Sisukord
Kultuur
Postimees
30.10.2017
Eesti Hüvasti, Aarne Üksküla! (2) Endine minister Rootsi pedofiiliaskandaalis (5) Välismaa Sakslased aitavad Eesti merd turvalisemaks muuta Stalini kuju kui protest praeguse võimu vastu Selgusid Rajoy järgmised käigud (5) Arvamus Karin Bachmanni vastus Mart Raudsaarele: ajujaht sõnumitoojatele (7) Rando Värnik: biomajandus Eestis – kas meil on sisuline arusaam? Juhtkiri: leedulaste kaigas Balti-Soome gaasituru kodarates Postimees 1935. aastal: keskarhiivi pärgamentürikute kogu kahekordistus Tiit Riismaa: astmeline tulumaks käivitab töö ümberjagamise (8) Nils Niitra: meie oma kupjad (9) Hannes Kollist: keisri uued rõivad Kultuur Future Islands’i füüsiline muusika Kes ja miks peaks Gogolit üle lugema? Kas hübriidteater või hedonistlik mängusimulaator? KKK – kohv, kirjandus, kunst Hüvasti, Aarne Üksküla! (2) Sport Wozniacki alistas finaalis Williamsi Klavan sai Kloppilt kiita. Kas ka Meistrite liigas platsile? Pijpers tõestas: noortega saab võita! Maailmameister Sebastien Ogier: aina raskem on perest rallikurvide nimel lahkuda Teadus Sulelise dinosauruse «bandiidimask» reetis eluviisi Tartu Mustvees ei pääse võidukas valimisliit võimule Aasta Auto ehitas uue Audi esinduse Tartu automüüki juhib endiselt Škoda Külarahvas tahab viia koera oma kulul varjupaika Diabeediga laste vanemad said Tartus nõustamistoa Rein Mark: Helsingi kõrvale mahub veel lennuliinide sihtkohti Kertu Kula: milleks meile «kuu ilma ...» kampaaniad? Muuseum peab jälgima, millest kirjutavad ajalehed Meelelahutus Koomiks Sudoku

Muuseum peab jälgima, millest kirjutavad ajalehed

2 min lugemist
Okupatsioonide muuseumi direktor Merilin Piipuu tunnistas, et tema ette­kande pealkiri «Muuseum võib muuta sinu elu» kõlab idealistlikult, kuid muuseumidel tuleks selle poole püüelda. FOTO: Kristjan Teedema

Tänapäevane muuseum ei saa olla asutus, mis koondab vitriinidesse portsu esemeid, varustab need kuivade faktidega ning ootab, et inimesed neid vaimustunult vaatama tulevad. Muuseum peab ajaga sammu pidama, pakkuma kaasarääkimis- ja mõtlemisvõimalust ega saa jääda pelgalt neutraalseks kõrvaltvaatajaks.

Sellised tõdemused jäid kõlama reedesel Tartu linnamuuseumi ajaloopäeval, kus muuseumide ja teadusasutuste töötajad arutlesid, kuidas saaksid muuseumid ühiskonnas toimuvas rohkem kaasa rääkida.

Kõne all olnu saab kokku võtta mõiste alla «sotsiaalne muuseum» ning nagu tõdes Tartu linnamuuseumi direktori kohusetäitja Marge Rennit, on see muuseumidele väga oluline teema.

Majast välja

«Maailm muutub väga kiiresti, osalt on see tingitud digipöördest ja tehnoloogia väga kiirest arengust, kuid osalt toimuvad muutused digipöördega paralleelselt,» kõneles Rennit.

Muuseumid ei saa jääda nendes muutustes endiseks, nad ei saa olla konservatiivsest institutsioonist kõrvaltvaatajad, vaid neil tuleb muutuda koos muutuva ajaga.

Linnamuuseumi kõige suuremaks «majast välja»-projektiks oli mullu ja tunamullu ellu viidud Ülejõe linnaosa kogukonnaprojekt. Sellega sooviti ühelt poolt sügavamalt tutvustada seda Tartu üht põnevamat piirkonda, teisalt oli eesmärk Ülejõe elanike otsene kaasamine mitmekesisesse tegevusse.

Arvan, et need ajad on möödas, kui kõrges tornis otsustatakse, mida, kuidas ja kellele näidata, rääkis Merilin Piipuu.

Kuigi palju kavandatut sai edukalt teoks, pidi Rennit nentima, et sotsiaalse muuseumi kontseptsioon täiel määral siiski ei teostunud. Näiteks sooviti ellu kutsuda Ülejõe selts, kuid sellest asja ei saanud. «Kogukonna kaasamine loodetud määral ei õnnestunud,» tunnistas ta.

Okupatsioonide muuseumi tegevdirektori Merilin Piipuu ettekanne kandis sõnumit, et muuseum võib muuta inimese elu. Ta tunnistas, et see võib olla idealistlik soov, kuid muuseumil peab olema julgust võtta sotsiaalne vastutus, muuseum ei saa jääda ühiskondlike protsesside neutraalseks pealtvaatajaks.

FOTO: Margus Ansu

«Me peame küsima, millist näitus on vaja kogukonnal, mis teemad inimesi kõnetavad. Muuseum peab vaatama, millest kirjutavad tänased ajalehed,» ütles Piipuu. Ühe hea näitena tõi ta välja Tartu linnamuuseumi mulluse prüginäituse (pildil), milles oli osavalt põimitud ajalooline aines ja tänapäevane probleemistik.

Merilin Piipuu rõhutas, et sotsiaalse muuseumi tee ei ole ainus võimalik viis tänapäeval muuseumimaastikul inimesi kõnetada, kuid selles peitub väga suur potentsiaal. «Igal muuseumil on oma tee, aga nii, nagu areneb ühiskond, peavad ka muuseumid koos ühiskonnaga arenema,» ütles ta. 

Piipuu täpsustas, et inimesed ootavad nii muuseumidelt kui ka teistelt asutustelt kaasavat hoolivust. «Need ajad on möödas, kui kõrges tornis otsustatakse, mida, kuidas ja kellele näidata. Inimesed tahavad ise rääkida, tahavad, et neid kuulataks, et nende arvamusega arvestataks,» rääkis ta.

Ebamugavad teemad

Kuid ehk toob teadlik loobumine neutraalse kõrvaltvaataja staatusest ning sotsiaalse vastutuse võtmine kaasa hoopis selle, et avalik-õiguslik muuseum riskib võimude põlu alla sattumisega ning turvalisem oleks «ohtlikud mõtted» juba eos kõrvale jätta? 

Merilin Piipuu usub, et meie ühiskond on siiski piisavalt vaba ning sellist asja ei saa juhtuda. Kui siiski juhtub, tuleb sellistele ilmingutele sirge seljaga vastu astuda.

Kolleegiga nõustus ka Valga muuseumi direktor Pikne Kama, kes tõdes, et pole võimalik kõigile meeldida. «Konfliktid ja vastakad tunded pole otseselt halb, sest need sunnivad nende teemade üle mõtlema ja arutlema ning tekitavad emotsioone. Seega ongi üheks muuseumi rolliks ebamugavate teemade käsitlus,» arutles ta.

Seotud lood
28.10.2017 31.10.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto