Sisukord
Uudised
Postimees
03.11.2017
Eesti Kurikuulus Odessa-Mama ei näi väsivat (7) Lõuna-Eesti Postimees otsib lõunaeestlaste vahel ühisosa ID-kaartide sertifikaatide sulgemise aeg on veel teadmata Pärnamäe kalmistul mälestati omasteta lahkunuid Roheliste parteide hookuspookus Uus volikogu valis endale juhid Majandus Tesla raha põleb Tööandjad otsivad liiga ideaalseid töötajaid (4) Välismaa Ajalooline pelgus pärsib Läti arengut Puigdemont külvab pingeid Belgia valitsuses (1) Katalaani eksministrid saadeti kohtust trellide taha (1) Arvamus Analüüs Tallinna volikogust: me ei valinud ju neid?! (25) Ahto Lobjakas: Izmailova & Co kui korruptsiooni viigileht (22) Juhtkiri: Tallinna Keskerakonna ja kaasamise abilinnapea (12) Henrik Roonemaa: kõik saab varsti korda (9) Postimees 1936. aastal: kaugenägemine avati Margus Mets: Lõuna-Eesti Postimees Peeter Espak: vasakintellektualismi diktaat on määratud taanduma (13) Kultuur Filmimaagia seletamine tavalisele inimesele Kultuuri lühid Sport Eesti võidusõitja kihutab 34 miljoni hiinlase ees Otepää MK-etapil tehakse talispordiajalugu Tallinn Uus volikogu valis endale juhid Tartu Täistuubitud bussid vihastavad reisijaid, linnal kiiret lahendust pole (3) Marjustini maandumine. Viiendale noorusele järgneb mahalaadimine (6) Alamõõdulise kala püüdja peab riigile maksma 100 000 eurot (1) Tartust lendajad tahaksid otse ka Stockholmi, Riiga ja Kopenhaagenisse (1) Teadlaste armee kergitas Tartu muumiatelt saladuseloori Beebi Kristjan sai kingiks heliseva võlukepikese Kunstnik improviseerib linna kaardiga Jooksumaraton viib ööpimeduses seiklema Meelelahutus Koomiks Sudoku

Marjustini maandumine. Viiendale noorusele järgneb mahalaadimine

8 min lugemist
Marju Lauristin ei salga, et talle tuli pettumusena reformierakondlaste hiljutine otsus moodustada Tartus võimuliit Keskerakonnaga ning saata seni koalitsiooni kuulunud sotsiaaldemokraadid opositsiooni. Ometi väidab ta end uskuvat, et just Tartu on seda sorti linn, kus oma linna tunne kaalub parteide rivaliteedi üles. FOTO: Erlend Štaub

Marju Lauristin, tudengitele ja lähematele kolleegidele lihtsalt Marjustin, on Tartus tagasi. «Tundsin, justkui oleksin jälle kooli sattunud. See oli nagu viies noorus,» iseloomustab ta äsja lõppenud 3,5-aastast tööd Euroopa Parlamendis. Edasi lubab Eesti üks kogenuimaid sotsiaalteadlasi ja poliitikuid (SDE) pühenduda kodulinnale ja ülikoolile.

Kui uskuda eelmisel aastal ilmunud raamatut «Marjustini sajand», siis tunnistasite juba 2014. aastal Euroopa Parlamenti minnes erakonnakaaslastele, et ilmselt ei pea seal viit aastat vastu. Ütlesite koguni, et ei kavatse surra Tallinna-Brüsseli lennukis. Aga kohe seejärel märkisite, et teiega on juba kord nii, et kui lasete end millegi sisse tõmmata, siis lähete hasarti ja panustate kogu jõuga. Kui palju te olete pidanud viimastel nädalatel endas Euroopa-hasarti alla suruma, et hakata taas Tartu-hasarti kasvatama?

Teate, see protsess on olnud kaheosaline. Mul oli juba aasta tagasi tunne, et võiks hakata seal otsi kokku tõmbama, aga siis tuli eesistumise asi vahele (Eesti pidi Brexiti tõttu võtma Euroopa Liidu nõukogu eesistumise enda kanda kavandatust pool aastat varem – toim). Leidsin, et kui Eesti peab sellisesse tulipunkti asuma, võiks kõik meie saadikud vähemalt protsessi algusosas igati toeks olla. 

Peale selle tekkis mul võimalus hakata e-privaatsuse uue määruse raportööriks. See oli niivõrd oluline ja mulle erialaselt väga lähedane asi, et ma ei saanud kuidagi «ei» öelda.

Niisiis pikenes minu äratulek umbes aasta võrra ja see oli piisavalt pikk aeg, et end sellest Euroopa-hasardist sujuvalt lahti võtta.

Teisalt oli töö e-privaatsuse raportiga väga intensiivne ning sisaldas ka parasjagu palju kirgi ja võitlust. Nüüd sai see tehtud: viimane päev, mil ma Stras­bourgis olin, oligi see päev, kui minu raportit täis­kogus hääletati. See justkui pani asjale väga konkreetse punkti. Üks lause sai läbi ja tekkis hea võimalus uut alustada.

Nii et kokku võttes kujunes äratulek kuidagi loomulikuks. Aasta tagasi oleks mul kindlasti olnud märksa rohkem väljarebituse tunnet.

Pealegi tulid Eestis kohalikud valimised peale ja koos nendega lootus midagi Tartu heaks ära teha.

Kuidas ühe eurosaadiku enne tähtaega taandumine üldse välja näeb?

Ainus viis taanduda ongi saada valitud mingile teisele kohale. Täpselt sellest hetkest, kui ma võtan ametlikult vastu Tartu linnavolikogu liikme mandaadi, kui minu sooviavaldus jõuab Tartu linnasekretäri lauale, lõpeb minu mandaat Brüsselis.

Kui palju olmelisi ümber­korraldusi sellega kaasneb? Või istusite lihtsalt, sülearvuti kotis, lennukisse ja oligi kogu lugu?

Jah, nii oligi. Olen viimased poolteist aastat elanud Brüsselis hotellis, sest see osutus mugavamaks, kui tegeleda korteri rentimiseks Belgia bürokraatia ja kommunaalmaksetega. Kui sul peret kaasas pole, siis pole sel kõigel mõtet. Nii et mingeid olmeprobleeme mul ei ole. Mulle saadetakse järele kaks kasti raamatute ja paberitega. Ongi kogu lugu.

Mis puudutab minu bürood, siis see ei kao kuskile. Lihtsalt uus saadik – Ivari Padar – läheb minu asemele.

Mitu korda te olete kahetsenud, et üldse eurosaadikuks läksite?

Mitte kordagi! See on olnud niivõrd põnev ja erakordne kogemus. 

Mul väga vedas teemadega: nii andmekaitse kui ka laiemalt privaatsuskaitse on tihedalt seotud minu erialaga. Tundsin, justkui oleksin jälle kooli sattunud. See oli nagu viies noorus. Avastasin enda jaoks suure hulga uusi, spetsiifilisi teadmisi ja olen neist praegu sõna otseses mõttes laetud. Ootan võimalust seda kõike Tartu ülikoolis maha laadida.

Kas seda, mis nüüd juhtuma hakkab, võiks nimetada Marjustini maandumiseks?

Võib küll. Kuhu mul enam minna on?

Vaadates tagasi sellele, mida te läbi paljude aastate olete poliitikuna teinud ja kogenud, võib seda kõhklemata nimetada jackpot’iks. Olla riigi taassünni ämmaemand, uue seadusruumi kaasautor, sotsiaalsüsteemi vundamendi laduja ja lõpuks digi-Euroopa autoriteet … Kas midagi jäi ka puudu?

Ei. Eeskätt selle pärast, et poliitiku karjäär pole mulle mitte kunagi olnud omaette eesmärk. Mitte kunagi.

Olen märganud, et kui inimene tahab poliitikas midagi hirmus kangesti saavutada, näiteks mingile ametikohale jõuda, siis on tavaliselt kaks võimalust: ta kas ei jõua sinna või kui jõuab, siis saab sellest nii talle endale kui ka teistele paras pettumus.

Kas see pole nii mitte igas eluvaldkonnas?

Võib-olla tõesti.

Minul on olnud õnne teha asju, mis mulle tõeliselt huvi pakuvad, ja nende seest on omakorda tärganud poliitilised väljakutsed. Ka seesama europarlamenti minek oli puhas juhus, ma ei osanud toona uneski näha, et võiksin sinna kandideerida. 

Aga asjad lihtsalt läksid juhuslike kokkusattumuste tõttu nii: kuna minu erakond läks valitsusse ja nimekirja esinumbriks planeeritud Sven Mikser pidi asuma valitsusse ministriks, oli kiirelt vaja asendust. 

Minus nähti varianti, kes suurest hädast välja aitab, aga ega keegi arvanud, et ma sisse saan. Mina ise samuti mitte.

Seepärast ma võtangi juhtunut kui üht ootamatult sülle kukkunud õnneasja, suurt võimalust veel sellises eas õppida midagi täiesti uut.

Küsin siiski. Kas Eestis on mõni põhiseaduslik ametikoht, mille …

(Lõikab vahele.) Ei ole. Ei ole.

Neil hetkedel, mil ajalugu päriselt murdub, ei teata veel seda, kas sa ripud järgmisel hetkel võllas või teed midagi muud. Need inimesed, kes siis pühenduvad, ei pühendu karjäärile.

Võib-olla kõlab see ülepingutatud komplimendina, aga ütlen siiski välja. Nimelt olen hakanud arvama, et Eestil on pärast taasiseseisvumist hästi läinud paljuski selle tõttu, et 1991. ja 1992. aastal seisite teie koos Liia Hänniga põhiseaduse loomise juures ja jätsite seadusloome alustesse piisava koguse naiselikku tasakaalupüüdlust, et hoida veel hiljemgi ära äärmuslikke rumalusi. Mida vastate?

See on muidugi väga ilusasti öeldud, aga tahan kindlasti rõhutada, et Liia roll oli põhiseaduse assamblees suurem. Tõsi, selles, et assamblee üldse sündis, oli mul oma osa. See oli hetk, kus minu ja Liia mõtted väga hästi resoneerisid ja me tegime ettepaneku … jah, meie kahekesi leiutasime põhiseaduse assamblee.

Aga siis, kui põhiseaduse tegemine juba käima läks, tõusis esile mitmeid teisi olulisi inimesi. Esimesena nimetan kindlasti Tõnu Antonit, keda hiljem pole ehk piisavalt märgatud. Tema roll oli ikka hirmus suur. Toosama seadusandluse kultuur ja tasakaalupüüdlus kandus teistesse suuresti just Tõnu Antonilt. Eks seegi, et tema tütrest (Ülle Madise – toim) on nüüdseks saanud meie õiguskantsler, kinnitab tema mõjukust.

Nimedest tuleb kindlasti välja tuua veel põhiseaduse projekti autor Jüri Adams, aga ka näiteks Kaido Kama.

Teate, põhiseaduse loomist vedasidki inimesed, kes olid kirglikult pühendunud sellele, et tekiks parim Eesti Vabariik, mis võimalik.

Praeguseks on muidugi poliitikasse jäänud väga vähe neid, kes toona tegutsesid. Osa on meie seast jäädavalt lahkunud, osa on läinud tagasi teaduse või kunsti juurde. Mul on hea meel, et Jüri Adams on nüüd, pärast pikka-pikka vaheaega tagasi riigikogus, aga kui ta tänaval kõnnib, siis ei tunne teda vist enam õieti keegi äragi. Kui Jüri Adams elaks Ameerikas … mu jumal! Mõelda vaid – põhiseaduse algteksti isa! Ta oleks tõeliselt glorifitseeritud isik.

Kas toonane omakasupüüdmatu pühendumine polnud mitte veidi tavatu? Ajalugu on ju näidanud, et murrangulistel aegadel kipuvad ikka esile paljud sellised tegelased, kes püüavad isikliku kasu ajel sogasest veest võimalikult suuri kalu püüda.

Oot-oot-oot … seda te olete küll vist mingitest kollastest raamatutest lugenud. Tegelikult neil hetkedel, mil ajalugu päriselt murdub, ei teata veel seda, kas sa ripud järgmisel hetkel võllas või teed midagi muud. Need inimesed, kes siis pühenduvad, ei pühendu karjäärile. Neile pole oluline, et nende nägu kõlaks tuttavalt. Alles hiljem tulevad karjeristid, kes hakkavad rääkima, kuidas tegelikult nemad kõike tegid.

Sel ajal, millest me praegu räägime, polnudki veel kalu, mida püüda. Riik oli vaene – keegi ei teadnud, kas ta üldse jääb ellu. Kui ma olin minister, käisin üksi välismaal, kandsin ise oma kohvreid, elasin kõige odavamates hotellides ja sõin McDonald’sis, sest polnud raha.

Muide, suurem osa Eesti inimestest võis samal ajal isegi McDonald’sist üksnes unistada.

Jah. Just.

Mis on teie silmis kõige kurvem, mis Eestis järgnenud 25 aastal on juhtunud?

Oma riigi tunne on ära kadunud.

Kas ikka on?

See pole enam väga paljude jaoks terav tunne. Mingitel ärritus- või ohuhetkedel tuleb see muidugi uuesti esile, aga iga päev ei tunnetata, et kõik, mis me oma elus teeme, otsustab mingis mõttes ka selle üle, mis saab riigist tulevikus. Eesti riiki võetakse iseenesestmõistetava asjana, mis kulgeb justkui omasoodu.

Tuleme tänapäeva. Kas panite tähele, et teie parteikaaslased Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast sidusid retoorikas Reformierakonna ja Keskerakonna võimuliidu tekkimise Tartus teie nimega. Öeldi, et Urmas Klaas ei tahtnud sotse kampa võtta, sest siis tulnuks liiga palju Lauristini sõnaga arvestada. Mis tunne on olla ohtlikult tark?

Seda mõtet ei käinud välja minu erakonnakaaslased, vaid ajakirjanikud. Mina kuulsin seda esimest korda Brüsselis, kui ERRi korrespondent küsis, kas vastab tõele, et Tartus leidub inimesi, kes kardavad minu tagasitulekut. Hiljem on eri vestlustes läbi käinud ka mõned nimed, aga ma ei taha neid praegu nimetada.

Küsimus ei olnud kindlasti Urmas Klaasis. Temal pole mingit põhjust mind karta. Oleme temaga teinud varem koostööd ja küllap teeme ka tulevikus – ülikooliinimesed, nagu me oleme.

Tegelikult on asjade sellise käigu põhjused hoopis teised. Valimiste platvormis seadsin esikohale mõtte, et Tartu peab sisse saama sellise arenguhoo, mis oleks väärikas rahvusvahelisele ülikoolilinnale. Seisame praegu silmitsi tõsiste ohtudega. Esiteks on Tartu elu muutunud tudengitele liiga kalliks. Teiseks on tudengikandidaate üldiselt vähemaks jäänud ja võitlus igaühe pärast on sama hästi kui elu küsimus. Tagatipuks heitis Rail Balticu äralangemine Tartule oma varju – maailmast on võtta küllalt näiteid, kus linnad on hääbunud pärast seda, kui nad on liikumisteedest kõrvale jäänud.

Kuna meie avalikust rahast on linna käsutada vaid kolmandik ning ülejäänud kaks kolmandikku liiguvad ülikoolide ja kliinikumi kaudu, siis tundus mulle ja mitmele teisele inimesele, kellega seda teemat arutasime, et linn peaks ülikoolidega senisest palju-palju tihedamat koostööd tegema. Ülikoolid võiks Tartut rohkem ülespoole vedada ja ka teistpidi: Tartu võiks rohkem panustada sellesse, et tema ülikoolide õitseng võrreldes Tallinna omadega ei väheneks.

Selline mõttekäik võis tunduda mõningatele Reformierakonna, aga ka teiste erakondadega seotud ärimeestele hirmutav … et hakkavad siia tulema igasugu start-up’id, patsiga poisid ja jumal teab kes veel.

Selline uuskonservatiivsus, mitte niivõrd ideoloogia, kuivõrd praktilise alalhoidlikkuse mõttes, pole tegelikult ainult Tartu probleem. See on kogu Euroopa häda. Brüsselis digiarenguga tegeledes nägin hästi, kuidas kõige suuremaks uute digilahenduste vastu võitlejaks on kujunenud suured 19.-20. sajandist pärit Saksa tööstusmonstrumid. Ja, muide, kaasa arvatud suured ametiühingud. Neil on tekkinud tunne, et maailm hakkab nende jalgade alt ära libisema ja see toob kaasa hoopis uut sorti probleemid.

Ida-Euroopas on seni tooni andnud põlvkond, kellel algas pärast 50. eluaastat uus noorus ja kes mõistavad, et mitte kunagi pole liiga hilja uueneda. Kui selle asemel võtab maad üleeuroopaline hirm muutuste ees, siis varsti on hilja.

Kas teil oli Brüsselis või Strasbourgis mõni selline koht, kus te tundsite end sama koduselt nagu Tartus?

Brüsselis mitte. See linn on minu jaoks võõras, bürokraatlik, arrogantne ja ebamugav. Seevastu Strasbourg meenutab mulle mõnes mõttes tõesti Tartut, Strasbourgis on mõnus tänaval käia. Seal on samasugust tasakaalu, kus uus ei ole vana ära söönud ja on tekkinud mõnus süntees.

Tartus on inimlikuks eluks sobilikku rütmi, piisavalt aega ja ruumi, et oma mõtted lõpuni mõelda ning neid teiste inimestega jagada. Selle pärast ma arvangi, et Tartu on kõige euroopalikum linn Eestis, Tallinnast märksa euroopalikum. Tallinn on hoopis idaeuroopalikum, selline närviline, kuidagi kiivas eri suundadesse ja oma identiteeti mitte just ülearu hästi tunnetav.

Siin ongi põhjus, miks ma tahan Tartusse panustada. Kui targalt toimetada, on Tartul perspektiivi jääda üleeuroopalises mõttes oluliseks vaimseks mõttekeskuseks. See saab olla võimalik üksnes siis, kui me õiget hetke maha ei maga, ja mul on tunne, et just praegu ongi see hetk lähedal. 

Tallinn surub väga tugevalt peale. Jaak Aaviksoo läks Tartust saadud suure kogemuse ja tarkusega Tallinna tehnikaülikooli rektoriks ja üritab nüüd seal ehitada uut, tõelist Eesti ülikooli. Meil on vaja end selle vastu väga tugevasti kokku võtta.

Kui palju teis on usku, et suudate veel ülikoolitöö kõrvalt Tartu käekäiku mõjutada?

Aga ma olengi ju veendunud, et Tartu käekäiku mõjutab ennekõike ülikooli käekäik. Tahan tõesti seda, mida Brüsselist sain – nii digiühiskonna arengu kui euroopalikkuse mõttes –, niipalju kui veel jaksan, anda edasi oma tudengitele ja avalikkusele. See on mingis mõttes minu võlg.

Loodan, et mind pole põhjust kahtlustada mingis omakasupüüus, sest mul pole motivatsiooni saada muud peale tunde, et saan teha midagi vajalikku ja huvitavat. Muidugi on see tervise küsimus: mul on selleks veel mõni aasta. Kui sa lähened vanuselt 80-le, siis ei loe sa enam mitte aastaid, vaid kuid, mil veel pea töötab ning jagub lusti ja rõõmu. Lusti ja rõõmuta ei tule midagi välja.

CV

  • Sündinud 7. aprillil 1940.
  • Sotsiaalteadlane, õppejõud ja poliitik.
  • Osalenud Eesti iseseisvuse taastamises nii ülemnõukogu, Eesti Kongressi kui põhiseaduse assamblee liikmena.
  • Kuulub 20. augusti klubisse, mis ühendab inimesi, kes hääletasid 1991. aastal ülemnõukogus Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise poolt.
  • Oli aastatel 1992–1994 sotsiaal­minister ning kuulus hiljem mitmesse riigikogu koosseisu.
  • Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.
  • Sai 2014. aastal Euroopa Parlamendi valimistel 26 871 häält ja osutus valituks.
  • Teenis tänavustel kohalikel valimistel 1888 tartlase toetuse, olles selle tulemusega linnapea Urmas Klaasi järel teine.
Seotud lood
02.11.2017 04.11.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto