/nginx/o/2017/10/26/7255281t1h9201.jpg)
Juuni hakul kirjutasime Arteris, milliseid rekordeid on inimkond püstitanud Uranose taevavaldustes. Täna pöörame nina 180 kraadi teisele poole ja vaatleme, kuidas ja milliseid vahendeid on kasutanud inimene vetesügavuste avastamiseks.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tellijale
Neptuni kuningriiki avastamas
Vee all hinge kinni hoides kaugele ei jõua ja nii on vetesügavuste uurimine otseselt seotud tehnoloogia arenguga. Juba 4. sajandil enne meie aega tegeles Kreeka teadlane Aristoteles tuukrikellandusega ning Itaalia renessansi suurkuju Leonardo da Vinci kirjutas veealustel teemadel koguni raamatu «Atlantic Codex». Enne 20. sajandi esimeses pooles leiutatud akvalangistikat kuigi kauaks ega sügavale siiski ei jõutud. Kuid ka superheeliumitehnikatega jääb inimese võimete piiriks veidi üle 100 meetri sügavust.