AINULT TELLIJALE

Roald Johannson: Eesti inimesi huvitab ennekõike äng

Roald Johannson koos elukaaslase Kariniga. «Miskipärast olen alati mõelnud, et mul võiks olla kaks tütart,» ütleb Johannson.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Telemees Roald Johannsoni elu on pea peale keeratud. Napilt kaks kuud tagasi sai ta isaks ja nüüd pole miski enam endine: igapäevaprobleemid on kaotanud tähtsuse ja mõtted käivad hoopis igavikulisemaid liine pidi. Aga kuna pisipõnni arengu jälgimise kõrvalt tuleb ka tööl käia, räägib Johannson elust mitme telejaama kaamera ees ja kaamera taga.

Palju õnne värskele isale! Lembitukuuselikult: mis tunne on?

Oi, see on suurepärane, täiesti uus narratiiv minu elus. Olen 38, juba ammu perelisast unistanud ning kujutlenud, milline isa oleksin.

Kui üks mu sõber kuulis, et sain tütre, püüdis ta mind kuidagi lohutada, ütles, et sellest pole hullu. Ta vist eeldas, et noor isa tahaks esimesena poega, aga mina olen tütre üle küll väga õnnelik. Tüdruk sai reedel kahe kuu vanuseks ja mina võin tundide viisi vaadata imestuse ja imetlusega iga tema liigutust, hoolimata sellest, et praegu siputab ta niisama ringi. Teen talle nägusid, ütlen «bubububu» ja «babababa» ja tema üritab jälle minuga suhelda.

Soovitan igale mehele isaks saamist, sest see toob elu uude perspektiivi: enam ei tundu igapäevased pisiasjad nii olulised kui varem. Mõtled palju oma lapse peale. Ja surelikkuse peale. Olen paljudelt noortelt isadelt kuulnud, et nad on hakanud rohkem surma kartma ja mõtlema sellele, et äkki nad ei jõua oma last üles kasvatada, et äkki peab laps kasvama ühe vanemaga.

Kas pesamunale tuleb kunagi veel lisa?

Vara öelda, see sõltub mu elukaaslasest. Aga kindel on see, et naissoo ees tuleb müts maha võtta. Sünnitus kestis kokku 14 tundi! Kui veed kell kolm öösel ära tulid, sõitis sünnitoetaja Karita Mikko meie juurde, hoidis Karini olukorral silma peal ning tänu sellele läksime haiglasse alles kell üks päeval.

Olin ise sünnituse juures: ämmaemand hoidis ühest jalast, sünnitoetaja teisest, mina paitasin vanniserval Karini pead ja püüdsin rahustada. See, millist häält suudab nääpsuke naine teha, oli uskumatu – tema sees on ikka metsik amatsoon! Igatahes on mu elukaaslane suurepärane, täielik kangelanna, isegi jumalanna!

Teletöötajad on edevad revolutsionäärid, kes tahavad võimu vastu võidelda.

Muide, kui oled nõrganärviline ja ka naine tunneb, et mees on ebakindel, siis ei tasu sünnitusele kaasa minna. Ma ise olin ka alguses ebakindel, aga sain sellest üle, sest lapse ilmaletulek on ikkagi maise eksistentsi kõige olulisem verstapost!

Mil määral see teie elu mõjutab?

Peame olema õnnelikud emapalga ja emapuhkuse üle, mis lubab kolm aastat kodus olla ja pool sellest ajast palgaga. Õnneks pole mul töö kella 9–17 ja saan ikka Karinile kodus toeks ka olla.

Sügisene Eesti ilm suudab vihmasaju ja tuulehoogudega tavaliselt rõõmsameelse Roald Johannsoni ja tema elukaaslase Karini ilme kergelt melanhoolseks tõmmata, aga seda vaid hetkeks. 

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Unetud ööd on kohati rasked, sest Karin peab ju iga kolme-nelja tunni tagant imetama. Vahel läheb lapsel kell viis hommikul uni ära ja siis on jälle Karin üleval. Aga selle kaalub üles lapsele silma vaatamine ja tema igapäevase arengu nägemine. Ma ei tahaks ta kõrvalt ühtegi päeva ära olla, aga paraku pean tööl käima.

Olete öelnud, et teil sündis Neitsi tähtkuju Tulikukk – mis loom see selline on?

Minu ema, kes elab meie paarismaja kõrvalkrundil, on esoteerikahuviline, loeb feng shui’d, pauksoneid ja astroloogilisi abimehi. Näiteks on ta õpetanud, et käekotti ei tohi põrandale panna, tualetipoti kaant ei tohi lahti jätta ja sibulakoored tuleb ära põletada. Ära küsi, miks! (Naerdes.) Ausalt, ma ei tea! Aga ma tean, et seda ei tohi teha!

Tavaliselt lasen ma sellest jutust 80 protsenti ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga see jäi meelde, et käesolev aasta on Tulikuke aasta ja septembris sündinud lapsest saab edukas inimene.

Inimesed guugeldavad teie nime koos otsisõnadega «karin», «naine», «ja karin», «pere», «elukaaslane». Aga erinevalt näiteks mõnest poliitikust olete otsustanud oma pere pigem varjus hoida.

Ma olen küll Instagramis ja Facebookis ja näen, kuidas teised ennast eksponeerivad, aga mind teiste sotsiaalne või pereelu väga ei huvita. Ma ei topi sinna oma nina ja loodan teistelt samasugust suhtumist minu suhtes. See on ka põhjus, miks ma näiteks ei jaga oma lapse pilte. Aga see on lihtsalt minu kiiks.

Nii sünnib televisioon: Johannson montaažiruumis järgmist saadet ette valmistamas.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Mulle tundub, et selles otsuses on ka väike annus professionaalset kretinismi. Aga nüüd ongi paras hetk küsida, kuidas sai Akadeemia Nord lõpetanud juristihakatisest ajakirjanikuhakatis.

Selles on oluline roll praegusel Delfi tegevtoimetajal Tarmo Pajul. Keskkoolis oli ta mu klassivend ja tahtis juba siis saada spordiajakirjanikuks. Minul polnud paraku aimugi, mida tegema hakkan. Kui gümnaasium läbi sai, läksin ülikooli, et mitte kaitseväkke sattuda – ma tean, et see on tänapäeval ebapopulaarne valik, aga ajad olid sellised. Juuraõpingute kõrvalt läksin baarmenite kursusele, sain diplomi ja sattusin ühte Sauna tänava baari tööle. Esialgu ei saanud ma midagi aru, vaatasin ainult, et interjöör oli väga ... huvitav. Aga omanikuga vesteldes selgus, et see on koht vabameelsetele inimestele.

See klubi kandis nime X-baar.

No ma mõtlesin, et tühja kah, töö on töö ja mina olen tolerantne inimene. Üle kuu aja ma siiski vastu ei pidanud, sest tol ajal baarides veel suitsetati ning puuduliku ventilatsiooniga ruumis oli mul mittesuitsetajana tööpäeva lõpuks alati süda paha.

Ühe kõva loo suudab teha igaüks. Aga toota kõva sisu iga nädal ja terve aasta otsa, seda igaüks ei suuda.

Siis sattusin restorani Casanova, kus nii direktor, peakelner kui ka köögipersonal olid itaallased. Tänu sellele, et sain seal itaalia keelt purssida, on mu gastronoomia- ja spordisõnavara täitsa heal tasemel, loen siiani La Gazzetta dello Sporti.

Muide, restorani omanik teadis, et ma olen jalkafänn, ja tõi mulle mu lemmikmeeskonnas Milano Interis mängiva lemmiku Roberto Baggio särgi. See on mul siiani tõeline reliikvia.

Sport on mind lapsest saati paelunud: mul on alles kaustikud, kuhu olen märkinud üles olümpiamängude, vormel 1, kergejõustiku, jalka EMi ja MMi tulemusi 1988. aastast 1995. aastani! Seal on kirjas esikolmik ja see, mitmenda koha eestlased said. Kuna sport ja spordistatistika mind huvitab, võtsin pärast ülikooli lõppu ühendust klassivend Tarmoga, kellest oli saanud Sõnumilehe ajakirjanik. Tänu tema soovitusele sattusin esiti tegema spordikülgede lühiuudiste veergu, seejärel kajastasin juba võistlusi, aga ilmselt olid need sellised, kuhu vanemad kolleegid minna ei tahtnud – näiteks meeste käsipall või naiste võrkpall.

Kui Sõnumileht liitus Õhtulehega, jäi osa inimesi tööta. Nende hulgas oli ka Manona Paris, kes läks tööle Eesti Teadeteagentuuri, ETAsse. Ta soovitas mind ETA juhtidele ja järgmised poolteist aastat töötasingi krimireporterina. Hommikuti käisin Liivalaia kohtumajas, kuulasin kriminaalprotsesse, pärastlõunal kirjutasin neist uudiseid. Üks õõvastav lugu oli Keskturu lihunikust, kes tükeldas kodus oma naise ära ja viskas siis kanalisatsiooni. Ta jäi vahele, sest kanalisatsioon läks umbe.

Paraku läks ETA pankrotti. Aga õnneks sai Epp Ehand, praegune «AK» korrespondent Hispaanias, ERRi tööle ja soovitas mind «AK» toonasele peatoimetajale Andres Kuusele. 2003. aasta 15. aprillil käisin Kuusega rääkimas, tegin proovitöö ja nii algaski mu telekarjäär.

Paljud ajakirjanikud on kaalunud ka kommunikatsioonivaldkonda siirdumist. Kas teie ei ole mõelnud poolt vahetada?

Tegelikult olin pärast ETAt tõesti teelahkmel ega teadnud, mida edasi teha. Mul oli isegi pakkumine ühelt alustavalt suhtekorraldusfirmalt, aga televisioon tõmbas rohkem. Ma pole seda valikut seniajani kahetsenud.

Miks?

Sul peab olema mingi telepisik. Minul tuleb see tõenäoliselt lapsepõlvest – toona oli televiisor perekonna kese ja ma mäletan, kuidas vaatasime koos vanaisaga pühapäeviti Kesktelevisioonist Kašpirovski esoteerikaseansse.

Need helilõigud, mida võtete ajal ei salvestata, tuleb hiljem sisse lugeda. Stuudioks on mürasummutusmatiga vooderdatud nurk Kalamajas asuvas garaažis.

FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Unistasin lapsena filminäitleja ametist ja see kihk on minus siiani. Olen teinud mõne episoodilise rolli, näiteks Hardi Volmeri filmis «Elavad pildid», aga sealt lõigati mind lõppversioonis välja. Elmo Nüganeni filmist «Meeletu» lõigati ka välja. Aga ma loodan, et Andres Puustusmaa «Rohelistesse kõutsidesse» jään ikka sisse.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Tagasi üles