Sisukord
Päevakomm
Postimees
30.10.2017
Eesti Hüvasti, Aarne Üksküla! (2) Endine minister Rootsi pedofiiliaskandaalis (5) Välismaa Sakslased aitavad Eesti merd turvalisemaks muuta Stalini kuju kui protest praeguse võimu vastu Selgusid Rajoy järgmised käigud (5) Arvamus Karin Bachmanni vastus Mart Raudsaarele: ajujaht sõnumitoojatele (7) Rando Värnik: biomajandus Eestis – kas meil on sisuline arusaam? Juhtkiri: leedulaste kaigas Balti-Soome gaasituru kodarates Postimees 1935. aastal: keskarhiivi pärgamentürikute kogu kahekordistus Tiit Riismaa: astmeline tulumaks käivitab töö ümberjagamise (8) Nils Niitra: meie oma kupjad (9) Hannes Kollist: keisri uued rõivad Kultuur Future Islands’i füüsiline muusika Kes ja miks peaks Gogolit üle lugema? Kas hübriidteater või hedonistlik mängusimulaator? KKK – kohv, kirjandus, kunst Hüvasti, Aarne Üksküla! (2) Sport Wozniacki alistas finaalis Williamsi Klavan sai Kloppilt kiita. Kas ka Meistrite liigas platsile? Pijpers tõestas: noortega saab võita! Maailmameister Sebastien Ogier: aina raskem on perest rallikurvide nimel lahkuda Teadus Sulelise dinosauruse «bandiidimask» reetis eluviisi Tartu Mustvees ei pääse võidukas valimisliit võimule Aasta Auto ehitas uue Audi esinduse Tartu automüüki juhib endiselt Škoda Külarahvas tahab viia koera oma kulul varjupaika Diabeediga laste vanemad said Tartus nõustamistoa Rein Mark: Helsingi kõrvale mahub veel lennuliinide sihtkohti Kertu Kula: milleks meile «kuu ilma ...» kampaaniad? Muuseum peab jälgima, millest kirjutavad ajalehed Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nils Niitra: meie oma kupjad

2 min lugemist
Nils Niitra FOTO: Sille Annuk

Ikka ja jälle jõuavad ajakirjandusse lood sellest, kuidas mõnes asutuses ei osata töötajaid inimlikult kohelda. Seejuures ei ole meedia ise patust kaugeltki puhas, meenutagem kasvõi seda, kuidas vaid mõni nädal ERRi teleuudiste juhi ametis olnu kukkus portselanipoes laamendama, inimesi koondama ja formaate muutma. Järgnes mäss ning oma mõtlematute lausetega viskas bensiini tulle juurde ERRi juhatuse esimees isiklikult.

Rakvere lihakombinaadis toimunu meenutab aga industrialiseerimise algaegu Eesti aladel. Streik kuulutati ebaseaduslikuks, selle juhid lasti lahti, kohale kutsuti politsei ja ülejäänuil kästi tööle tagasi minna. 19. sajandist jäi puudu ainult võimalus anda süüdlastele mõisaõuel mõned paarid vitsu.

Selliseid näiteid võib korjata viimase kümne aasta ajakirjandusest üles palju ning muster kipub olema ühesugune, seega peaksid Eesti tippjuhid ning ka keskastme tegelased peeglisse vaatama ja küsima, mida nad on valesti teinud. Elu näitab, et pole isegi suurt vahet, kas tegu on väliskapitalile kuuluva või kohaliku ettevõttega.

Ülikoolid koolitavad juurde aina uusi suhtekorraldajaid ning käesoleva absurdi taustal tekib küsimus, millega need inimesed tegelevad. Mulle tundub, et pigem palgatakse neid selleks, et jätta ettevõttest väljapoole klanitud mulje, unustades tihti ära, mis toimub ettevõtte sees. Aga siit peaks ehk alustama.

Eesti suurim häda on kupjamentaliteet, mis pärineb mõisaaegadest. Kubjas oli vahelüli mõisavalitseja ja talupoegade vahel, tema ei lubanud rahvale kunagi midagi, vaid ainult nõudis, piits välkumas. Kupja amet oli selle ebapopulaarsusest hoolimata tulus ots, selle säilitamiseks oldi innukamgi, kui mõisnik eeldanuks.

Ka Eesti ettevõtete häda ei ole tihti mitte tippjuhid, vaid kõikvõimalikud keskastme kupjad, kes tegelevad asutuste lõpmatu administreerimisega, mille eesmärk pole tihti mitte sisuline tulemus, vaid enda olemasolu näitamine ehk töö tegemise imiteerimine. Paraku käib see tööinimeste arvelt. Ja kui siis muudkui administreeritakse, aga samal ajal ei vaata keegi kümne aasta jooksul üle, kas 500-eurone kuupalk on inimeksistentsile kohane, on pinged kerged tekkima.

Ent kõigi nende meediasse jõudnud lugude peaprobleem on lisaks ülemuse mängimise ja protsesside juhtimise nauditavale tegevusele ka eestlaste endi iseloomuomadused. Võimekusega inimest tehtud töö eest kiita ja tänada on meie riigis kehvad lood. Sõbralik õlalepatsutus juhilt on üks kõige odavamaid viise tekitada tööinimeses kauakestev tänutunne, paraku seda võimalust ei kasutata. Õõnsate organisatsioonikultuuri edendamise ürituste asemel võiks aulised ülemused vahepeal oma rollist välja tulla ja näidata alluvaile, et nad on lihtsalt inimesed, seejuures head inimesed.

Seotud lood
28.10.2017 31.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto