Sisukord
Arvamus
Postimees
25.10.2017
Eesti Kelly lastekodukogemus esitas lapsendajale väljakutse (3) Lapsendajad ootavad pikas järjekorras Majandus Arsenali kinnistu müüdi liiga odavalt (1) Välismaa Sõjafotograaf osales piinamises Nikolai noorusarmastus mõjutab Venemaad sajand hiljem Soome suur debatt 0,8 alkoholiprotsendi üle Ekspert: Kreml kasutas filmi Matilda ära enda huvides KOHALIK VAADE. Poola noored arstid nõuavad näljastreigiga palgatõusu Arvamus Karmo Tüür: surmavalt vaba mõte Indrek Teder: Kaval-Antsu trikid ehk Häda põhiseaduse pärast Kerstin Meresma: naised pole enamasti süütud kannatajad (30) Anu Uritam: ohvrikultuuri ajastu üha teravamad konfliktid (6) Edasi 1989. aastal: multimiljonär Soros Tartus Maarja Vaino: milleks maksta makse mängusõltlasest riigile? (70) Kultuur «Minu partei on Eesti Muinsuskaitse Selts!» Sport Priit Vene missioon väärib kaotustelainest hoolimata kiidusõnu Kreegi karjääri pikim vigastuspaus lõpeb Margus Kiiver: mitu maailmameistrit selgub Walesi mudastel teedel? Täna MM-valiksarja alustavad käsipallurid võtavad eeskuju vollemeestelt Kodu kodu lühiuudised 25.10 Fotod: vaata, mis imet on osav pere teinud nõukaaegse korteriga Tallinnas (1) Tartu Nagu sügisel ikka: esimene libedus paneb kummiboksid tööd rabama Riigikontrolör Alar Karis hoiab juba aastaid ERMil silma peal Suurima tõusuga jooks pakub spordisõpradele pinget Valimisjärgsed võimujooned saavad Tartumaal selgeks nädalaga Tehnikaringluses lõpeb töö, kui abi ei saabu (2) Irja Alakivi: must päev linnaehitusliku ruumikultuuri ajaloos (1) Teatrihullud tõid Elvas lavale loo Hamletist hullunud maailmas (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Anu Uritam: ohvrikultuuri ajastu üha teravamad konfliktid

5 min lugemist
Anu Uritam FOTO: Erakogu

On palju juhtumeid, kus kohtusse pöördumata ei ole võimalik konflikti lahendada. Samas on tervitatav mõte käituda ise võimalikult väärikalt, et kohtuvaidlusi ei tekiks, kirjutab Harju maakohtu kohtunik Anu Uritam.

Hiljuti kirjeldas ajakirjanik Nils Niitra Postimehes Eesti ühiskonnas järjest enam levima hakanud kiuslikku pealekaebamist ja kutsus üles ühiselt asjatute kaebuste esitamist taunima. Riigikohtunik Ivo Pilving omakorda kirjeldas lugematuid juhtumeid, kus inimesed on kohtusse pöördumisel saanud abi ning kaitset riigivõimu omavoli vastu. Pean tunnistama, et nõustun mõlema arvamusega.

Ühelt poolt ei saa demokraatlik riik toimida ilma sõltumatu kohtuvõimuta ning sageli puudub isikute õiguste kaitsmiseks kohtusse pöördumisele alternatiiv. Teiselt poolt tundub mulle, et oleme ühiskondlike ja ajalooliste muutuste tõttu jõudnud ajajärku, kus kaebamine ja kaasinimesele karmi karistuse nõudmine ei tundu olevat mitte ainult pealekaebaja õigus, vaid suisa moraalne kohustus.

Olen kohtunikuna sageli mõelnud selle üle, kus peituvad sellise arusaama juured ja kui palju on need tingitud ülemaailmsetest kultuurilistest muutustest ja kui palju meie nõukogulikust minevikust.

Nils Niitra arvamusloos sisaldus üks aspekt, millega täielikult nõustuda ei saa. Ta leidis, et pealekaebamine oli nõukogude ajal pigem taunitav tegevus, mis andis märku võimumeelsusest ja millest üldjuhul hoiduti. Keeruline öelda, millele tuginedes on ajakirjanik seda väitnud.

Nõukogude ajal olid kahtlemata olemas inimesed, kes ei pidanud õigeks ei tolleaegset võimu ega koostööd selle võimuga mis tahes vormis. Samas oli pealekaebamine, sealhulgas anonüümne pealekaebamine, üks nõukogude võimu algusaegadest peale laialt kasutatud ja toimiv tööriist. Stalinlike repressioonide hiilgeajal ei olnud inimese süüdimõistmiseks ja kõige rangema karistusega karistamiseks rohkem vaja.

Praegusaja Eesti kujutab viisis, kuidas me omavahelisi konflikte lahendame ja milliseid meetodeid seejuures kasutame, kummalist sümbioosi nõukogudeaegsest pealekaebamisest ja tarbijamentaliteedist. 1990. aastatel toimunud muutused on tekitanud arusaama, et tarbija on alati kaitsetu, tal on alati õigus ning tarbija võib nõuda. Paraku kipume nõudlikuks tarbijaks kehastuma ka omavahelistes suhetes, näiteks suhetes kooliõpetajate, arstide, kolleegide või isegi perekonnaliikmetega.

Ohvrikultuur

Bradley Campbell ja Jason Manning on kirjutises «Mikroagressioon ja moraalsed kultuurid» sellise tarbijamentaliteedi elemente kirjeldanud kui ohvrikultuuri. Campbell ja Manning tõid välja, et pikka aega kujutas lääne tsivilisatsioon endast nn aukultuuri, kus inimesel tuli au välja teenida ning kus iga auhaavamise eest pidi inimene end kaitsma.

18.–19. sajandil asendus see kultuur nende arvates väärikuse kultuuriga, kus igal inimesel oli väärikus iseenesest olemas ning seda ei pidanud välja teenima. Väärikuse kultuuris ei pidanud enam igale ründele vastama ja väiksemaid ründeid peeti õigemaks eirata.

Ohvrikultuur on nüüdisaegne kultuur, kus inimestel on kombeks kohe reageerida igale väiksemalegi ründele. Nüüd ei kaitse inimesed end enam ise, vaid nad apelleerivad kõrgemate võimude kaitsele, kelle ees nad kehastuvad ohvriks. Ohvri roll on soositud – see annab kõrgema moraalse staatuse, võrreldes ründajaga.

Isegi kui Campbelli ja Manningu käsitlusega mitte nõustuda, on ohvri staatuse eelistamine silmatorkavalt domineeriv meediakäsitlustes, sealhulgas nendes, mis puudutavad erinevaid kohtuvaidlusi.

Tulles tagasi Nils Niitra ja Ivo Pilvingu püstitatud teema juurde, tuleb nentida, et kohtusüsteem ja kohtupidamise reeglid tunduvad olevat välja kujunenud väärikuse kultuuri aegadel – iseäranis, kui räägime tsiviilkohtumenetlusest ehk sellisest kohtust, mis lahendab inimeste ja ettevõtete vahelisi eraõiguslikke erimeelsusi.

Eraisikutevaheliste vaidluste puhul ei ole tegemist olukorraga, kus esineks vajadust kohtuvaidluse kaudu avalikku võimu distsiplineerida. Nimelt tulevad eraisikutevahelistes vaidlustes tihti esile erinevused kohtusüsteemi võimaluste ja inimeste tegelike lootuste ning eelduste vahel. Teisisõnu, kui tulemused ei vasta inimeste ootustele, kiputakse tegema etteheiteid kohtusüsteemi või seadusandluse puudulikkusele.  

Näiteks on ajakirjanduses ulatuslikult kajastamist leidnud vanematevahelised vaidlused laste hooldusõiguse üle, kuid kajastustes on pahatihti jäetud arvestamata, et õigusaktid ja kohtuotsused toimivad eeldusel, et inimesed ise käituvad täiskasvanutele tavapäraselt mõistlikul viisil ja järgivad jõustunud kohtulahendeid. Ebamõistlikku ja destruktiivset käitumist ei saa muuta ega parandada ühegi õigusakti ega kohtulahendiga. Kohtusse pöördumine ei saa olla ebaõnnestunud isiklike suhete ravim.

Midagi otse elust

Ilmestamaks eeltoodud mõttekäiku, võiks tuua ühe täielikult väljamõeldud kaasuse eluliste elementidega.

A ja B mitu aastat kestnud kooselu lõppes. Kooselu lõppemisest häiritud B avaldas oma blogis postituse, kus ta nimetas A-d kurjategijaks. Blogis on avaldatud paar fotot A-st koos B ebasündsate kommentaaridega. A on endast väljas ja pöördub hagiga kohtusse. Hagis nõuab A, et kohus kohustaks B-d tema ees vabandama, sulgeks B blogi ning teised sotsiaalmeedia kontod ja mõistaks välja kahju hüvitise vähemalt summas 300 000 eurot.

A leiab, et tema mainet on avalikult kahjustatud. Kohtu väljamõistetav hüvitis ja sotsiaalmeedia kontode sulgemine peaks B-d distsiplineerima. B omakorda leiab, et hoopis tema on ohver ja blogipostituse avaldamine oli põhjendatud. Kooselu jooksul kannatas B pikka aega A vaimse vägivalla all ning blogipostitus oli B-le vaimne teraapia.

Kas A hagi kuuluks rahuldamisele? Kas kohus peaks aitama A-d või B-d? Kellele peaks kohus kaasa tundma? Nendele küsimustele ei ole lihtne vastata. Kohtusse pöördujad võivad eraõiguslikes vaidlustes arvata, et kohus peaks neid menetluses aitama ja nõustama. Kahtlemata on kohtul kohustus selgitada, milline on ühe või teise õigusnormi sisu ja kuidas menetlust läbi viiakse, aga hagimenetluses ei saa kohus asuda üht või teist poolt abistama ega nõustama. Hagimenetluses peab kumbki pool ise enda eest seisma ja oma väiteid tõendama.

Mis puudutab hagi, siis oleks A-l enne kohtusse pöördumist tasunud kaaluda, mida ta üldse nõuda saab ehk juriidilises keeles – millised on tema õiguskaitsevahendid. Õiguskaitsevahenditeks on õigusrikkumise lõpetamine ja kahju hüvitamine, vabanduse palumist kohtus nõuda ei saa. Andekspalumine on moraalne kohustus ning seni ei ole õnneks välja mõeldud sunnimehhanismi, kuidas kedagi vabandust paluma sundida. Õigusrikkumise lõpetamise nõude esitamisel tuleb jällegi kaaluda, kas teise poole kõigi sotsiaalmeedia kanalite sulgemine on vajalik ja proportsionaalne.

Moraalse kahju hüvitiste osas on kohtutele ette heidetud, et need on Eestis liiga tagasihoidlikud. Eesti kohtuprakikas on seni leitud, et kuigi mittevaralise kahju suurust ei saa mõõta ja kahju hüvitise suuruse määrab kohus, peavad hüvitised vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

Kohtud on pidanud vajalikuks lausa n-ö reastada mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid ning suuremad hüvitised on põhjendatud siis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist. Mitte igale au teotamise juhtumile pole põhjust reageerida mittevaralise hüvitise väljamõistmisega. Seega ei pruugi A kahju hüvitamise nõue olla põhjendatud.

Lisaks tuleb A-l tõendada asjaolusid, millistele tuginedes ta kahju nõuab. A-l tuleb arvestada, et tõendeid ei hakka kohus tema eest ja omal algatusel koguma.

B-l omakorda tuleb arvestada, et kui ta avaldab ilma A loata viimase isikuandmeid ja fotosid ning nimetab teda kurjategijaks, ei ole tema tegevus õiguspärane, isegi kui B enda arvates tegeles ta vaimse teraapiaga.

Isiku nimetamine kurjategijaks on Eesti kohtupraktikas hinnatav kui faktiväide ja sellise faktiväite õigsust peab tõendama B. Teise isiku avalik solvamine ei ole õiguspärane enda meeleolu tõstmiseks.

Nüüd võiks kaasusele lisada veel kaks elulist elementi. Esiteks on A-l ja B-l ühine väike laps ja B blogipostitust on tegelikult lugenud vaid kolm inimest. Mida teeks kohtunik? Asuks pooli lepitama ja kompromissile suunama, sest kohtuvaidlus, kus mõlemad pooled soovivad olla ohvrid, ei ole tegelikult kellelegi kasuks.

On palju juhtumeid, kus kohtusse pöördumata ei ole konflikti võimalik lahendada. Samas on tervitatav mõte käituda ise võimalikult väärikalt, et kohtuvaidlusi ei tekiks ja vaidlused oleksid inimlikult lahendatavad ilma võimude sekkumiseta.

Seotud lood
24.10.2017 26.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto