Rappaport toetub paarikümne aasta jooksul kogutud rikkalikule allikmaterjalile, mille põhiosa moodustavad kaasaegsete tunnistajate kirjeldused. Diplomaadid suhtlesid kodumaaga, ajakirjanikud saatsid koju reportaaže, aga ka erakirju perekonnale ja sõpradele, paljud pidasid päevikut.
Just nende dokumentide kaudu avaldub kujukalt Petrograd enne veebruarisündmusi. Sellega kõrvutatuna tulevad eriti reljeefselt välja toimuvad muutused nii poliitilistes oludes kui ka poliitilises kultuuris ja väärtushinnanguis.
Võib julgelt väita, et teose kõige suurem väärtus ongi allikaline baas, täpsemalt allikate ringi rikkalikkus ja vahetu iseloom. See ei ole mitte aasta(kümne)id hiljem kirja pandud taganjäreletarkuses memuaristika kogum (kuigi leidub ka selliseid), vaid üpris väikeselt ajaliselt distantsilt, mõnikord isegi tunde hiljem kirja pandud mõtted ja elamused.
Kasutatud on ka tuntud tekste – näiteks oktoobripöörde kajastuste klassikasse kuuluvat John Reedi «Kümme päeva, mis vapustasid maailma» (1919) ja päris anonüümsete autorite reportaaže, mis ilmusid omaaegseis ajalehtedes, kuid kust leitud tähelepanekud pole autorite anonüümsuse tõttu vähem sisukad.
Kuna allikmaterjali on palju, siis jagus ka sündmuste vahetuid tunnistajaid mitmele poole: relvatehase rüüstamise tunnistajaks, pooltühjadesse teatrisaalidesse, arhiivide põletamisele, üheks välismaalaste meelispeatuspaigaks oleva Astoria hotelli rüüstamisele. Mitmed näited demonstreerivad, kuidas tekkinud kaoses hakkama saamine nõudis laveerimisoskust, leidlikkust, külma närvi. Kuidas kuulide vihisemine kõrvus muutus ühel hetkel igapäevaseks reaalsuseks.
Rappaport on oma jutustajaande siin täielikult ära kasutanud, täpsustades tegutsejate omavahelisi suhteid. Teos on üles ehitatud põnevusloona ja aines seda ka võimaldab. Sündmused rulluvad lugeja ees lahti samm-sammult, pinevamatel hetkedel isegi tundide kaupa, kuni kulminatsioonini, ja võimaldavad lugejal samastuda.
Vaatepunkt läbi välismaalaste silmade aitab lugejal samastuda pareminigi. Pealegi asetab Rappaport need lood poliitiliste sündmuste raamistikku, täiendades ja täpsustades taustu. Sellepärast ei pea raamatu nautimiseks olema Vene ajaloo ekspert.
Rohketele kirjeldustele tuginedes lükkab Rappaport ümber ka müüdi veebruarirevolutsioonist kui «leebest» revolutsioonist. Pärast veebruaripööret hakkas linna saabuma sotsialiste üle maailma, et tutvuda revolutsiooni võitudega. Seega, uudishimu oli suur. Kirjeldajate taust on erinev, samuti nende Petrogradis viibimise aeg ning see pakub erinevaid vaatenurki.
Kui esitada küsimus, kes võiksid olla selle raamatu kangelased või kellele kuulub autori sümpaatia, võiks selleks pidada siiski Briti saadikut Sir George Buchananit. Just Briti ja USA saatkondade tegevus on see kandev peenike, kuid küllalt selge joon, millel teose kurss püsib. Töötanud alates 1910. aastast Briti suursaadikuna Venemaal, on Buchanan kogenud diplomaat, kes käsitluses esineb kui mõistuse hääl nii Nikolai II kui ka hiljem Ajutise Valitsuse ministritega suheldes.
Kirjeldustes, kuidas ta jätkab segaseid aegu ja tulistamisi trotsides igapäevaseid jalutuskäike või keeldub lahkumast tööpostilt isegi siis, kui Briti saatkonda ähvardab juulisündmuste ajal valitsusvägede ja enamlaste vahelises vastasseisus tulejoonele jäämine, torkab silma nii teda ümbritsevate kui ka autori sümpaatia.
/nginx/o/2017/11/03/7279367t1hfa38.jpg)
/nginx/o/2017/11/03/7279367t1hfa38.jpg)
