Viimasel ajal on Eestis väga menukaks saanud kampaaniad, mis kutsuvad üles kuu jooksul millestki loobuma, nagu näiteks «Septembris ei joo» ja «Oktoobris ei koti ehk kuu kilekotivabalt». Ma pole aga ausalt öeldes nende üleskutsete sügavamast eesmärgist päris lõpuni aru saanud. Muidugi ma ei arva, et need ei täida head eesmärki – elada tervislikumalt ja olla keskkonnasäästlikum. Täidavad ikka.
Sellised algatused on inimeste hulgas populaarsed, eriti sotsiaalmeedias. Kuid kuu möödudes pöördub suurem osa vanade kommete juurde tagasi, hakkab jälle jooma või kilekotte ostma. Milleks siis sellised algatused?
Minu arvates on need tihti hoolikalt läbi mõtlemata ja jääb mulje, et suur osa inimesi läheb nendega kaasa põhjusel «teised teevad, teen siis ka».
Mulle väga meeldib, mida tehakse Suurbritannias või Austraalias. Seal on eriti levinud aktsioonid, mis kutsuvad üles kuu aega millelegi ei ütlema. Alkoholist loobumine on üks nendest. Ühendkuningriigis on näiteks rahvusvaheline algatus «Go sober for october» («Ole oktoobris kaine») ja Austraalias sama eesmärgiga üritus «Ocsober». Selliseid üleskutseid on teisteski riikides.
Eesti algatustest eristab neid aga see, et sealsed kampaaniad on lisaks tervisliku eluviisi edendamisele tugevalt seotud heategevusega. Viimane ongi peamine eesmärk. Inimesed annetavad raha, mis neil kuluks kuu jooksul näiteks meelemürkidele, hoopis abivajajatele.
Ühendkuningriigi karske kuu kampaaniaga on oktoobrist liitunud pea 78 000 inimest ning annetanud vähihaigetele üle kolme miljoni naela.
Algatused on enamasti üles ehitatud humoorikalt ja see innustab kaasa lööma. Usun, et kui kuu jooksul on peale enda peale mõtlemise silme ees abivajajad, on motivatsioon osa võtta mitu korda suurem.
Ühendkuningriigi karske kuu kampaaniaga on oktoobri algusest liitunud pea 78 000 inimest, kes on annetanud vähihaigetele üle kolme miljoni naela. Austraalias on inimesed kogunud üle 300 000 dollari selleks, et ennetada alkoholi ja narkootikumide tarvitamist noorte seas.
Kampaaniad aitavad seega kuu jooksul midagi nii enda kui teiste heaks ära teha ja olla sealjuures parem inimene. Need kestavad küll lühikest aega, kuid selle aja jooksul kogutud rahaga saab hiljem väga palju head korda saata.
Abivajajatest pole puudust kuskil. Inimesed võiksidki rohkem mõelda sellele, kuidas mitmesuguseid aktsioone siduda kellegi aitamisega. Nii oleks üleskutsetel palju suurem mõju.
Igaüks saab heategevusliku aspekti ise välja mõelda ja kogudagi näiteks kuu aega hoiupõrsasse raha, mille annetab abivajajatele. Pealegi on neil, kes on end kuu aega distsiplineerinud mingi reegliga, pärast kindlasti topelthea tunne: nad on saanud kaasa aidata, et keegi saab süüa sooja toitu või abi raske haiguse korral.