Sisukord
Kirjandus
Postimees
11.11.2017
Eesti Tiiu Aro - maine maksab ka midagi Kakupäev koos isadepäevaga Ajakirjanik läbipõlemisest: tahe on endine, aga rammu pole (6) Aivar Riisalu - väikse papi eest (4) Toetus Reformierakonnale üle kolme aasta kõrgeim (15) Depooravimid on paljudele kättesaamatud Riigikohus: riik peab katma teises omavalitsuses õppimise kulu Ministeerium vallandas EVR Cargo nõukogu esimehe Iidne vangitorn avatakse rahvale Majandus Jaan Tamm - uskumatu tähelend (4) Kuninganna Elizabeth II - offshore-eeskuju (2) Välismaa Läänemerel näeb pingelist Vene-NATO vastasseisu (4) Kuninganna Elizabeth II - offshore-eeskuju (2) Euroopa kohal hõljus radioaktiivne pilv Arvamus Priit Pullerits: miinipanijate pealetung (4) Juhtkiri: Kadri Simsoni rahapuu (16) Postimees 1999. aastal: Al Gore tõmbas president Meri kampaaniasse Margus Laidre: kaks minutit vihkamist (48) Tiiu Aro - maine maksab ka midagi Jaan Tamm - uskumatu tähelend (4) Aivar Riisalu - väikse papi eest (4) Kuninganna Elizabeth II - offshore-eeskuju (2) Ene Pajula: mammile meeldiks, kui vingumise energia kuluks ülesehitamisele (2) EKI keelekool: kas hoone saab tappa? Peeter Langovitsi tagasivaade: Saksamaal Eestit tutvustamas Kultuur Ene Pajula: mammile meeldiks, kui vingumise energia kuluks ülesehitamisele (2) EKI keelekool: kas hoone saab tappa? Sport M-Sport on Austraalias järjekordse saavutuse lävel Mart Soidro: Eesti teest ja mootorispordist (2) Nikita Baranov - Eesti keskkaitsebrändi eksportija Läänemere kaldalt NBA tähtedeks Tallinn Iidne vangitorn avatakse rahvale Tarbija Tarbija lühiuudised POSTIMEES PROOVIB JÄRELE: milline jalanõude niiskuskaitsevahend toimib, milline põrub? (1) AK 15 viisi kallim maha jätta Aja auk. Aeglane lõppmäng Miks me ootame Tants – mitte üksnes siin ja praegu: digitaalse revolutsiooni mõju Peidus pool Valik mitte sekkuda ja mitte kaasa tunda Margus Laidre: kaks minutit vihkamist (48) Peeter Langovitsi tagasivaade: Saksamaal Eestit tutvustamas Dimitri Kaljo: 50 aastat tagasi toimus teadusrevolutsioon, millest on ilminguid tänapäeva Eestiski Tükk kirjandust – tükk elu Arter President Kaljulaid pääses suurte naiste sekka. Kas põhjendatult? (1) Anett Kontaveit: telekast tundub tennis ikka jube lihtne Eestlased mandariinide maalt (1) Tõelise eestlase test (1) Teaduslabor taskus: enamik nutitelefone sisaldab kümneid andureid Filmiarvustus «Manifesto»: Kate Blanchetti kunstilised manifestid Kevin Spacey ilusa karjääri inetu lõpp (3) Jänes kapsast ei söö VIDEO: Kõige karmim rühmatrenn? Šnitslitest kuulsaim, Viini oma Tikkiv isa Lasnamäelt Jüri Kolk: suhtlemine, elu alus Toidukoha arvustus: R14 - selle hinna eest liiga keskmine Sõiduproov: Väike kelm Hyundai Kona Diivade tagasitulek! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Valik mitte sekkuda ja mitte kaasa tunda

3 min lugemist
Oliver Berg «Venna arm» FOTO: Raamat

Oliver Bergi debüütromaan «Venna arm», mis on Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö, on pilguheit kahe venna vastandlikule eluteele taasiseseisvunud vabariigis. Vanem vend – enesekeskne ja karjeristlik minajutustaja – istub köögis ja sorib mälestustes, mis hõlmavad nii käänulisi suhteid õrnahingelise noore venna Matiga kui ka isiklikke üleelamisi ja sirgumist tormiselt edenevas riigis. Romaani tulipunktis pole sugugi perekondlikud intriigid, eelkõige on tegemist ühiskonna- ja inimtundliku uurimusega meie lähiajaloost.

Hakatuseks on tähelepanuväärne raamatu ülesehitus. Tervik kristalliseerub minajutustaja mõtterõngaist, millel piltlikult väljendudes on vertikaalselt areneva spiraali kuju – iga uus aste on ühtlasi eelmise kordus, olgugi et kõrgemal, teadlikumal tasemel. Niisiis on Bergi esileküündivaim stiilivõte kordused ning tsirkulaarne, alailma algusesse tagasi pöörduv narratiiv.

Tekst koondub lugejale varjatud pingekese ümber, mis selgub alles raamatu viimases lühikeses lauses, kui minajutustaja jõuab sisekaemuses tagasi põhjuseni, miks ta istub köögis ja küünlaga tõtt vaatab. Seejärel minajutustaja mõttetiir ka seiskub. «Venna arm» on kõike arvestades usutavalt teostatud ja ühtlase ülesehitusega taies, mis noore kirjaniku puhul on alati märkimisväärne.

Teose läbivaks teemaks on võõrandumine, mis põimub ajastuga, mida Berg soovib lahata. Minajutustaja on nii mõneski aspektis Eesti lähiajaloo, mille avalöögiks on vabaturumajanduse šokk, võrdkuju, ent ainult selle lähiajaloo edukate, laineharjal püsijate oma. Eesti lähiajalugu, mida muuhulgas iseloomustavad süvenev sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, narkomaania ja HIV, ei riiva üldjuhul tema teadvust ning olukorras, kus ta on sunnitud niisuguseid asjaolusid kommenteerima, kostab ta erapooletult truismiga nagu «igaüks vastutab iseenese eest».

Niisugune erapooletus on vastuvõetamatu Matile, keda võib pidada noore põlvkonna, keda neoliberaalne paleus ei veena, hääletoruks. Vastupidiselt kalestunud vennale tunneb Mati tungi heita end ühiskondlikult valusate protsesside südamesse – nõnda viibib ta sündmuste keerises aprillirahutuste ja Euromaidani ajal. Mati, kelle raamaturiiulil leidub nii Chomsky kui ka Žižeki teoseid, unistab teistsugusest ühiskonnast, kuigi, tõsi küll, tema unelmal puudub konkreetne sisu. Minajutustaja banaalsuse kõrvale võib ehk paigutada Mati naiivsuse.

Pilt, mille Berg lugejale maalib, pole mustvalge. Minajutustaja ja Mati pole valmiskujul karikatuurid – nende isiksused on sageli ambivalentsed ja muutlikud. Mati pole pühak, vaid langetab nii mõnelgi korral lausrumalaid otsuseid. Eesõigustatud kaabakas, kelle ettekujutus kitsikusest on baarihindade võrdlemine ja stripibaar, on niisamuti vanaisa surmast kohkvel poisike ja oma vennast siiralt hooliv täiskasvanu. Piskuhaaval avaneb ta koguni Mati maailmale, muusikale ja kergematele psühhotroopsetele ainetele.

Nõnda mõjubki lõpp, mil ühiskonna pahupool minajutustaja erapooletuse kiuste mehele järele jõuab, traagiliselt. On kahju inimesest, kelle jaoks «sõjavägi ja ülikool ja karjäär, sõbrad ja seksuaalsed suhted, osad õnnestunumad, teised vähem» ammendavad elu võimalikud tähendused.

Kuigi teos kujutab peaasjalikult kahe mehe – minajutustaja ja tema venna Mati – elukäiku, on raamatu naiskarakterid rõhutatult, lausa salapäraselt arukamad. Seda terutab Mati Houellebecqist inspireeritud arvamus, et maailm oleks põhimõtteliselt parem paik, kui seda valitseksid meeste asemel naised. Minajutustaja universumis on naised kättesaamatud, hõljudes justkui teispool egoismist rikutud maailma – isegi kui nad on selle ohvrid, säilitavad nad kindla ja sõltumatu meele.

Samal ajal kui minategelase elu omakasu püüeldes ühtepuhku põrub, sümboliseerivad naised elutarkust, isekusest loobumist. Peategelase patoloogiline impulss hüljata armastatud naine niipea, kui viimane ei anna mehe egoismile järele ja koguni sellele moraalselt peale jääb, on üks näide sellest.

Niisuguseid «targa südamega» naiskujusid, kes lükkavad kapseldunud meestegelased uue eluastme poole, leidub kirjandusloos hulgi, nagu on ka täheldanud kirjandusteadlane Maarja Vaino Dostojevskile ja Tammsaarele tuginedes. Niisugune instrumentaalne kuju koos paratamatu isikupära kaoga pinnastub mõnel määral ka Oliver Bergi üllitises. Kilbile tuleb näiteks tõsta puhtdostojevskilik prostituut Thérèse – peategelase nukrameelsete pihtimuste õbluke, kuid mõistva hingega kuulaja.

Autori asemel aga oleks siin võib-olla õigem näpuga näidata minajutustaja poole, kelle võime hoomata maailma kompleksselt ja mittekonventsionaalselt on piiratud, nagu klaarub tema kõnelustes Matiga. Mati suhted naistega – nii palju, kui me neist aimu saame – on pigem mitmetahulised ja üksmeelsed, kusjuures lähedaste naiste elud lähevad talle siiralt korda. Peategelase vaatenurga kõikjalolek aga tähendab, et naised, kellega lugeja tutvub, jäävad kummaliselt kaugeks, kuigi elutargaks.

Oliver Bergi «Venna arm» on sissevaade ühe inimtüübi tundeellu ning ühiskonda, mis seda tundeelu raamib. Kõlama jääb niisuguse maailma üksildus ning üha lihtsamaks muutuv valik mitte sekkuda ja kaasa tunda. Lõppude lõppuks aga osutub see valik illusoorseks – minajutustaja on oma vennaga paratamatult seotud ning Mati käekäiku mittesekkumine ei suuda ära hoida nende saatuste põimitusest tingitud traagilisi tagajärgi.

***

Oliver Berg «Venna arm» FOTO: Raamat

Oliver Berg

«Venna arm»

Tänapäev 2017

432 lk

Seotud lood
    10.11.2017 13.11.2017
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto