Vaikne revolutsioon?

Rappaport toetub paarikümne aasta jooksul kogutud rikkalikule allikmaterjalile, mille põhiosa moodustavad kaasaegsete tunnistajate kirjeldused. Diplomaadid suhtlesid kodumaaga, ajakirjanikud saatsid koju reportaaže, aga ka erakirju perekonnale ja sõpradele, paljud pidasid päevikut.

Just nende dokumentide kaudu avaldub kujukalt Petrograd enne veebruarisündmusi. Sellega kõrvutatuna tulevad eriti reljeefselt välja toimuvad muutused nii poliitilistes oludes kui ka poliitilises kultuuris ja väärtushinnanguis.

Võib julgelt väita, et teose kõige suurem väärtus ongi allikaline baas, täpsemalt allikate ringi rikkalikkus ja vahetu iseloom. See ei ole mitte aasta(kümne)id hiljem kirja pandud taganjäreletarkuses memuaristika kogum (kuigi leidub ka selliseid), vaid üpris väikeselt ajaliselt distantsilt, mõnikord isegi tunde hiljem kirja pandud mõtted ja elamused.

Kasutatud on ka tuntud tekste – näiteks oktoobripöörde kajastuste klassikasse kuuluvat John Reedi «Kümme päeva, mis vapustasid maailma» (1919) ja päris anonüümsete autorite reportaaže, mis ilmusid omaaegseis ajalehtedes, kuid kust leitud tähelepanekud pole autorite anonüümsuse tõttu vähem sisukad.

Kuna allikmaterjali on palju, siis jagus ka sündmuste vahetuid tunnistajaid mitmele poole: relvatehase rüüstamise tunnistajaks, pooltühjadesse teatrisaalidesse, arhiivide põletamisele, üheks välismaalaste meelispeatuspaigaks oleva Astoria hotelli rüüstamisele. Mitmed näited demonstreerivad, kuidas tekkinud kaoses hakkama saamine nõudis laveerimisoskust, leidlikkust, külma närvi. Kuidas kuulide vihisemine kõrvus muutus ühel hetkel igapäevaseks reaalsuseks.

Rappaport on oma jutustajaande siin täielikult ära kasutanud, täpsustades tegutsejate omavahelisi suhteid. Teos on üles ehitatud põnevusloona ja aines seda ka võimaldab. Sündmused rulluvad lugeja ees lahti samm-sammult, pinevamatel hetkedel isegi tundide kaupa, kuni kulminatsioonini, ja võimaldavad lugejal samastuda.

Vaatepunkt läbi välismaalaste silmade aitab lugejal samastuda pareminigi. Pealegi asetab Rappaport need lood poliitiliste sündmuste raamistikku, täiendades ja täpsustades taustu. Sellepärast ei pea raamatu nautimiseks olema Vene ajaloo ekspert.

Rohketele kirjeldustele tuginedes lükkab Rappaport ümber ka müüdi veebruarirevolutsioonist kui «leebest» revolutsioonist. Pärast veebruaripööret hakkas linna saabuma sotsialiste üle maailma, et tutvuda revolutsiooni võitudega. Seega, uudishimu oli suur. Kirjeldajate taust on erinev, samuti nende Petrogradis viibimise aeg ning see pakub erinevaid vaatenurki.

Kui esitada küsimus, kes võiksid olla selle raamatu kangelased või kellele kuulub autori sümpaatia, võiks selleks pidada siiski Briti saadikut Sir George Buchananit. Just Briti ja USA saatkondade tegevus on see kandev peenike, kuid küllalt selge joon, millel teose kurss püsib. Töötanud alates 1910. aastast Briti suursaadikuna Venemaal, on Buchanan kogenud diplomaat, kes käsitluses esineb kui mõistuse hääl nii Nikolai II kui ka hiljem Ajutise Valitsuse ministritega suheldes.

Kirjeldustes, kuidas ta jätkab segaseid aegu ja tulistamisi trotsides igapäevaseid jalutuskäike või keeldub lahkumast tööpostilt isegi siis, kui Briti saatkonda ähvardab juulisündmuste ajal valitsusvägede ja enamlaste vahelises vastasseisus tulejoonele jäämine, torkab silma nii teda ümbritsevate kui ka autori sümpaatia.

Buchanan – või Sir George, nagu autor teda järjekindlalt nimetab – on ka üks neist, kes viibis Petrogradis revolutsiooniaasta algusest peaaegu lõpuni, seega väga pikalt. Ta keeldus Petrogradist lahkumast ka pärast oktoobripööret, ehkki selleks keelitas teda tema perekond ning isegi välisminister Arthur Balfour.

Üks omaette tegelane on päris kindlasti Petrogradi ilm. Kord pakane, mis kimbutab leivasabas seisjaid ja muudab veebruarisündmusis hukkunutele haudade kaevamise nii raskeks, nii et tuleb kasutada dünamiiti. Teinekord lämmatav palavus ja äikesetorm juulisündmuste ajal. Sügisel aga rõsked udud, lakkamatu vihm ja pori, mis saadab endiselt järjekordadesse kogunenud nälgivaid linlasi. Ilmaolude esile toomine just pöördeliste sündmuste ajal aitab veelgi kaasa sündmustest ettekujutuse saamisele: ilm kui linnaelu tähtis osa ja sündmuste käigule oma mõju avaldaja.

Teine teema, mis välja joonistub, on vägivalla igapäevastumine; inimelu minetab väärtuse. Tapmiseks ei pea enam olema põhjust. Sellega seltsib vaenulikkuse kasv kõige «kodanliku» suhtes, mida järjest enam saavad omal nahal tunda ka välismaalased, kui juba lihtsalt tänavale minnes oli oht sattuda rahvamassi omavoli ohvriks. Krae kui kodanluse sümbol oli põlu all. Šveitsi ajakirjanikku aga sõimati kodanlaseks keset Nevski prospekti: «Te ei kuulu meie hulka. Te kannate sõrmkindaid.»

Paljud välismaalased lahkusid Venemaalt 1917. aasta suvel ning mõneti on see märgatav ka raamatus, vahetute osaliste hääl jääb sellega seoses nõrgemaks, isegi uute tegelaste saabumine ei kompenseeri seda endises mahus täiesti. Peale selle, kuigi Rappaport on püüdnud kaasata eri ühiskonnakihte ja maailmavaateid, on sotsialistlike ajakirjanike tegevus pigem episoodiline ega jää nii kandvalt kõlama.

Ilmselt on asi ka selles, et kuna aasta teisel poolel on rohkem sündmusi, kuid need on hajutatud ja käivad kõrgemalt üle Petrogradis viibivate välismaalaste peade, minetavad nende hääled ka sündmustest kirjutades aasta esimesele poolele omase vahetuse. Rohkem on muret, segadust ja kuulujutte. Kohalike nõukogude tegevusega Petrogradis viibivad ja tihti välisesindustega seotud väljamaalased aga kuigivõrd kursis ei ole.

Rappaporti teos «Revolutsiooni küüsis» on haarav käsitlus, mis viib lugeja otse ja väga vahetult toonaste sündmuste keskele. Eelkõige kehtib see veebruaripöörde ja selle arvukate eel-, järel- ja lisalugude kohta. Oktoobripööre seevastu toimus peaaegu märkamatult. «Täna hommikul ärgates avastasime, et linn on bolševike käes,» märkis Briti saatkonna nõunik äraolevalt. 25. oktoobri hommikul vormistas Lenin selle pressiteatega.

Ameeriklasest vaimulikku Albert Ryse Williamsit aga üllatas, kui vaikne oli linn 25. oktoobri õhtul: kui «distsiplineeritud ja koguni vagur» näis olevat see revolutsioon. Madalmaade diplomaat Willem Oudendijk kirjutas hiljem: «Me ei saanud arugi, millises võrratus ajaloolises hetkes me elasime, kõmpides koduteed pidi läbi täiesti vaiksete tänavate, mis olid täis apaatseid, ükskõikse ilmega inimesi.»

***

Helen Rappaport

«Revolutsiooni küüsis. Petrograd 1917»

Tõlkija Aldo Randmaa

Varrak 2017

368 lk