Sisukord
Kolumnistid
Postimees
08.11.2017
Eesti Keskerakond jagas abilinnapeade tööülesanded ära FSB agent üritas tungida riigi arvutivõrkudesse Volikogu juht teenib nelja saarlase kuupalga (2) Majandus Toidu kallinemine on enam kui viie aasta kiireim Rakvere lihakombinaadi töötüli jäi lahenduseta Ministeerium: me ei kasuta haige- ja töötukassa raha Tulemas on ajaloo suurim tehnoloogiatehing Välismaa POMMIÄHVARDUSTELAINE VENEMAAL: Kui see on uus relv, siis kes seda hoiab? Reportaaž: Kelle ülesanne peaks olema Ida-Ukraina põldude demineerimine? Erkki Koort: Ukraina ainus prioriteet saab olla konflikti lõpetamine (1) Trumpi Vene sibula uued kihid Paremäärmuslaste jaoks pole Natsi-Saksamaa langenud (1) Arvamus Taavi Minnik: fooliummütsikesed otseks! (7) Juhtkiri: Venemaa jätkab luuremänge Kätlin Konstabel: häda vaimuhädadega (2) Edasi 1990. aastal: oktoobriparaadil ka verd Karmo Tüür: 100 aastat kurat teab mida (4) Kultuur PÖFFi põhiprogramm hiilgab tugevate autorifilmidega Sport Tänaku tiimikaaslase hirmsaim koolipäev Superhoos Valga-Valka loots Kristaps Zeids: kui treener arvab, et ta teab kõike, on tema aeg läbi saanud Miks võib suhe treeneriga sportlasele ohtlikuks saada? Jüri Vipsi tee tippu: ole kiire, muidu läheb kalliks Tallinn Keskerakond jagas abilinnapeade tööülesanded ära Kodu Nutikas ema sisustas paneelmaja korterisse ideaalse lastetoa Tartu Atlantise ruumides läheb uuel nädalal taas peoks Äsja kohtus süüdi mõistetud Aivar Soobi kohale kerkis järgmine kahtlustus (2) Ujumisõpetus saab juurde tunde ja miljon eurot Meelis Pastak: minu töö sisu kadus ära Pepleri tänavale kerkib tuleval aastal külalistemaja (6) Aivar Riisalu: loodan, et mulle antakse andeks (1) Õpilased sõnastasid Tartu kirjandusse Konverents tähistab sporditeadlase sünniaastapäeva Mihkel Langebraun: Tartusse saaks tõhusa bussiliikluse raha lisamata (2) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kätlin Konstabel: häda vaimuhädadega

5 min lugemist
Kätlin Konstabel FOTO: Erakogu

Vaimsete häirete kulu ühiskonnale on suur, ent selles valdkonnas valitseb segadus, sotsiaalministeerium pole aastakümnete vältel võtnud liidrirolli, toetutakse mittetulundusühingutele, aga puuduvad süstemaatilised uuringud, kas raha ikka asja ette läheb, kirjutab psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel.

Vägivald tänavatel ja kodudes, kiusamine koolis. Sõltuvusprobleemid. Arusaam, et psüühiliste erivajadustega laste suure hurraaga tavakooli paigutamine ei ole olnud selline edulugu, kui loodeti. Peaaegu iga päev kuuleme uudiseid, mis osutavad ühel või teisel moel probleemidele vaimset tervist puudutavate teenuste kättesaadavuse ja läbimõeldusega.

Midagi siit-sealt justkui püütakse lahendada, ollakse mures, korraldatakse rohkelt arutelusid – aga näib, et sellest ei piisa. Vahel tundub, et valdkonna eest vastutajate deviis on läbi aastate olnud taoistlik mõttetera: toimi toimimata.

Anna-Kaisa Oidermaa juhib oma ERRi portaalis ilmunud arvamusloos tähelepanu sellele, kui palju katkised hinged maksma lähevad. Ta ütleb, et Eestis oli see kahju ainult eelmisel aastal ligikaudu 800 miljonit eurot. Inimesed, kes psüühika- ja käitumishäirete tõttu tööl ei käi (sotsiaalkindlustusameti andmetel ei tööta 33 protsenti just sel põhjusel) või teevad häire tõttu märksa kehvemat tööd, kui anded võimaldaksid. Lapsed, kelle haridustee jääb kehvade abivõimaluste tõttu katki. Oidermaa pakub julgelt välja, et kulude vähendamiseks tuleks riigil vaimsesse tervisesse investeerida samas mahus kaitsekulutustega.

Kas aga lihtsalt raha juurde andmisel on mõtet? Mõttel oleks jumet, kui oleks kindel, et riigil on oskust ja soovi praegust raha mõistlikult kulutada. Seda kindlust aga pole.

Psühhiaatrite järjekorrad pikad, see on juba mantra. Miks ei võiks minna Eestis seda teed nagu ümberkaudsetes riikides, kus esmalt – kui tegu pole just erakorralise, kiiret reageerimist vajava juhtumiga – pöördutakse perearsti poole? Nagu see muude tervisehädadega ju on? Perearst otsustaks, kas vaja on suunamist psühhiaatri juurde või on võimalik koos psühholoogi abiga ise hakkama saada (nt kergemate meeleoluhäirete, sõltuvusprobleemide puhul). Praegu saab kõrgema taseme raviasutusse arstiaja broneerida inimene – kasvõi lihtsalt huvi pärast, kui tahab ära näha, mis loom see psühhiaater on ja kuidas üks hullumaja seestpoolt välja näeb. Kui saab törtsu nõu küsida, pole ju ka paha.

Maarjamaa hariduskolleegiumi probleemidega seoses mainiti tihti justkui muuseas, et pikki aastaid ei läinud Kaagverre sattunud lastel tegelikult midagi  paremaks, nüüd aga on kõik uus ja parem, sekkumine moodne. Aga kuidas on üldse võimalik, et aastaid saadeti sinna lapsi teadmisega, et ega paremaks nagunii ei lähe? Siin ei saa enam vene aega süüdistada. Pereterapeudina tahaksin küsida, kas keegi tegeleb hädas laste ja noorte peredega, õpetab neile vanemlusoskusi, paremat toimetulekut oma eluga, ravib vajadusel vanemaidki – et nad saaksid lapsi paremini toetada.

Kui umbes aasta eest põhjustas suure pahameeletormi see, et perevägivallaga tegelevatelt spetsialistidelt võeti raha vähemaks, siis jäi just psühholoogilise abi rahastamise poole pealt minu jaoks palju segaseks. Millise loogika alusel ei rahastata lastele osutatavaid teenuseid, heal juhul vaid mõningaid tunde naistele pakutavat nõustamist? Kust see tundide arv tuli, milline analüüs seal taga on? See oleks mõistetav, kui igas kohas oleksid olemas vägivalla ja traumade teemal pädevad spetsialistid, kelle juurde hädalisi kohe suunata – aga nii see pole. Või vaataks teiselt poolt: kas vägivallatsejatele pakutav nõustamine on tõenduspõhine, kas on ikka teada, et vägivaldset käitumist soodustavad hoiakud nõrgenevad, mitte ei tugevne?

Meedias on ilmunud lood, kuidas üks või teine tohter kasutab kummalisi ravimeetodeid või lausa patsienti ahistab. Arstilt saab vähemalt tegevusloa ära võtta. Psühholoogi, psühhoterapeudi, nõustaja sildiga võib end kahjuks ehtida igaüks – piir on ainult omaenda südametunnistus. Selle reguleerimatusega on aastaid tõenduspõhist sekkumist õppinud spetsialistid seatud ühele pulgale kvantide- ja haldjaterohket unenägu näinud udutajatega.

Kuna järjekorrad korraliku väljaõppega spetsialistide juurde võivad olla väga pikad, siis üritab meeleheitel inimene abi otsida ükskõik kust – ja saab kurjustada tarbijakaitseametilt, kui juhtub kehva valiku tegema. Veel enam – kuna igasugune regulatsioon puudub, võivad neis ametites töötada ka raskeid kuritegusid toime pannud inimesed. Tekib küsimus, kas sellise segaduse ja kvaliteetsete teenuste vähese kättesaadavuse juures on üldse eetiline inimestele öelda, et olge oma hingehädadest rohkem teadlikud, otsige julgelt abi.

Poliitikud, ka sotsiaal- ja tervisevallas sõna võtvad, armastavad rõhutada tõenduspõhise, läbimõeldud lähenemise ja mõtestatud rahakulutamise vajalikkust. Miks siis ei koguta psüühikahäirete kohta Eestis infot: kui paljud inimesed reaalselt terveks saavad, kui kaua see aega võtab (loe: haigekassa ressursse kulutab) ja mis on tervenemise taga? Info arsti poole pöördunud inimesele osutatud teenuste, haigekassale esitatud arvete kohta on ju olemas. Kui nii palju vaimse tervise toetamist (nõustamisi-teraapiaid, koolitusi jne) on pandud mittetulundusühingute õlgadele ja neile eraldatakse selleks ka raha, siis kas uuritakse osutatud teenuse ja eraldatud rahakulutamise tõhusust – kas kellelgi on pärast häire taandunud, elu rohkem joones? Taas, tuletame meelde psüühikahäirete kulukust ja teiselt poolt muude tõsiste haigustega seotud uudiseid sellest, kui piiratud on riigi võimalused, kuidas väidetavalt iga haigekassa senti loetakse.

Kui hädas inimene võtab rohtu ja tal läheb tervis halvemaks või üldse ei parane, siis loodetavasti teavitab ta sellest tohtrit ja rohtu vahetatakse. Aga psüühikahäirete ravi ei piirdu farmakoteraapiaga. Miks pole uuritud Eesti meditsiinisüsteemis kasutatavate psühhoteraapiate efektiivsust ühe või teise häire puhul? Kas praegu saab välistada selle, et näiteks meeleoluhäirega patsient käib pikki aastaid psühhoteraapias, muutust ei toimu aga sekkumist ikkagi üle ei vaadata – ja kõige eest laekuvad arved haigekassale? Praegu, muide, saab psühhoteraapia arve haigekassale esitada ka siis, kui mingit teraapiaväljaõpet läbitud polegi. 

Kui häiritud psüühikaga täiskasvanutele mõtlemine võib mõne panna õlgu kehitama ja ütlema, et vaimne tervis on paljuski enda teha, siis mõelgem lastele ja noortele. Erivajadustega laste kooliskäimise muredest, lastepsühhiaatrite ja tugispetsialiste nappusest on räägitud palju; miks pole peetud vajalikuks uurida, kui palju ühe või teise häire diagnoosi saanud lastest saab terveks ja mis on selleks vajalikud tingimused? 2016. aastal esitas riigikontrolli aruande «Riigi tegevus laste tervise tagamisel ja hoidmisel». Rohke muu masendava info seas (nt et Eestis puudub tegelikult ülevaade laste tervislikust seisundist ja et eelkooliealistest lastest käib regulaarses tervisekontrollis neli protsenti) tuli välja ka see, et kaks kolmandikku söömishäirega ja aktiivsus-tähelepanuhäirega lastest ei jõua ravile õigel ajal. Mitte ükski poliitik või kõrge terviseametnik ei kommenteerinud, ei esitanud tegevuskava olukorra muutmiseks.

Oleks eespool esitatu vaid siinkirjutaja valikulisele tähelepanule ja pahale tujule tuginev hädaldamine, oleks hästi. Paraku on reaalsus see, et taasiseseisvunud Eesti riigi veerandsajast aastast üle poole on spetsialistid üritanud märku anda (kirjatükkide, ettekannete, analüüside, raportite kaudu), et vaimse tervise valdkond vajaks mõtestatumat lähenemist, strateegilist mõtlemist ja juhtimist – aga need märguandmised on läinud kurtidele kõrvadele. Selle aja jooksul on valitsuse koosseis vahetunud, aga kõik valitsused on ilmutatud psühholoogiliselt lausa silmapaistvat soovi vaimse tervise probleemidega süsteemsema tegelemise vajadust eitada ja projektipõhise suhtumisega jätkata.

Poliitikauuringute keskus Praxis avaldas sel aastal rahvastiku tervise arengukava 20092020 vahearuande. Vaimse tervise vahearuandes on nad toonud muuhulgas esile, et Eestis puudub tänini selge kontseptsioon ja üldine regulatsioon vaimse tervise teenuste osutamiseks. Seiresüsteem on puudulik, rahvastiku tervise arengukava isegi ei puuduta enamikku valdkonna põhiprobleeme ning et 2002. aastal valminud vaimse tervise poliitika alusdokumendis esitatud soovitusi pole siiani süsteemselt rakendatud. Praxis ütleb otse välja, et asi on selles, et sotsiaalministeerium pole võtnud valdkonnas liidrirolli, toetutud on üksikisikute ja valitsusväliste organisatsioonide initsiatiivile.

Alguses sai irooniliselt öeldud, et vaimse tervise valdkonna kujundamisel näib valitsevat üks vildakalt taoistlik mõtteviis. Olukorra jätkudes tuleb pigem pähe aga üks teine idamaine ütlemine. Teate küll: kui istud piisavalt kaua kannatlikult jõekaldal, näed oma vaenlase laipa mööda ujumas. Midagi muud kui seda, et hingehädadega inimesi peetakse vaenlasteks, on sellise tegevusetuse puhul varsti keeruline ette kujutada.

Seotud lood
    07.11.2017 09.11.2017
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto