Sisukord
Päevakomm
Postimees
02.11.2017
Eesti ID-ehmatusest tõotab saada häving (43) Noormees kadus nagu vits vette Tuhanded uuendasid teenindustes Pikimad mees ja naine iga sentimeetrit ei loe Majandus POSTIMEHE INTERVJUU ELi eelarvepealik Oettinger: 2018 on viimane «normaalne» eelarve (2) Välismaa New York taastub rünnakust Islamiriik juhendab internetis, kuidas uskmatuid tappa KOHALIK VAADE. Poolat ootab ees valitsusremont Välismaa kasuperedes üles kasvanud liibanonlased otsivad juuri Soomlased otsivad saamidega lepitust Arvamus Mart Raudsaar: mis neil katalaanidel viga on? (3) Tuul Sepp: teadus ja looduskaitse – koostöö või vastasseis? Marti Aavik: psüühikahäiret ära tunda pole niisama lihtne (18) Juhtkiri: Eesti ID-tragöödia (17) Edasi 1969. aastal: filmid V. I. Leninist Lääne-Berliinis Kultuur Uusbergi lavastuses jääb katarsisest pisut puudu (1) Peeter Laurits: Kunst on ootamatute võimaluste mänguväljak Sport Vöimas publik ja vörratu võrkpallietendus Saaremaal ROK alustas Venemaa karistamisega. Legkovilt võeti olümpiakuld ära Ploomipuu teeb olümpiaajalugu. Protesti märgiks Reis Pardakaartidega skeemitamine Tallinna lennujaama poodides ehk kuidas võib kliendi maksuraha poe taskusse jõuda (2) Tartu Soobi epohh peab kohe lõppema Lapsed enam naljalt Kaagveres küla peal ringi ei hulgu Näituse tänava valgusfoori seadistus võtab aega Vallavanem jäi kohtus süüdi Vallamaja ees lehvib nüüd Tartu linna lipp Lõuna-Korea professor maalib Tartust mõtlemapaneva pildi (31) Abilinnapea kutsub debatile Uueturu pargi üle (3) Toivo Kabanen: riigi tegevusetus lõpetab soome kultuuriautonoomia (1) Inimhinged on läinud, nende põrmud ja kalmud jäid inimeste valda Teose avamisel lõhnas kunstimaja ees pitsa Meelelahutus Koomiks Sudoku

Marti Aavik: psüühikahäiret ära tunda pole niisama lihtne

2 min lugemist
Marti Aavik FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Psüühikahäireid ära tunda (ja adekvaatselt tegutsema hakata) ei ole sugugi nii lihtne, nagu tagantjärele tarkadele meediast ühe või teise juhtumi asjaolusid kuuldes tundub. Pealegi olgu öeldud, et asi on väga kaugel sellest, et iga psüühikahäire oleks ümbritsevatele inimestele ohtlik.

Kui lähedase inimese käitumine on muutunud imelikuks ja murettekitavaks, siis küsige kelleltki asjatundlikult nõu, mida ette võtta. On olemas perearsti nõuandeliin 1220, mis töötab nii ööl kui ka päeval, ja sinna helistamisest võibki alustada.

Keskmisel kodanikul ei saagi olla laialdasi kogemusi psühhoosis inimestega, sest nende haiguste esinemissagedus pole samasugune kui kasvõi kopsupõletikul. Võtame näiteks skisofreenia. Sellesse haigestub elu jooksul umbes üks protsent inimestest. Seejuures on skisofreenial veel mitu alavormi, mis on väliselt vägagi erinevad. Kord haigestunud inimesed saavad ka terveks või siis saadakse haigusnähud tänu tõhusatele ravimitele kontrolli alla.

Absoluutsel enamikul meist puudub vahetu isiklik kogemus ägedas faasis psühhootiliste haigetega ja isegi kui mingi kokkupuude on olnud, ei ole tavalisel inimesel süstemaatilisi ja võrdlevaid teadmisi, mis on olemas selleks koolitatud ja kogemustega erialainimestel.

Veidral käitumiselgi võib olla vägagi erinevaid põhjusi. Alates sellest, et keegi kaotas lollivõitu kihlveo ja nüüd teeb lunastuseks midagi väga imelikku, kuni tõepoolest psüühikahäireteni välja. Kui keegi räägib, et on telepaatilises ühenduses teiste maailmade esindajatega, siis pole ta tingimata veel haige, vaid võib vabalt olla ka lihtlabane laadasuli. Niisiis, väliselt ühe ja sama lõpptulemuseni võivad viia absoluutselt erinevad asjaolud. Kaugelt ja lünkliku info põhjal ei saa kedagi raudkindlalt haigeks kuulutada.

Asja teeb ka haigestunu lähedastele veel keerulisemaks see (jäädes siinkohal skisofreenia näite juurde), et haiguse algus võib olla väga kiire või siis aeglane ja järkjärguline. Muutusi märgata ja neile õiget tähendust anda ei pruugi olla sugugi lihtne.

Kui on juhtunud midagi nii ehmatavat ja halba, nagu juhtus esmaspäeval Tallinnas Vabaduse väljakul, siis on ju loomulik, et inimesed arutavad asja nii kodus köögilaua taga kui ka sotsiaalmeedias. Üks sagedastest küsimustest on, miks ei ole «sellised inimesed» raviasutustes luku taga. Osa vastusest võib aimata juba eelnevast.

Isegi kui me tahaksime tegelikku jälgimisühiskonda, pole meil kunagi võimalik absoluutselt iga inimese juurde palgata tervet spetsialistide meeskonda, kes pidevalt ta käitumist jälgiksid ja prognoosiksid, kas mingid eeldused viivad ohtliku käitumiseni või mitte. Ja ka sel juhul oleks hinnang ju ikkagi tõenäosuslik.

Märkamine on kindlasti tähtis, ent asjaolusid täpselt teadmata pole kellegi kallal tänitamine mitte ainult inetu, vaid ka sisuliselt vale.

Seotud lood
    01.11.2017 03.11.2017
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto