Sisukord
Uudised
Postimees
02.11.2017
Eesti ID-ehmatusest tõotab saada häving (43) Noormees kadus nagu vits vette Tuhanded uuendasid teenindustes Pikimad mees ja naine iga sentimeetrit ei loe Majandus POSTIMEHE INTERVJUU ELi eelarvepealik Oettinger: 2018 on viimane «normaalne» eelarve (2) Välismaa New York taastub rünnakust Islamiriik juhendab internetis, kuidas uskmatuid tappa KOHALIK VAADE. Poolat ootab ees valitsusremont Välismaa kasuperedes üles kasvanud liibanonlased otsivad juuri Soomlased otsivad saamidega lepitust Arvamus Mart Raudsaar: mis neil katalaanidel viga on? (3) Tuul Sepp: teadus ja looduskaitse – koostöö või vastasseis? Marti Aavik: psüühikahäiret ära tunda pole niisama lihtne (18) Juhtkiri: Eesti ID-tragöödia (17) Edasi 1969. aastal: filmid V. I. Leninist Lääne-Berliinis Kultuur Uusbergi lavastuses jääb katarsisest pisut puudu (1) Peeter Laurits: Kunst on ootamatute võimaluste mänguväljak Sport Vöimas publik ja vörratu võrkpallietendus Saaremaal ROK alustas Venemaa karistamisega. Legkovilt võeti olümpiakuld ära Ploomipuu teeb olümpiaajalugu. Protesti märgiks Reis Pardakaartidega skeemitamine Tallinna lennujaama poodides ehk kuidas võib kliendi maksuraha poe taskusse jõuda (2) Tartu Soobi epohh peab kohe lõppema Lapsed enam naljalt Kaagveres küla peal ringi ei hulgu Näituse tänava valgusfoori seadistus võtab aega Vallavanem jäi kohtus süüdi Vallamaja ees lehvib nüüd Tartu linna lipp Lõuna-Korea professor maalib Tartust mõtlemapaneva pildi (31) Abilinnapea kutsub debatile Uueturu pargi üle (3) Toivo Kabanen: riigi tegevusetus lõpetab soome kultuuriautonoomia (1) Inimhinged on läinud, nende põrmud ja kalmud jäid inimeste valda Teose avamisel lõhnas kunstimaja ees pitsa Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lõuna-Korea professor maalib Tartust mõtlemapaneva pildi

7 min lugemist
  • Võõramaalane märkab Tartus grafiteid, õnneotsijaid ning üksikuid vanu inimesi.
Professor Gyu-chan Jeon soovitab eestlastel teraselt vaadata Lõuna-Koread. «Vaadake, mida Korea on saavutanud ja milles on ta läbi kukkunud. Kui te järgite täpselt meid, siis ma ütlen, te tulete põrgusse.» FOTO: Aime Jõgi

Professor Gyu-chan Jeonile meeldib jalutada, eriti varahommikuti. Nii õpib ta tundma uusi kohti ja inimesi. Ta kõnnib ringi ja kogeb kõike oma silmaga, otsib detaile, mis näivad kõnekad, ning püüab neid mõista. Ta ei vaja kellegi juhendamist ega giidi.

Ka ei vali ta jalutamiseks sissetallatud marsruute, vaid loob need teekonnad endale ise. Nii nagu tol varahommikul umbes nädal tagasi.

Me alustame Toomemäelt, möödume ühiskonnateaduste majast ning kõnnime tähetorni tagant jalgteed pidi Vallikraavi tänava poole alla. Tänavavalgustus heidab kollase sõõri ühele majaseinale ja professor Gyu-chan Jeon osutab grafitile.

Pildid seinal

Gyu-chan Jeon mõistab hästi, et Eesti soovib olla läänemeelne ja Põhjamaise disainiga riik, aga tuletab meelde, et Eesti ei tohiks kuidagi eirata seda, et on pärit Ida-Euroopast.
FOTO: Aime Jõgi

Juba oma esimestel Eestis viibimise päevadel otsustas ta, et Tartu on otsekui grafitite linn, neid märkas Gyu-chan Jeon kõikjal. Nii ka praegu. Kollases valgussõõris on kujutatud kaht inimesekuju, üks neist sirgeldab spreipudeliga seinale haakristi. 

«Ja kuidas te seda mõistate?» küsin.

Gyu-chan Jeon jutustab loo. See oli suve lõpul, mil ta kõndis bussijaamast kesklinna poole, linnas näis olevat mingi pidu. Ja siis pani ta tähele ühel suurel mustal tahvlil haakristi. See oli šokk. Ta teadis, et paljudes maades, ka Koreas, satub selline natsismi sümbol avalikku kohta haruharva, ning imestas: kuidas on võimalik, et nii sügava ajaloo ja kultuuriga tarkade inimeste linnas näeb ta svastikat juba oma sealoleku teisel päeval!  

Kui Gyu-chan Jeon mõne aja pärast aga sama teed tagasi jalutas, märkas ta, et see märk on tahvlilt maha pühitud. Järelikult oli olnud Tartus keegi, kes ei olnud selle sümboliga mitte mingil juhul nõus. 

Nüüd osutab Gyu-chan Jeon Vallikraavi tänava grafitile ja palub mõelda grafiti kui žanri peale. Ning siis vaadata seinale joonistatud inimeste näoilmeid. Kas see on naer või irve?! Kas joonistaja võis väljendada natsismi suhtes poolehoidu või hoopis vihkamist. Või on see lausa mõnitus? Ja mida see kõneleb Tartu kohta?

«See tähendab, et Tartu on väga keeruka kultuurilise kihistusega linn,» vastab ta. Laternavalgusest pisut väljas on seinal pilte veel: on üks ettur ja mingi elukas, kel on inimese nägu.

Metamorfoos

FOTO: Aime Jõgi

«Mulle meenutab see Kafka üht novelli,» kommenteerib Gyu-chan Jeon. «Mäletate, kuidas inimene transformeerus putukaks. Teate, meil Koreas kujutavad väga paljud teismelised end putukate ja mardikatena. Nad tunnevad end kellegi tööriistana, mõttetuna, etturina. Kas see pole mitte seesama sõnum teil siinsamas …»

Gyu-chan Jeonile võivad sellised pildid võõra linna majaseintel rääkida niisiis inimestest palju rohkem kui talle auditooriumis vastu vaatavad näod. Sest auditooriumides inimeste sisse ju ei näe.

Kõnnime, ja siis seisatume ristmikul, mida ehib kasiinoreklaam, üle majakatuste paistab raekoja kellatorn.

«Sellest kasiinost teie linna raekojani on vaid sada meetrit!» jätkab Gyu-chan Jeon. «Ma olen püüdnud aru saada, mida see tähendab. Kuidas toimib Tartu linnamajandus, kas investeeringuist ja linna äritegevusest tekkivast rahast ei piisa. Ja kes siin kasiinos käivad? Kas see on koht rikastele, koht, kus härrasmehed oma raha kulutavad? Kas see on koht turistidele, kes külastavad seda eksootilise teeninduse pärast …»

«Siin käivad vaesed,» lõpetan ta mõttekäigu.

«Bingo!» lausub Gyu-chan Jeon ja jutustab uue loo.

Õnnemängijad

FOTO: Aime Jõgi

Varahommikustel jalutuskäikudel kohtab Gyu-chan Jeon Ülikooli ja Vallikraavi tänava nurgal purjus ja frustreerunud noori mehi, kes teevad suitsu, vahel kaklevad. Need mehed on lootnud leida õnne, ja läbi kukkunud. Neid õnnetuid kliente passivad taksojuhid lootuses neid koju viia. Ning taksojuhidki ei ole enamasti õnnelikud ega jõukad inimesed.

«Kui siia kõrvale püüda meenutada reklaampilte, millega te kujundate avalikku arvamust oma Tartust, siis tekib küsimus, kas te ignoreerite seda, et kasiinodki on üks osa teie majandusest?» küsib professor. «Või miks on see erksates tuledes kasiino sedavõrd lähedal majesteetlikule südalinnale? Mulle ütleb see, et Tartu on vaene. Ja et siin elab küllalt palju selliseid inimesi, kes ei näe endale paremat tulevikku kui õnnemängud ja loterii. Aga kus elavad need vaesed inimesed? Ilmselgelt mitte neis südalinna kvartaleis.»

Gyu-chan Jeon räägib järgmise loo.

Tartu on nagu suur sibul – kihiline. Selle kuldse koore moodustab ilusate majadega ajalooline vanalinn. Järgmine kiht on moodsad kaubamajad, mille tuledesära pimestab inimesi ega võimalda esimese hooga sügavamale sibula sisse midagi näha. Neist kõrgetest majadest ja säravatest tuledest moodustub otsekui muinasaegne linnamüür, millest väljapoole jääda on ebamugav ja pisut ohtlik.

Me oleme jõudnud bussijaama ja liigume turu poole. 

Ütlen lõbusalt, et Tartu bussijaam nüüd küll mingi ohtlik paik ei ole ja turg samuti mitte. Aga Gyu-chan Jeon räägib muust. 

Ta pöörab tähelepanu sellele, kui väike ja märkamatu on ajaloolise ülikoolilinna bussijaam, ning küsib, kas me ise oleme ikka märganud, kuidas hooned igalt poolt sellele peale suruvad. Ta ennustab, et kunagi kolitakse bussijaam oma kohalt, kuna ilmselgelt leiab krundi omanik ühel ilusal päeval, et see maa tuleb panna enda kasuks rohkem raha teenima. 

«Aga see tekitab probleeme vanematele inimestele,» märgib Gyu-chan Jeon. 

Gyu-chan Jeon on ise Eestis päris palju maakonnaliinide bussides sõitnud ja teab, et sõitjaiks on neil enamasti vanemad inimesed. Seepärast on bussijaam ta sõnul kui piiriala, kus ühiskonna eri osad kohtuvad, teinekord rahus, teinekord konfliktis.

Ka turul käib Gyu-chan Jeon sageli. Ta meenutab, et eriti hästi on tal meeles sel sügisel ostetud kukeseened.

«Aga mida te nüüd näete?» küsib ta mulle otsa vaadates.

«Tühje lette näen,» vastan mina.

«Mul on selle kohta kaks hüpoteesi,» alustab professor järgmist loengut. Naeran talle lõbusalt vastu ja pakun, et esimene neist on ehk see, et Eestis algas talv! 

«Jah, lumi võib olla üks põhjus, miks inimesed enam siia ei tule, aga mina mõtlen teist erinevalt, ma interpreteerin seda omamoodi,» vastab ta.

Vaesed jäävad avaturule

FOTO: Aime Jõgi

Gyu-chan Jeon tuletab meelde, millise uhke etendusega avati pärast remonti Tartu ajalooline turuhoone. «Kas need inimesed on läinud siit avaturult nüüd kauplema sooja ja valgusküllasesse turuhoonesse?» küsib ta. 

Loomulikult mitte, saab ta aru, sest isegi Lõuna-Koreas nõuab niisuguses pompoosses hoones kauplemine müüjalt head piletiraha. 

«Aga kuhu siis ikkagi läksid need inimesed? Kas kuhugi sooja? Või jäid koju?» küsib ta.

Gyu-chan Jeoni meelest on Tartu avaturg mõeldud vaestele kaubapakkujatele ja vaestele klientidele. 

«Jah, ka mina, kes ma olen ülikooli professor, ning ma ei ole kindlasti mitte vaene inimene, tulen siia hea meelega odava raha eest ostma värskeid aia- ja metsasaadusi,» räägib ta. «Aga mina võin ju minna ükskõik millisesse supermarketisse.» 

Gyu-chan Jeon pöörab tähelepanu ka odavate rõivaste ja tarbekauba lettidele ning kirjeldab nende vahel liikuvaid inimesi, kel uhketesse kaubamajadesse kunagi asja ei ole.

«Ja kuna praegu on talv ning turg on tühi, siis kuidas saavad need inimesed hakkama nüüd. Selle peale ma mõtlen,» räägib Gyu-chan Jeon edasi. «Kas linnavalitsuses on inimesi, kes sellele kohale siin tähelepanu pööravad? Ma arvan, et Koreas leiduks küllaga aktiviste, kes asuksid võitlema selle eest, et siin turulettide vahel oleksid vähemalt soojuskiirgurid või mingidki küttekehad …»

Lugu, mida Gyu-chan Jeon nüüd jutustab, räägib sellest, et keskklassile meeldib väga kasutada turgu kui üht hea ja odava kauba kohta, kui kõnelda värsketest põllumajandussaadustest. Aga vähesed neist näevad selle koha väärtust ühele osale vaesest kogukonnast, kellele see ongi elamisviis. Turg ei ole ju ainult koht, kus vahetatakse raha asjade vastu, seal vahetatakse ka mõtteid ja tundeid, seal suheldakse, jagatakse rõõmu ja kaastunnet.

Saialõhnaga kohvituba

FOTO: Aime Jõgi

Oleme läbi külmunud ja astume sisse turuhalli kohvikusse. Kohv maksab 70 senti ja soe pirukas 40. Leiame laua ja Gyu-chan Jeon jutustab loo vanaemadest, keda ta oma varasematel külaskäikudel on tähele pannud ning kes üle ühe euro ja 10 sendi oma hommikusöögiks kulutada ei saakski.

Kindlasti nutsid nad rõõmust, kui Eesti sai iseseisvuse, ütleb ta. Küllap kannatasid nad ka Vene ajal kehva elu tõttu ning unistasid, et kui tuleb oma riik, siis muutub kõik. Aga ikka elavad nad oma väikeses korteris ning nende sissetulek võimaldab kulutada ehk ainult 10 eurot päevas. 

«Kus käivad väljas need inimesed siis, kui on külm ja turg ei tööta?» küsib Gyu-chan Jeon. «See kohvik on ehk ainus, kuhu tulemist nad endale mõnikord lubada saavad. Ning see on ka mu enne kirjeldatud sibula kolmas kiht.»

Gyu-chan Jeon kiidab turuhalli kohviku pidajat, öeldes et ta on otsekui sotsiaaltöötaja, keda linn peaks autasustama selle eest, mida kohvik vaeste inimeste heaks teeb.

Gyu-chan Jeon jalutab hommikuti ka üle jalakäijate silla Annelinna. Ta märkab vastutulijate hulgas riietuselt palju kehvemaid inimesi, kui on need, keda ta on kohanud südalinnas. 

«Mis tööd nad teevad, millist tulevikku näevad?» küsib ta, aga mulle ütleb: «Just see sild siin Tartus ühendab teie elu kaht väga erinevat poolt. See sild peaks kogu aeg te südames olema … Muide, kui teil on mõnikord aega, tehke intervjuu selle kohvikupidajaga siin!»

Kes on professor Gyu-chan Jeon?

Gyu-chan Jeon on professor Korea riiklikus kunstiülikoolis, lühemalt K-ARTSis, kus ta annab tudengeile filmi, televisiooni ja kul­tuuri­uuringute aineid. 

K-ARTS asub Soulis, sel on 26 osakonda, kus õpitakse nii muusika, tantsu kui ka kujutava ja traditsioonilise kunsti erialasid ning meediat.

Gyu-chan Jeon peab ennastki ajakirjanikuks, aga rõhutab, et on amatöör. Üks ta väljundeid on sotsiaalmeedia – Twitter ja Facebook. Aga ta lugusid avaldavad ka mitmed Korea väljaanded ning praegugi on tal kokkulepe ühe toimetusega, kus oodatakse talt kaheksat kommentaari elust Eestis.

Professor Gyu-chan Jeon kasutab Eestis elades ära oma professuuri seitsmendat aastat ehk vaba aastat, mida ülikool võimaldab teadlasele selleks, et ta võiks end laadida ning oma uuringuisse uusi teemasid ja koostööpartnereid leida.

Eestit külastas ta ka eelmisel aastal. Eesti näis ilus, turvaline ja suhteliselt odav ning, mis kõige tähtsam, asub Lõuna-Koreast kaugel, pakkudes Aasia maadega võrreldes hoopis teistsugust elulaadi ja kultuuri, teisi tavasid.

Gyu-chan Jeon on sündinud 1962. aastal. Ta elab Tartus koos oma naisega, kes on hariduselt toitlustustehnoloog. Nende kaks poega on kraadid saanud aga USAs ning elavad praegugi seal.

Vaeste linlaste kohvik

Turuhallis peab kohvikut Liivimaa Pagar ja selle omanik on Jaanus Pillmann.

Kirjeldan talle Korea professori Gyu-chan Jeoni muljeid ta kohvi- ja saiapoest kui kasina sissetulekuga inimestele loodud imelisest oaasist, kus saab söönuks euro ja 10 sendi eest.

Jaanus Pillmann on nõus, et just need inimesed on tema kohviku kliendid ja just neile on ta mõelnud, kui kohviku, mis varem asus vanas kaubamajas, turuhalli tõi.

«Siin käivad lihtsad tööinimesed, pensionärid, lapsed, turu müüjad ja kliendid, maalt bussiga linna sõitnud inimesed, bussijuhid,» loetleb ta. «Aga ma tean ka paari ülikooli professorit, kes oma auto pargivad turuplatsi kõrvale just nende soojade saiade pärast.»

Jaanus Pillmann märgib, et ta püüab hinnad hoida nii soodsad, kui vähegi saab, aga kerge see ei ole, sest tooraine kallineb iga natukese aja tagant.

Kohvikus käivad kordamööda tööl Ülle ja Sirje – oma perekonnanimesid ei taha nad laiale lugeja­ringile öelda. Kohvik avab uksed hommikul kell seitse. Liivimaa Pagari väike tööstus asub Aardla tänaval ning seal valmistatakse ka kõik saiad ja pirukad, mis külmutatakse. Needsamad saiad peavad pärast ülessulamist kohvikus panni peal natuke ka kerkima, seepärast hakkab saiakeste lõhn tänavale imbuma umbes tunni aja pärast.

Jaanus Pillmann on nõus ka sellega, et ta kohvikus töötavatel naistel on silmad peas ja lahke süda sees.

Kord panid nad tähele, kuidas üks vana naine toodi kohvikusse ja jäeti sinna istuma. Vana naise hooldaja käis ise samal ajal linna peal asju ajamas ning jättis ta maha mõnikord lausa mitmeks tunniks. Ja siis märkasid nad, et see naine lehkab mustuse järgi. Mida aeg edasi, seda rohkem. Lõpuks võtsid nad linna sotsiaalosakonnaga ühendust, sest neile tundus, et niisugune hooldaja ei ole sugugi õige suhtumisega hooldaja. Nüüd kohtavad nad seda vana naist oma kohvikus küll harvemini, aga neil kordadel, mil nad on teda näinud, on olnud selge, et nüüd läheb tal palju paremini. 

FOTO: Aime Jõgi
Seotud lood
01.11.2017 03.11.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto