ime, et juba nõutaksegi mõne klassikalise teose sunniviisilist steriliseerimist või ümberkirjutamist. Nendele sobiks, kui Arno Tali mitte ei kaitseks Tõnissoni, vaid nõuaks talle rangemat karistust selle eest, et võõravihast pimestatud Tõnisson ütles: «Miks nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema.»

Ja et Venemaalt tagasi tulles ütleks Toots, et tal polnud vähimatki soovi vastikusse Eestisse naasta, et piiratud eestlased ei ole eurooplased, nad pole ka päris kristlased mitte. Et Imelik ja Tiuks nõuaksid Paunvere kirikus laulatamist, Julk-Jüri alias Alexander Georg Nieländer ütleks selle peale «Sa kurivaim!» ja noored kuulutaksid kõigile, et köster arvab, et elab ikka veel pimedal inkvisitsiooniTänapNüüdisajal. Jorh Aadniel Kiir aga süüdistaks pärast iseseisvumist paunverelasi natsismis ja kiidaks taevani kommunismi ja omaenda sõjas langenud venna tapjaid.

Kui meil väidetakse tõsimeeli, et isegi Euroopas inimesi õhku laskvad islami terroristid on rohkem eurooplased kui eestlased ja hiljem selle ütlusega veel ka hoobeldakse, siis tegemist ei ole salliva ja haritud eurooplase mõttekäiguga. Kuid see, et mõned eestlased tõesti ennast nii jõhkralt väljendavad, ei anna veel alust omistada nende üksikute ütlejate unikaalset probleemi kogu eesti rahvale.

Nüüdisaegsete euroopalike väärtuste ja normide hulka ei kuulu lapsevankriga naise kõri läbilõikamine, seda traditsiooni eestlased tõesti laidavad, kuid sellepärast ei ole nad veel kõrilõikajast vähem eurooplased. Samamoodi õudusega suhtuvad võigastesse tapatalgutesse ka kõik ülejäänud Euroopa elanikud, k.a valdav osa siin elavaid moslemeid, kes armastavad oma lapsi ja on tihtipeale heal järjel. Vaid üksikud on eestlastest «rohkem eurooplased» ja seega nõus minema Saint-Etienne-du-Rouvray kirikusse tapma vana pastorit, kelle mälestust austas Roueni katedraalis paari tuhande kristlase kõrval ka sadakond moslemit.

Õigus on nendel, kes väidavad, et me ei tohi alavääristada teise nahavärvi ja usuga inimesi, kuid tuleks ikkagi täpsustada, et öeldu kehtib ka meiega ühte värvi ja samast kultuuriruumist inimeste suhtes.

Eestlastele pähe langevad halvustavad hinnangud on nagu poliittehnoloogia, mille lõplikud eesmärgid ei ole päris selged, kuigi seda voodoo liiki harrastavad pealtnäha ratsionaalsed business casual'i riietuses mehed. Tegemist oleks nagu mingi lõputu veenmisseansiga: «Sa oled halb, sa oled nats, sa oled harimatu, sa oled kuri, sa oled sallimatu. Kui ütlen kolm, sa avad oma silmad.» Ja siis koletis avab silmad, möiratab ja läheb mitte laulma ega valima, vaid kedagi peksma, mida oligi vaja tõestada.

Eestlaste lihtlabast solvamist kaunistatakse tsitaatidega spetsiifilise suunitlusega töödest, kusjuures neid konstruktsioone võib ühtemoodi edukalt kasutada nii eestlaste kui ka ükskõik missuguse teise rahva laitmiseks. See oleks põhimõtteliselt nagu igihaljas «ümberaugu jutt» – räägitakse maailmaimedest, luulest, õiglusest, filosoofiast, kretiinidest, Steven Seagalist, ajaloost, porgandite vaimuelust, aga lõplik eesmärk on lihtne: saada hääl valimistel ja naine (või mees) voodisse.

Sama on ka meie ajusid läbiva popurriiga: palju mõisteid ja viiteid, aga lõpus üks ja seesama primitiivne refrään – olete õel alaväärtuslik rahvas (kui juba terminiteks läks, siis tegemist on poolmütolatentse perseverantsusega). Kui vähegi taiplik ahistamise objekt võib ennast kaitsta kas või solvajale kõrvakiilu andes või kaks päeva enne valimisi anonüümselt avalikustades rõivaste alt vaevu paistvat muistset maasikat, siis rahvas maksab kogu teda solvava toimingu veel kinnigi. Sest kui eraisikut või firmat avalikult solvatakse, võivad nad pöörduda pressinõukogusse või kohtusse.

Rahvas aga ei ole ei era- ega juriidiline isik, nii et halvusta teda nii palju kui jaksad. Igaüks võib ära käia välismaal ja siis seal valgustatuna elu lõpuni pühkida oma jalgu tema aju ja seedetrakti toitval paiksel matsirahval kui porimatil, tehes hävitavaid üldistusi terve rahvuse suhtes, mis on teadagi olnud eelmise sajandi esimese poole tegevnatside praktika. Mõni meie sõnavõtja oleks nagu sapöör Vodička, kelle iga tõsielu jutustus lõppes järeldusega, et «kõik madjarid on lupardid». Eriti meenub üks tema dialoogidest:

-«Mõni madjar pole süüdi, et ta on madjar,» ütleb Švejk.

-«Kuidas pole süüdi?» vihastab Vodička, «need pole inimesed, need on elajad!»

Sellist aksioomi kasutas ka Kanal 2 «Wremjast» tuntud inspektor Kukeke («Te pole inimesed, te olete loomad!»), ja nüüd võtsid selle kasutusele ka mõned arvamusliidrid.

Jack Londoni teoste hulgas on ka suhteliselt lühike ja vähem tuntud jutustus «Hüperborea jook». Selle õpetliku loo iva sisaldub ühes lõigus: «Moosu oli indiaanlane, kes elas kusagil kaugel Chippewa maal. Kogu häda oli selles, et ta armastas padrata pühakirjast. Ühel talvel elas ta koos Kanada prantslasest hulgusega, kes omal ajal valmistus vaimulikuks saama. Moosu pea sai täis tuubitud igasususeid imesid, dispuute, pattude lunastamisi ja muud pudipadi, millest ta ise ei saanud aru. Ilma selleta oleks ta suurepärane poiss, väga kasulik nii teel kui ka lõkke ääres.»

Aga see Moosu kasutas peas ladustunud ja seal mõttetult säilinud tsitaate selleks, et teha lolliks, koorida paljaks ja orjastada omaenda rahvast. Ta veenis hõimukaaslasi oma kolossaalses vaimses üleolekus ja korraldas seejärel ka midagi valimistelaadset ning võitis, krahmates seejärel endale paremad noored naised, hülgenahad, kelgukoerad, samakaaparaadi ja kogu ülejäänud hõimu vara.   


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.

Seotud lood
23.10.2017 25.10.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto