Sisukord
Kunst
Postimees
25.10.2017
Eesti Kelly lastekodukogemus esitas lapsendajale väljakutse (3) Lapsendajad ootavad pikas järjekorras Majandus Arsenali kinnistu müüdi liiga odavalt (1) Välismaa Sõjafotograaf osales piinamises Nikolai noorusarmastus mõjutab Venemaad sajand hiljem Soome suur debatt 0,8 alkoholiprotsendi üle Ekspert: Kreml kasutas filmi Matilda ära enda huvides KOHALIK VAADE. Poola noored arstid nõuavad näljastreigiga palgatõusu Arvamus Karmo Tüür: surmavalt vaba mõte Indrek Teder: Kaval-Antsu trikid ehk Häda põhiseaduse pärast Kerstin Meresma: naised pole enamasti süütud kannatajad (30) Anu Uritam: ohvrikultuuri ajastu üha teravamad konfliktid (6) Edasi 1989. aastal: multimiljonär Soros Tartus Maarja Vaino: milleks maksta makse mängusõltlasest riigile? (70) Kultuur «Minu partei on Eesti Muinsuskaitse Selts!» Sport Priit Vene missioon väärib kaotustelainest hoolimata kiidusõnu Kreegi karjääri pikim vigastuspaus lõpeb Margus Kiiver: mitu maailmameistrit selgub Walesi mudastel teedel? Täna MM-valiksarja alustavad käsipallurid võtavad eeskuju vollemeestelt Kodu kodu lühiuudised 25.10 Fotod: vaata, mis imet on osav pere teinud nõukaaegse korteriga Tallinnas (1) Tartu Nagu sügisel ikka: esimene libedus paneb kummiboksid tööd rabama Riigikontrolör Alar Karis hoiab juba aastaid ERMil silma peal Suurima tõusuga jooks pakub spordisõpradele pinget Valimisjärgsed võimujooned saavad Tartumaal selgeks nädalaga Tehnikaringluses lõpeb töö, kui abi ei saabu (2) Irja Alakivi: must päev linnaehitusliku ruumikultuuri ajaloos (1) Teatrihullud tõid Elvas lavale loo Hamletist hullunud maailmas (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

«Minu partei on Eesti Muinsuskaitse Selts!»

6 min lugemist
24.10.2017. Tallinn. Jüri Kuuskemaa. FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES FOTO: Eero Vabamaegi/

Täna oma 75. sünnipäeva tähistav Jüri Kuuskemaa on ilmselt tuntuim ja armastatuim Eesti kunstiteadlane, ajaloo tutvustaja ning vanade traditsioonide populariseerija. 1987. aastal oli ta Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige ning järgmised veerand sajandit ka juhatuse liige. Alates 1997. aastast on Kuuskemaa olnud Tallinna linna heerold, esinedes linna ajaloolistel sündmustel mitteametlikult kui linna ametlik esindaja ning tutvustades lugematutel kordadel Tallinna ajalugu ja linnaarhitektuuri rohkem või vähem kõrgetele külalistele. Ta on avaldanud ajaloo- ja kunstiajaloolisi raamatuid. Tänavu algas Kuku raadios Kuuskemaa iganädalase ajaloost ja traditsioonidest rääkiva autorisaate «Memoria» (eetris pühapäeviti kell 10.00) 21. hooaeg. Oma suure sünnipäeva eel leidis vanameister mahti vastata minu küsimustele.

Te olete aastatega muutunud Tallinna vanalinna maskotiks ning teie nimi on saanud eestlastele otsapidi keskaja sünonüümiks. Kuidas see nii on läinud?

Maskotiks nimetamine kõlab muidugi väga uhkelt. (Naerab.) Kunagi, kui olin noor algaja kunstiajaloolane, võtsin endale ülesandeks õppida korralikult tundma oma kodulinna ajalugu ning lugeda läbi kõik, mis on kirjutatud Tallinna kohta eesti, saksa ja vene keeles.

Kõik minu tollased kolleegid kunstimuuseumis olid spetsialiseerunud mingile kindlale perioodile või stiilile, kuid mina võtsin asja natuke pealiskaudsemalt, aga samas laiemalt – kultuuriajaloo vaatevinklist. Konkreetselt Tallinna vanalinnaga hakkasin süvendatult tegelema 1983. aastast, kui mind kutsuti vanalinna päevade korralduskomiteesse. Aasta hiljem valiti mind vast loodud Tallinna vanalinna muinsuskaitse klubi presidendiks. Just sealt sai alguse minu ühiskondlik tegevus ning kodulinna ajaloo ja traditsioonide tutvustamine. Sellega olen tegelenud senini.

Kui palju te leiate kogu oma praeguse avaliku tegevuse kõrvalt aega arhiivis käia ning allikates tuuseldada?

Tunnen väga huvi uute restaureerimisleidude vastu. Kui kuskil leitakse mingi raidkivi, millesse on raiutud aastaarve või peremärke, siis ma lähen hea meelega Tallinna linnaarhiivi ning uurin sealt selle konkreetse majavalduse kohta. Tallinna vanalinnas on 450 kinnistut ning mina olen neist täielikult läbi lugenud üksnes kolmandiku dokumendid. Seega on mul arenguruumi veel küll.

Ühe inimese mälu- ja elumaht on liiga väikesed, et hõlmata kogu vana Tallinna olemasolevat ja huvipakkuvat infot. Sellega seoses on mul suur unistus, et loodaks Vana Tallinna Instituut, mis toimiks linnaarhiivi baasil ning koondaks ja vahendaks avalikkusele andmeid kõigist muuseumidest ja kirjalikest allikatest.

Kas Tallinna vanalinn on suutnud oma ajalooga teid viimasel ajal üllatada?

Tallinna vanalinnas tuleb muistiseid igal aastal juurde. Samuti otsitakse muuseumide peidupaikadest välja ning tuuakse avalikkuse ette üha uusi asju, mida pole kaasaegsetest keegi varem näinud. Möödunud kevadel avatud raidkivide muuseumis toodi näiteks välja mitu põnevat reljeefi, nende hulgas üks selline, millel on kujutatud siga ja tema seljas istuv alasti naine.

See on reljeef, mis on ilmselt käinud kolde või ukse kohale ning pärineb 16. või 17. sajandist. Leid jahmatas mind: kuidas saab olla selline vapimotiiv? Mida see tähendab, mis saladus see niisugune on? Ühtepidi võiks arvata, et tegu on mingi prostituudi vapiga, mis ei ole aga tõenäoline. Siin peab olema mingi konks, kuid minu jaoks jääb see ilmselt igavesti hoomamatuks...

Te olete ühtepidi tuntud kui suur rahvuslane ning teisalt kui suur keskaegse Tallinna ajaloo huviline ja asjatundja. Kuidas paigutuvad eestlased ja eestlus teie jaoks selle võõramaise feodaalvõimu pärandi suhtes? Kas me oleme eestlastena üldse väärt seda pärandust, mille loomisel pole meie otsesed esivanemad eriti suurt rolli mänginud?

Pidage kinni! Ja lubage enesele meenutada, et keskajal olid Tallinna kiviraidurite ja puuseppade tsunftis 90 protsenti eestlased. Seesinane Tallinna vanalinn on üles ehitatud eestlaste kätega. Pealegi on eestlased olnud kogu aeg Tallinnas enamusrahvas, ka eri võõrvõimu aegadel.

Näiteks 1550. aastal, kui Tallinnas oli Liivi Ordu võim, elas siin umbes 4000 eestlast, 2000 sakslast ja 1500 muust rahvusest inimest. Osa eestlasi kuulus alamrahva hulka, aga osa oli keskklassist ning osa sotsiaalsel redelil kerkimisel eesmärgil saksastunud. Seega on eestlaste panus Tallinna ehitamisse olnud alati suur nii füüsilises kui ka vaimses mõttes.

Kas nüüdisaja Eesti Vabariik ja pealinna valitsus on Tallinna vanalinnale head peremehed?

Meil on üle 5000 ehitusmälestise, millest väga suur hulk on katastroofilises, väga halvas või halvas seisundis. Aga riik on siiski suhteliselt vaene ja igas mõttes arenemisjärgus ning pole ühtlasi jõudnud veel piisava kultuuritasemeni. Kogu selle rikkaliku pärandi hoidmiseks ja korrastamiseks, mis meil on, ei jätku lihtsalt vahendeid. Tuleb teha muinsuspropagandat ja üheskoos edasi areneda.

Suur osa meie sellesisulistest probleemidest on tingitud ebaõnnestunud omandireformist, mille käigus tagastati väga paljud objektid kaudsetele pärijatele, kes elavad kuskil Austraalias või Kanadas ega soovi ega suuda nendega midagi peale hakata. Ja kes pole isegi kohale tulnud, aga on nagu koerad heintel: ise ei söö, aga teistele ka ei anna.

Selle tulemusena seisavad hooned tühjalt ja lagunevad, pätid ja kodutud panevad neid põlema. Kinnisvaraarendajad loodavad, et saavad nende hävitatud või mahapõletatud vanade hoonete asemele ehitada midagi suuremat ja moodsamat, millega on võimalik rohkem raha teenida. See ahnus näitab meie madalat kultuuritaset.

Nõukogude ajal tehti mäletatavasti mitmeid vanalinna puudutavaid suuri plaane, millest mõne teostumine oleks tähendanud vanalinna hävingut...

1960. aastate esimesel poolel kirjutas arhitekt Paul Härmson dissertatsiooni, milles leidis, et Tallinnas tuleks rajada bulvar Balti jaamast kaubamajani. Ühtlasi oli plaanis rajada laiad tänavad ning 8- kuni 10-korruselised korteritega büroohooned. Selle kava teostumise hinnaks oleks olnud umbes 80 protsendi Tallinna vanalinna hoonestuse hävitamine.

Ajakirjanduses puhkes selle peale diskussioon, misjärel linnavalitsus leidis, et vanalinna ei hakata lammutama, vaid püütakse seda hoopis pisitasa korda teha. Ent kuna linna rahalised võimalused olid väga väikesed, siis võeti kasutusele selline poliitika: osale vanalinna senistest elanikest anti korterid Mustamäele ja Lasnamäele ning vanalinna hooneid hakati kohandama ühiskondlikuks otstarbeks.

Toona oli vanalinnas 15 000 elanikku, ent rublaaja lõpuks oli see kahanenud 3500 elanikule. Mis on omakorda ohtlik asi, sest seeläbi on vanalinnast saanud mõnus olemise ja tegutsemise keskkond varastele, bandiitidele ja laamendajatele. Kõik, kes on kuulnud midagi nüüdisaja Tallinna nn Bermuda kolmnurgast, saavad ilmselt aru, millest ma räägin...

Kas riiklikul või linnavalitsuse tasandil on nüüdses Eestis tehtud teie meelest veel mingeid suuri, ent halbu otsuseid?

Ehkki põhiliselt on need otsused olnud suunatud vanalinna säilitamisele, on kahjuks ka mõni teistsugune. Üks halb otsus, mis oli vahepeal juba õhus, läks õnneks mööda. Nimelt plaaniti viimases suures sõjas kannatada saanud Harju tänav uuesti üles ehitada.

Kuid sealsed 21 kinnistut olid läinud kaheksa omaniku kätte ning ainult üks neist kaheksast oli valmis ehitama hoone üles selle ajaloolisel kujul. Kõik ülejäänud plaanisid sinna ehitada mingeid kaubamajasid. Selle plaani teostumine oleks pannud vanalinnale suure põntsu – Vabaduse väljakult tulema hakates ei saakski sel juhul enne Raekoja platsi aru, misaegses linnas üldse viibid.

Halvasti on minu meelest see, et Tallinna pilvelõhkujate piirkond – alates Virust ja Olümpiast ning lõpetades kõigi nende uuemate kõrghoonetega – on ehitatud vanalinnale liiga lähedale. Nii näiteks jääb Tallinna raekoja tornikiiver Kohtu tänava vaateplatvormilt vaadates justkui veskikivide vahele ning hakitakse seal visuaalses mõttes pulbriks.

Minu nägemuse ja arusaamise järgi oleks Tallinna pilvelõhkujate kvartal pidanud tulema Lasnamäe servale. Seal oleks olnud küllalt ruumi supermoodsa linnaosa jaoks. Merelt ja Pirita poolt vaadates jääb vanalinna siluett oma kirikutornidega pilvelõhkujatest õnneks natuke eemale.

Mõni viimastel kümnenditel vanalinna tühjadele kruntidele ehitatud hoone on valminud natuke liiga moodsa stiili järgi: näiteks hotelli Telegraaf juurdeehitis Apteegi tänava taustal ning Aia tänava «sarvik». Mul on kahju, et tollane linnaplaneerimise amet need projektid läbi lasi.

Kuidas suhtute linnahalli paiknemisse vanalinna ja mere vahelisel alal ja selle staatusesse muinsuskaitse all oleva objektina? Ning hiljutisse katsesse seda ajaloolist hoonet kunstiliselt rikastada?

Tallinna linnahall on kahtlemata väga ainulaadne ja väärtuslik ehitis, mis tuleks säilitada ja kohandada suurkonverentside, kontsertide ja muude massiürituste tarvis. Ent see näib olevat liiga suur tükk provintslike pragmaatikute silmis. Isikuid, kes soovitavad seda lammutada, pean barbariteks.

Eesti eesistumise ajaks Euroopa Liidus oleks pidanud Kultuurikatla läheduse tõttu selle puhastama massilisest fuck you-tüüpi sodigrafitist. Märt Sultsi mõttekaaslaste  omaalgatuslik maaling mõjus nagu appihüüd totaalse hooletussejätmise taustal. Arvan, et muinsuskaitse oleks siiski võinud ühe silma kinni pigistada ning selle seadusrikkumise alles jätta, kuni alustatakse kogu kompleksi renoveerimist.

Te olete üks Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajatest. Kas seda kodanikualgatuse korras loodud insitutsiooni oli vaja rohkem nõukogude aja lõpus või on seda eelkõige vaja tänapäeval kui riiklikku institutsiooni, mis teostab järelvalvet selle üle, et kapitalismi viljastavad tingimused teatud plaanis liiga viljastavaks ei muutu?

Eelkõige oli muinsuskaitse seltsi vaja rahvusliku eneseteadvuse laine suurekspuhujana. Mina olin seltsi loomise aegadel selgelt konservatiivsem kui selle esimene esimees Trivimi Velliste, kes ütles: «Meie kõige tähtsaim muistis on Eesti Vabariik – kui me oleme selle taastanud, siis hakkame ka kirikute katuseid parandama.»

Mina arvasin seevastu, et ükskõik millist värvi lipp lehvib külanõukogul, kirikute katuseid peame parandama kogu aeg. Seega ma ei pooldanud, et muu muinsuskaitsealane tegevus peaks poliitilise tegevuse kõrval seisma jääma. Väga paljud muinsuskaitse klubid tekkisidki tollal kui poliitklubid ja niipea, kui hiljem tekkis võimalus, jagunesid selle liikmed parteide vahel. Seega on Eesti Muinsuskaitse Selts olnud meie hilisemate parteide ämmaemand.

Te pole ühegi partei nimekirja kuulunud?

Ei, ma pole astunud kunagi ühegi partei liikmeks. Kui mind on kutsutud mõnda parteisse, mida on ikka juhtunud, siis olen alati öelnud, et mul on partei juba olemas ja selleks on Eesti Muinsuskaitse Selts. Küll aga olen valmis koostööd tegema kõigi poliitiliste jõududega, kui see koostöö puudutab muinsuskaitset ja ajaloolisi traditsioone.

Hiljuti helistas keegi, kes rääkis, et tema soovib luua uue erakonna või valimisliidu Puhtad Vanainimesed. Kui ta oli mõelnud, kes on need hingelt ja vaimult puhtad vanainimesed, siis ühena esimestest olin talle meelde tulnud mina. See oli tal muidugi nali, aga ma hakkasin isekeskis mõtlema, et kui selline erakond või valimisliit loodaks, siis sinna võiksin ma astuda küll.

Millega te praegu tegelete ja mis on lähituleviku plaanides?

Alates septembri algusest on Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud näitus «Koduarheoloogia. Jüri Kuuskemaa «barokkbarakk» Haapsalus». Ülehomme (ehk täna – toim) toimub seal seoses minu sünnipäeva tähistamisega minu uue samanimelise raamatu esitlus. See on minu seni viimane kirjatöö. Lähitulevikus kirjutan ilmselt järje oma mullu ilmunud raamatule «Tallinna pärimused ja tõsilood».

***

Jüri Kuuskemaa

Sündinud 25. oktoobril 1942

Lõpetas 1965. aastal Tartu Ülikooli kunstiajaloo eriala

1990. aastal oli ta Eesti Kongressi delegaat

Raamatud:

«Barokne Kadriorg» (1985)

«Matkamaja» (1985)

«Kadriorg 18. sajandil» (1986)

«Estica» (1997)

«Eesti rahvakalender» (1998)

«Eestimaa kirikud» (2002, koos Ann Tennoga)

«Peeter I ja Katariina I Tallinnas» (2004)

«Hea töö headele inimestele. Tallinna käsitöölised» (2006)

«Kadriorg» (2010, koos Mart Kalmu, Aleksandra Murre ja Kadi Polliga)

«Tallinn. Vanalinn linnulennult» (2014, koos Lasse Turiga)

«Vana Tallinna pärimused ja tõsilood» (2016)

Seotud lood
24.10.2017 26.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto