Tartus elab Unesco loovlinnade võrgustiku kirjanduslinnale kohaselt palju andekaid koolilapsi, kes oskavad nauditavalt sõnastada oma mõtteid ja tundeid kirjanduslikeks tekstideks. Seda näitab selgesti Tartu linnaraamatukogus teenindusosakonna juhataja Katrin Raidi eestvõttel korraldatud õpilaste omaloomingu võistlus «Tartu on …».
Konkursile laekus 70 tööd 4.–12. klasside õpilastelt. Parimad kuulutati välja raamatukogu saalis vahetult enne kooliväljaannete näituse avamist. Neid õnnitles linnapea Urmas Klaas, kes oli pannud välja ka oma eriauhinna.
Selle sai koos laureaaditiitliga oma vanuserühmas Oliver Tummeleht Mart Reiniku kooli 7. klassist. Tema luuletus ilmub siin alamal koos mõne teise auhinnatud võistlustööga. Valiku parimatest on teinud kultuurilehekülje toimetaja.
Kõik Tartu-teemaliste luuletuste ja lühiproosapalade võistluse laureaadid (15) ja eriauhindade saajad (11) on kirjas Tartu linnaraamatukogu veebilehel www.luts.ee uudiste rubriigis.
«Kallis, Tartu!
Ma tahtsin Sulle midagi öelda. Ma tahtsin öelda, et kõnnin iga päev mööda Sinu rohelust täis parke. Mu lemmikkoht on Toomemägi, kus kevadel õitsevad sirelid, suvel on Toomemägi paksu kaitsva roheluse keskel, sügisel on lehtedes värvikat iseloomu ning talvel helgivad õuelaternad valgel lumevaibal vastu.
Tahtsin Sulle öelda, et möödun iga päev Emajõest, kes omaenda rütmis vuliseb ja iseendale laulab. Tahtsin Sulle öelda, et peidan ennast tihti Sinu keskele, raekotta, sest kirev elu ja erinevad inimesed on just sinna kokku tulnud. Tahtsin Sulle öelda, et laululava on koht, kus oma mõtted endale valju häälega kuuldavaks teen, sest tean, et Sinu hea sõber laulukaar need enda sisse jätab. Tahtsin Sulle veel öelda, et Sinus asub minu süda ja just sellepärast oledki Sa mu kodukoht. Tartu, Sa meeldid mulle! Tartu, ma armastan Sind!»
Ma seisan Emajõe ääres ning lasen külmal talvetuulel oma lahtiseid juukseid paitada. Käes on mul kiri. Ma rebin kirja tükkideks ning lasen tuuleiilil need endaga kaasa võtta. «Las tuuleiil viib selle loo Tartusse laiali,» mõtlen tasakesi, kõndides mööda Emajõe kallast edasi.
Ma tänan vaikselt kõiki puid, põõsaid, heledaid pilvi, tuult, maad ja mulda, linde, jõge, loomi, kes kuskil luuravad, ning kõike, mida Tartul mulle iga päev pakkuda on.
Trinity Liisa Lotta Kannus
Miina Härma gümnaasium / 11. kl
Eesti kõige ilusam linn on Tartu,
ega turistid siia ilmaasjata satu.
Nad linna peal teevad pikki tiire
ja usinasti ostavad suveniire.
Tartus elada on vahva,
on rõõmus siinne rahvas.
Elanikud meil on targad,
kuid madalad on siinsed palgad.
Ei ole meil siin pealinna kära,
seetõttu keegi ei lähe siit ära.
Meie ülikool on kuulus,
kohtadest seal sageli on puudus.
Tartus on ajalooline Toomemägi,
sealt mõnus jalutada on läbi.
Raekoja kell meil alati on õige,
on lummav tema helisev hõige.
Inglisillal on imeilus,
kõik on hästi
vanade pargipuude vilus,
kuni silmad kätega ma katsin.
Kuradisillal ole ettevaatlik,
see võib olla veidi pahatahtlik!
Emajõgi voolab läbi linna,
ujuma saab sinna minna.
Kuju «Suudlevad tudengid» on päris kuulus,
küllap tegemiseks ka palju aega kulus.
Iga linnakodanik meil teab,
et Tartus elada on hea.
Karin Kamenik
Taru Kivilinna kool / 4.c kl
***
Tartu oled sina.
Sina kes sa loed ajaviiteks lasteraamatuid ja sõidad karusselliga
kesk mänguväljakut.
Sina oled Tartu.
Su silmad on mahedalt pruunid nagu Emajõe helk.
Kõrvus kõlavad sul raekoja kellad.
Rõõmust tekkib mõnumuie su suunurka, kaardub kõrvuni kui
Kaarsilla kaar.
Tartu oled sina.
Sina kes sa sööd topsijäätist kahvliga ja jood kõrrega piima.
Sina oled Tartu.
Sinu õlgadel puhkavad Tartu mured millele sina oled nõu andnud
ja pisaraid pühkinud.
Sinu peopesal elab Tartu linn.
Täis hakke ja häid mõtteid.
Su kõhus elab Tartu Vaim ja jalgades pesitseb Tartu maratonide
sportlikkus.
Varvastest kiirgab vaprust ja elujõudu, mis sind edasi viivad,
väsimatult eesmärgini kannavad.
Tartu oled sina.
Sina kes sa kannad kolme kampsunit korraga ja ujud selili, et
näha mis tunne on olla vesi.
Sina oled Tartu.
Pihla Leena Põldma
Tartu Waldorfi gümnaasium / 9. kl
H ubane kodulinn
E esaedade roheluses
A jaloost läbi imbunud
D raamat täis septembris
E majõe rahulikel kallastel
M inu kodulinn —
Õ htupäikeses soojas
T igutorni sihvaka siluetiga
E majõe Ateena
T oomemäe pargi ja kujudega
E lamustest pungil
L odja tõrvases trümmis
I mestan ikka —
N ii nii nii
N oorus on Tartu hing!
Oliver Tummeleht
Mart Reiniku kool / 7. kl
Kord ammu aega tagasi polnud Tartu üldse selline, nagu see praegu on. Inimesed olid palju kurvemad ja linn ise oli ka viletsavõitu. Inimesed polnud näljas, aga neil oli suur veepuudus. Maapindki oli kuiv ja vilja kasvatamiseks oli rohkelt vett vaja. Linnapeaks oli Ats, kes juhtis ja korraldas linna elu. Linnapea ja raehärrana pidi ta tooma igal nädalal vett kaugetest jõgedest ja järvedest.
Peagi hakkas linnapea tervis halvenema. Ta ei saanud enam linna tähtsate ülesannetega tegeleda ja nii hakkas ka tasapisi veepuudus tulema. Ats sai aru, et nii see jääda ei saa ning otsustas korraldada võistluse. Varsti leviski igal pool, et Tartu otsib uut linnapead ja juhti. Selleks tuli aga ehitada, leiutada või kaevata selline asi, mis aitaks linna vett tuua. Osa sai võtta viis kõige kiiremini kohale tulevat poissi.
Varsti oligi Atsi ukse taga viis jõulist poissi: kolmikud Eduard, Mathias ja Andrus, rikka mõisniku poeg Karl ja sulane Tiit. Kohe asutigi tööle, sest kõik nad tahtsid juhi kohta.
Mõisniku poeg Karl tahtis kaevata suurt kaevu, kuid kuna tal eriti taipu ei olnud, hakkas ta seda kaevama kõrgele mäe otsa. Talusulane Tiit aga tahtis kaevata järve, mis oleks suur ja ilus. Ilmselt võttis ta endale liiga suure eesmärgi, kuna varsti ta ei suutnud enam ja loobus. Kolmikud Eduard, Mathias ja Andrus otsustasid aga omavahel, et igaüks teeb oma jõekese ja kes kõige pikema teeb, tuleb võitjaks.
Hakkasid nad siis järjest kaevama: Eduard kõige läänepoolsemast servast, Andrus kõige idapoolsemast servast ja Mathias keskelt.
Eduardil oli hea, sest sai oma jõe kohe peale kaevamist Võrtsjärvega ühendada. Tal oli aga raskusi kaevamisega, kuna maapind oli üsna vettinud. Mathias kaevas keskelt ja et seal oli kuiv maapind, oli tal hea kaevata. Talle aga ei tahtnud vesi nii hästi tulla kui teistel. Andrus alustas Peip-si järve äärest ja liikus oma tööga aina rohkem Tartu poole. Tal oli probleemiks soine maapind.
Lõpuks said kõik vennad oma jõgedega valmis. Nad otsustasid hommikul vaatama minna, kes võitis. Sellel ööl oli aga suur torm. Sadas palju vihma, müristas ja lõi äikest. Hommikul ärgates avastasid kõik, et läbi Tartu linna voolas ilus puhas ja värske vesi. Linnaelanikud olid väga rõõmsad ja nad tahtsid tänada selle töö tegijaid.
Kui vennad seda nägid, olid nad väga kohkunud. Nende raske töö oli ööga kokku jooksnud. Kõigi nende kaevatud jõed olid nüüd üheks jõeks moodustunud. Linnapea oli hämmingus. Ta ei osanudki arvata, et selline asi võiks juhtuda. See rõõmustas aga linnaelanikke ja ühiselt valiti kolmikud Eduard, Mathias ja Andrus linna uuteks juhtideks. Jõele pandi nimi poiste nime esitähtede järgi EMAjõgi.
Tasapisi hakkas linnas arenema kaubandus ja mööda Emajõge sõitsid inimesed paatidega Tartusse. Endine linnapea Ats hakkas surema ja enne surma kutsud ta poisid enda juurde. Ta tänas neid ja soovis neile edu. Enne surma jõudis ta öelda oma viimased sõnad: «Tartu on... ilus Emajõe linn.»
Kristiine Kaldmaa
Mart Reiniku kool / 7. kl
