Sisukord
Kolumnistid
Postimees
24.10.2017
Eesti Pikamäe: rahva tahe on ülimuslik Sotsid tahavad Tallinnas mitut tähtsat ametit Kolm teele jooksnud hobust hukkus veokirataste all Riigikontrolör Alar Karis püüab Tõnis Lukase kõrval ERMi juhi kohta (1) Toom ei läinud liimile (9) Välismaa Aafrika – Põhja-Korea salajane kullaauk Mehhiko õpib Trumpiga läbi rääkima Uuring: uutel valimistel kaotaksid iseseisvuslased enamuse (1) Välismaa lühiuudised: 24.10.2017 Arvamus Ivan Makarov: Moosud euroopalike väärtuste valvel (53) Mihkel Mutt: mitte ainult lapsepõlvest (38) Juhtkiri: riigitööle koolipinki ja ühtlasi õpetajaks Postimees 1935. aastal: telefon kirja asemele Merle Jääger: vene hing ja vene küsimus (8) Margus Parts: tõde ja õigus Ameerika moodi (3) Kultuur Kui ilus on olla haige Sport Optimistlik Mait Patrail enne koondisemänge: enamik mehi on heas vormis Spordi lühiuudised Kalev/Cramo Ühisliigas - võitlust oli, aga võit jäi ikka tulemata Kas Ragnar Klavan jääbki pingile? TLÜ Kalevi peatreener Raido Roos kiidab Bamba Falli Vormelitülis pillutakse solvanguid ja nõutakse muutusi Tervis Gripivaktsiini napib ja lisapartiid ei pruugi tulla Vaktsiin kaitseb gripi eest aasta jagu Tartu Poiss püüdis Tartu kesklinnas Atlantise juurest võimsa haugi (2) Kajar Lember: otsustamisest ja vastutamisest (2) Spordisõbrad saavad nädal aega nautida tipptennist Miks loob Reformierakond Tartus võimuliidu Keskerakonnaga? Linnapea selgitab (3) Regilaulutoas saab kaasa laulda elu lugusid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mihkel Mutt: mitte ainult lapsepõlvest

6 min lugemist
Mihkel Mutt FOTO: Postimees.ee

Miks president Kersti Kaljulaidi jutt rusuvast lapsepõlvest Nõukogude okupatsiooni ajal tekitas nii ulatusliku reaktsiooni? Tegelikult on tähtis kogu toonane elu, mida mõistetakse erinevalt, ja seepärast käib meilgi varjatud võitlus mineviku pärast, kirjutab Mihkel Mutt.

Küllap on ajatolm juba jõudnud langeda presidendi sõnadele helge lapsepõlve võimatusest ENSVs. See tähendab, et on tekkinud distants toimunu hindamiseks laiemalt. Nagu ikka on kellegi ütluse või teo puhul vähemalt sama oluline ühiskonna reaktsioon sellele. Vaevalt on ühtegi Kersti Kaljulaidi seisukohta nii valulikult kommenteeritud. Aga paar asja on vist mainimata.

Korrakem enne üle, et «lapsepõlve» tuleb piiritleda. Kas mõeldakse aega hällist kümnenda sünnipäevani või ka puberteeti ning abituuriumigi? Vist on mõttetu rääkida koolieeliku kannatustest seoses ühiskonna topeltmoraaliga. Mida väiksem laps, seda tähtsam on tema õnneks vanemlik hellus ja hool, mis ei sõltu okupatsioonist ega valitsevast ideoloogiast.

Teiseks, kas mõeldakse Stalini, Hruštšovi või Breznevi aja mõnda etappi? Küüditatu lapsepõlv oli kindlasti teistsugune kui kodumaal «kuldsetel» kuuekümnendatel või ka stagnaajal. Stabiilsetes ühiskondades on õnne ja õnnetuse summa enam-vähem konstantne. Seda vääravad sõjad, taudid, loodusõnnetused ja muud ootamatused, mis kõik segi paiskab. Eestis alates 60ndatest nõnda polnud.

Kolmandaks. Nõukogude Eestis nagu igas ühiskonnas olid omad privilegeeritud. Neid polnudki kokkuvõttes nii vähe, kindlasti kümneid tuhandeid. Inimesele on suhteline õnn sageli tähtsam kui absoluutne. Teadmine, et sul läheb paremini kui teistel, võib panna viimastele kaasa tundma, aga kindlasti ka rahuldatult õhkama, et ise ei kuulu nende hulka. Kindlasti oli paljudel nomenklatuuri lastel helge lapsepõlv, ehkki loomulikult polnud see nende monopol.

Inimene saab õnnelikuks eeskätt teiste inimeste kaudu. Üheks selle väljenduseks on oma sugupoole lugupidamine ja/või vastassugupoole armastus. Nii on see maast madalast, lasteaiast vanadekoduni. Samuti on enamikul inimestel oma isikliku elu «kuldaeg», mil neil suhteliselt kõige paremini läheb (vähesed väljavalitud on kogu aeg tipus). Mõni on imelaps, teine on klassi mitteformaalne liider, kolmas särab üliõpilasena, neljas teeb hiljem hiilgavat karjääri, viienda tähetund saabub küpse viiekümnesena, kuues on särav rauk või puhas vanainimene jne. Tähtis on, et kõik need astmed ja etapid esinevad enamikus uue aja ühiskondades ning enam-vähem samades proportsioonides. On täiesti selge, et paljude inimeste parim aeg oli selles mõttes lapsepõlv ENSVs.

Laula, laula pappi...

Aga praegu huvitab mind muu. Kõigepealt ketserlik küsimus: miks arvatakse, et topeltmoraal oli mingi kohutav türannia, mille käes tuli kannatada nagu haiguse või ebatervisliku kliima käes? Topeltmoraal on mõneti eksitav termin. Justkui oleks kaks moraali, mida inimene mõlemat usub ja mille vahel balansseerimine tekitab stressi. Tegelikult oli kõik lihtsam, mõeldi ja isekeskis räägiti (vähemalt alates 60ndatest) ühtemoodi, ametlikult – kui seda just nõuti – räägiti teist.

Esmalt on siin palju üldinimlikku. John le Carré on kirjutanud, et kõik inimesed on teatud mõttes topeltagendid. Kõik arvestavad ju kogu aeg, mida ja kuidas on soovitav kellele rääkida ning mida jätta üldse enda teada. See ei tähenda sugugi intrigeerimist, vaid normaalset suhtlust.

Topeltmoraali on alati esinenud ka laiemal sotsiaalsel tasandil, näiteks seoses sunniviisilise usuvahetusega. Nõukogude eripära seisnes selles, et topeltmoraal seostus poliitilise ideoloogiaga. See on tähtis, aga mitte üleliia.

Kahtlemata tekitas lastes algul hämmingut, kui koolis räägiti üht, kodus kuulis teist. Aga see hämming ei kestnud kaua. Lapsed said kiiresti aru, mida tegelikult usuti ja mis oli silmakirjalik.

Ma ei tea, kuidas oli vanade kommunistide ja nn ausate parteilaste peredes. Kui laps hakkas kodus uskuma üht ja pärast koges, kuidas koolis ja mujal teised selle üle muigavad ning – mis peaasi – et sel ongi tegelikkusega vähe pistmist, siis võis see algul traumasid tekitada. Elureaalsus trumpab alati ideoloogiat ja maailm trumpab kodu. Aga vaevalt president sääraseid lapsi silmas pidas.

Teema lõpetuseks, et topeltmoraal ja silmakirjatsemine ei kao, vaid vahetavad vormi. Kahtlemata on poliitkorrektsus paljude jaoks lihtsalt mugavushoiak. Kui paljud näiteks neist, kes räägivad soovõrdsusest, ikka võtavad oma juttu tõsiselt? Kas pole see paljude jaoks osa palgatööst nagu kunagiste partorgide enamikule? (Pööritad vagalt silmi ja väristad häält, aga sisimas muigad, sest tead, et mingit võrdsust niikuinii ei tule, niikaua kui lapsed ei sünni pudelis nagu «Uues uljas maailmas».)

Võitlus mineviku pärast

Tõsi, see kõik ei puuduta otseselt tänaseid ega toonaseid lapsi. Aga asi ongi selles, et lastega tõstatunud teema pälvis nii ulatusliku reaktsiooni, sest jutt käib laiemast. Tegelikult on tähtis kogu toonane elu, mida mõistetakse erinevalt, ja seepärast käib meilgi varjatud võitlus mineviku pärast.

Tähelepanuväärne, kui ainuliselt keskendutakse praegu ENSVst rääkides ühelt poolt kommunistliku ideoloogia survele (millega seostub presidendi väljaütlemine), teiselt poolt ja palju ulatuslikumalt toonase elu materiaalse külje primitiivsusele. Raevukas mõnu, millega viimast naeruvääristatakse, viib mõtte parastajate enda vajadusele mingi hingelise päästerõnga järele. Keegi – isegi vanad kommunistid – ei eita nõukogude olme kehvust. See rusus, seda enam, et me ei elanud täielikus isolatsioonis ja teadsime, kuidas läänes elatakse.

Samuti leidus meil isikuid, kes võisid endale lubada mõnesid sealse tsivilisatsiooni saavutusi, sest piits ja präänik töötasid. Aga materiaalne heaolu ei ole teatavasti kunagi kõikemäärav. Seda pole isegi sotsiaalne kord. (Muidu võiks arvata, et kogu päris- ja teoorjuse aja ei kogenud ükski maarahva esindaja kübetki õnne, mille vastu tunnistab juba rahvaluulegi.)

Enamikul inimestel on vajadus kogukonnatunde järele ja soov osaleda milleski endast suuremas või kõrgemas. Nende inimeste hulk ja nende tooniandvus ühiskonnas varieerub läbi ajastute.

Eestis on olnud oma kõrgajad. Mõeldagu tagasi Koidula, Janseni, Hurda ja Jakobsoni päevile. Kui palju nigelam oli siis materiaalse elu tase niihästi absoluutselt kui suhteliselt. Ja toona polnud isegi juttu iseseisvusest, st Venemaast eraldumisest. Ometi oli see tõeline ärkamisaeg, helgust ja lootusrikkust jagus paarikümneks aastaks.

Osadusvajadus ja -tunne ei teki täiel määral lapsepõlveas, vaid siis, kui protoinimesest hakkab pärisinimene saama. Aga selle mõju avaldub varem. Lastel on vanemad, kelle elus on või ei ole sellel kuuluvustundel kindel koht, kust seda kiirgas või ei kiiranud ka lastele. (Võib arvata, et seda kiirgas väiksele Lydiale, kui papa ütles, et ta kirjutab eesti rahvale!)

Nõukogude okupatsioon oli samuti kogukonnatunde kõrgaeg. Soov, et Eesti saaks vabaks, ühendas kõige erinevamaid inimesi ja tekitas suhteliselt väga suure monoliitsustunde (tasandades muuhulgas vastuolusid, mis vabanedes kohe ilmnema hakkasid). Toonaste inimsuhete mõistmisel tuleb kindlasti arvestada poliitikast sõltumatut globaalset tegurit, virtuaalmaailma ning sotsiaalmeedia puudumist, mistõttu inimeste kontaktid olidki vahetumad.

Ma ei kavatse kaugeltki väita, et toona oldi üdini õnnelikud. Absurdne, sest kui see olnuks nii, siis miks taheti muutust, miks taheti Eesti Vabariiki? Õnn on peaaegu alati kompleksne ja kirjeldatud tunne on üks selle aspekt, mille olulisusest saadakse enamasti aru siis, kui see kaduma hakkab. See aga ei tähenda, nagu oleks tegemist tagantjärele tekkinud romantilise ettekujutusega à la rohi oli rohelisem. See oli ikka ehtne ja liitis eesti ühiskonda rohkem kui praegused väärtused. Aga see on ka loomulik, sest imelise eesmärgi poole teel olla on parem kui kohale jõuda. Tegelikkus ei vasta kunagi päriselt ideaalidele.

Mida praegu loodetakse, lisaks muidugi sellele, et igaüks tahaks oma elu paremini elada? Metsakaitsmine, Rail Balticu või kooseluseaduse poolt või vastu olemine, soovõrdsus, isegi eurofiilsus või -foobia jne – kõik see on ühe või teise kitsama ühiskonnarühma agenda. Planeedi saatus on natuke liiga üldine. Üks ja suur, samas ka inimlikult hoomatav kogu rahva jaoks võiks olla võitlus Eesti ja eestluse vaikse väljavisisemise vastu. Aga esiteks pole see oht väga nähtaval ja teiseks ei saa päästmisaktsioon iseenesest panna inimeste silmi samamoodi särama kui ootus ja lootus tõotatud maale.

Arvan mõistvat selle (sageli vaistliku, alateadvusliku) kiivuse tagamaid, mida on õhus ja kirjas tunda nende vastu, kes on selle teel-oleku-tunde läbi teinud. Samuti mõistan viimaste pettumust niihästi selles suhtes, et ootused olid kõrgemad, kui ka nende jaoks jahmatava tõdemuse üle, et neis endis nähakse nõukaaegseid ronte, kellest tuleb lahti saada!

Küsimus sellest, kas komparteisse kuulumine oli moraalne või mitte ja kas «endistel» on õigus olla praegugi pumba juures, on märkamatult asendumas küsimusega, kas toonasel keskmisel eestlasel oli/on üldse õigus olemas olla. See on «plats puhtaks» 2.0.

Ehk peaksid mõlemad pooled näitama üles mõistmist ja hingesuurust. Vanad võiksid endamisi öelda uuel ajal sündinuile nii, nagu seisab ühes kohas Dostojevski «Idioodis» (ehkki hoopis teises tähenduses): «Minge meist mööda ja andke meile meie õnn andeks!»

Ent aitab. President Kaljulaidi usalduskrediit paistab olevat lõputu. Mõni teine – kikilipsuga – oleks selle ütlemise eest n-ö pulbriks tehtud (kuigi just tema suust olnuks see mõistetav, sest tema ju ei veetnud oma lapsepõlve siinmail). See krediit tuleb eri allikatest ja on vastuoluline. Näib, et paljudele noortele kehastab ta uut algust, kaasaegset elu, katkestust kõige vanaga. Ta on rollimudel. Vanemad näevad temas noorukest arenejat, võimalik, et ta kehastab neile «Tõe ja õiguse» naistegelast. Mitte kedagi konkreetset, aga kindlasti Vargamäelt (vaadakem Tammsaare viimaste «Kogutud teoste» illustratsioone!). Tore asi, see usalduskrediit, sellega on nagu isikliku sarmiga, mida kas on või pole, seda ei saa õppida. Aga seda enam see krediit kohustab.

Seotud lood
23.10.2017 25.10.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto