Sisukord
Arvustused
Postimees
01.11.2017
Eesti «Oleks Eesti meile lähemal…» Noamehe surmas paarimeest julgestanud politseiniku ainus lask (65) Ratas ja Ossinovski toetavad Palo Majandus R-Kiosk kavandab uut algust Ratas ja Ossinovski toetavad Palo Tuumajaamade remont soosis Eesti Energiat Välismaa Soomes sagenevad sundabielud (2) Avdijivka elanikud: mujal kutsutakse meid separatistideks (1) Iraagi Kurdistani liider astus tagasi Saksamaa tähistas reformatsiooni alguse 500. aastapäeva Puigdemont ei tahtvatki asüüli Iraagi kurdid võivad kaotada autonoomia Arvamus Juhtkiri: surm Vabaduse väljakul (7) Tõnu Ots: ühiskond ilmutab labastumise märke (30) Vaata Postimehe Trehvunksi Postimees 1929. aastal: varguste laine maal Kalle Laanet: nulltolerants korruptsioonile! (4) Kuldar Taveter ja Tanel Kerikmäe: tehisintellekti eetilisusest ja õiguskuulekusest Priit Pullerits: miljoni needus Kultuur Ilukirjanduslik kaitsekõne nümfomaaniale? Olev Remsu: Tean, mida tähendab ütlus, et nostalgia võib tappa «Sõda»: halva tutvustuse varjus peitub suurepärane film (1) Sport Kloppi vihje: Klavan saab platsile Andres Sõbra korvpallikommentaar: autoriteetne Tiit Sokk oleks Kalev/Cramole parim valik Rally Estonia naaseb ja tahab murda 2021. aastaks MM-sarja Järelvaadatav: Saaremaa ei andnud kaotuseta meeskondade lahingus Pärnule võimalustki Kodu Kuidas varas suvilast eemal hoida? Tartu Elu Pirogovi platsil juba käib, aga tööde lõpp nihkub sügisest kevadesse Kuulutused, 1. november 2017 Vaidlus Võrtsjärve roostumise ümber ei näi vaibuvat Kaspar Koort: põhimõtted ja paljas perse Joel Ostrat: baaris vee pakkumine aitab alkoholiga piiri pidada Uus koalitsioon lubab Tartusse jalgpallihalli Kunstnik kolis Leedumaale elama ja maalis seal Tartu vaateid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ilukirjanduslik kaitsekõne nümfomaaniale?

2 min lugemist
Olev Remsu «Väikelinna baabad» FOTO: Raamat

Olev Remsu uus lühiromaan kannab lugeja pilku nagu keskmiselt kiire vooluga ojake – siin pole kärestikke, selge kaldapiirita alasid või salapäraseid sügavikke. Ega ka jõudmist mere või ookeani avarusse – ideede ja emotsioonide murdumist silmapiiri tagusesse lõpmatusse. Kuhu see ojake teose lõpuleheküljel välja jõuab? Kriminaalse lõpplahenduseni, mis ei lahenda loo seisukohast õigupoolest midagi. Sohu, kust lugeja ei oska minna edasi ega tagasi?

Remsu on suurepärane loojutustaja, tema tekstivoos leidub pajatusele omast mahlakat kõnekeelsust ning kaasakiskuvat sujuvust. «Väikelinna baabade» proloogis, mis näis mulle lühiromaani kohta ebaproportsionaalselt pikk ja sihitu, esitleb end minajutustajana keegi ligemale 100-aastane Haapsalus elav kass.

Selle lõppedes (lk 31!) vabandab autor lugejate ees teemast kõrvalekaldumise pärast ning hakkab pajatama lugu kahest Stalini ajal Leningradis tutvunud vene noorest, kes suunatakse tööle «ühte imeliku nimega oblastilinna», täpsemalt Tallinna. Armuloo taustaks esitab Remsu põneval moel tollase Eesti NSV pealinna sõjajärgset olustikku, näitab pärismaalasi läbi idast sissesaadetute silmade.

«Väikelinna baabad», mida sai arvustuse avalauses ojakesega võrreldud, teeb oma suhteliselt sirgjoonelises kulgemises siiski sisse paar ootamatut jõnksu: esimene neist puudutab ühe peategelase iseloomuomadusi, teine tegevuse aega ja kohta.

Kõigepealt viimasest. Leheküljel 110 toimub kahe peategelase kolimine Tallinnast Haapsallu ning mõne järgneva tekstilõigu jooksul ka 40-aastane ajahüpe 1980. aastate keskpaika. Kuna loo senine kulg ning autoripositsioon sellele käigule mingit õiget põhjendust ei paku, tekkis mul lugejana vastuseta jäänud küsimus: kuhu on varem mitmeid eepilisi jõgiromaane kirjutanud Remsul seekord kiire, millisele lõpplahendusele ta autorina kärsitult vastu tormab, hüljates ühekorraga nii põneva kirjandusliku aegruumi kui ka suhtedraama?

Samavõrd suure ja ootamatu – ning karakteriarengu seisukohast mõneti ettevalmistamata ja ebausutava – pöördena mõjub teose kangelanna osutumine nümfomaanist abielurikkujaks. «Iseenesest mõista, tahtis Ljuba-tädigi olla korralik, karske ja vooruslik naine, aga mis sa teed, vahel lihtsalt viskas kopa ette, said alles siis aru, mis juhtus, kui asi oli juba juhtunud» (lk 98).

Seks on mõistagi kuum teema. Seks tõmbab igale loole (uue) elu sisse. Ma ei näe aga, et Remsu selle hooga teoses suurt midagi peale sooviks või suudaks hakata. Kaunite kehavormidega nümfomaanist peategelane väärib aga igal juhul trükitinti, siin pole küsimust. Sest tegu on ohustatud liigi esindajaga, kellest ebaisikulisel moel aeg-ajalt räägitakse ning teatud ringkondades sageli soovmõeldakse, kuid keda keegi eriti kohanud ei ole. Sestap meil ongi vaja fantaasiat ja selle kunstilisi väljendusvorme: filme, raamatuid, lavastatud fotosid...

Nümfomaania on mehelik utoopia – suurem ja pakitsevam kui kujutlus ülemaailmsest rahust, humanismi võidust, kodumaa jõudmisest Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Ning Remsu pakub sellele oma lühiromaanis apoloogiat: «Ljuba-tädi õigustas end mõttega, et kes pikalt planeerib oma kõrvalehüppeid, see on jumala eest polgu madrats. Kui need aga juhtuvad mõtlematult, siis... Siis peab leppima looduse tuksatusega oma kehas, sest looduse ees on inimene lihtsalt sunnitud kapituleeruma» (lk 92). Siin on peidus terve traktaat, mis seab kristliku kultuuri paarituhande aasta vanusele õpetusele vastu vooruseks ülendatud stiihilise kergemeelsuse.

«Väikelinna baabade» pealkirjast (mitmuse vorm!) ja jutustamise stiilist aimdub mastaapsuse pretensiooni, kuid teos ise ei suuda oma lühiduses ja hüplikkuses sellele kahjuks vastata. Õige arengu ja sõlmituseta jäävad nii psühholoogiline suhtedraama, poliitiline põnevuslugu, ajalooline olustikukirjeldus kui ka minajutustajast kassi pakutud kronotoop, milles valitseb maagiline realism.

***

Olev Remsu «Väikelinna baabad» FOTO: Raamat

Olev Remsu

«Väikelinna baabad»

Tänapäev 2017

144 lk

Seotud lood
31.10.2017 02.11.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto