Sisukord
Muusika
Postimees
11.11.2017
Eesti Tiiu Aro - maine maksab ka midagi Kakupäev koos isadepäevaga Ajakirjanik läbipõlemisest: tahe on endine, aga rammu pole (6) Aivar Riisalu - väikse papi eest (4) Toetus Reformierakonnale üle kolme aasta kõrgeim (15) Depooravimid on paljudele kättesaamatud Riigikohus: riik peab katma teises omavalitsuses õppimise kulu Ministeerium vallandas EVR Cargo nõukogu esimehe Iidne vangitorn avatakse rahvale Majandus Jaan Tamm - uskumatu tähelend (4) Kuninganna Elizabeth II - offshore-eeskuju (2) Välismaa Läänemerel näeb pingelist Vene-NATO vastasseisu (4) Kuninganna Elizabeth II - offshore-eeskuju (2) Euroopa kohal hõljus radioaktiivne pilv Arvamus Priit Pullerits: miinipanijate pealetung (4) Juhtkiri: Kadri Simsoni rahapuu (16) Postimees 1999. aastal: Al Gore tõmbas president Meri kampaaniasse Margus Laidre: kaks minutit vihkamist (48) Tiiu Aro - maine maksab ka midagi Jaan Tamm - uskumatu tähelend (4) Aivar Riisalu - väikse papi eest (4) Kuninganna Elizabeth II - offshore-eeskuju (2) Ene Pajula: mammile meeldiks, kui vingumise energia kuluks ülesehitamisele (2) EKI keelekool: kas hoone saab tappa? Peeter Langovitsi tagasivaade: Saksamaal Eestit tutvustamas Kultuur Ene Pajula: mammile meeldiks, kui vingumise energia kuluks ülesehitamisele (2) EKI keelekool: kas hoone saab tappa? Sport M-Sport on Austraalias järjekordse saavutuse lävel Mart Soidro: Eesti teest ja mootorispordist (2) Nikita Baranov - Eesti keskkaitsebrändi eksportija Läänemere kaldalt NBA tähtedeks Tallinn Iidne vangitorn avatakse rahvale Tarbija Tarbija lühiuudised POSTIMEES PROOVIB JÄRELE: milline jalanõude niiskuskaitsevahend toimib, milline põrub? (1) AK 15 viisi kallim maha jätta Aja auk. Aeglane lõppmäng Miks me ootame Tants – mitte üksnes siin ja praegu: digitaalse revolutsiooni mõju Peidus pool Valik mitte sekkuda ja mitte kaasa tunda Margus Laidre: kaks minutit vihkamist (48) Peeter Langovitsi tagasivaade: Saksamaal Eestit tutvustamas Dimitri Kaljo: 50 aastat tagasi toimus teadusrevolutsioon, millest on ilminguid tänapäeva Eestiski Tükk kirjandust – tükk elu Arter President Kaljulaid pääses suurte naiste sekka. Kas põhjendatult? (1) Anett Kontaveit: telekast tundub tennis ikka jube lihtne Eestlased mandariinide maalt (1) Tõelise eestlase test (1) Teaduslabor taskus: enamik nutitelefone sisaldab kümneid andureid Filmiarvustus «Manifesto»: Kate Blanchetti kunstilised manifestid Kevin Spacey ilusa karjääri inetu lõpp (3) Jänes kapsast ei söö VIDEO: Kõige karmim rühmatrenn? Šnitslitest kuulsaim, Viini oma Tikkiv isa Lasnamäelt Jüri Kolk: suhtlemine, elu alus Toidukoha arvustus: R14 - selle hinna eest liiga keskmine Sõiduproov: Väike kelm Hyundai Kona Diivade tagasitulek! Meelelahutus Koomiks Sudoku

Peidus pool

1 min lugemist
Mari Kalkun FOTO: Marko Saarm

Mari Kalkuni kümme aastat tagasi ilmunud debüütalbum „Üü tulõk“ oli tollel hetkel vaatamata autori noorusele küps ja liigutav, ning see ei ole oma väärtust kaotanud tänaseni. 

Tema teisest sooloplaadist „Vihmakõnõ“ on möödunud seitse aastat. Selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi. Muutunud on maailm, muutunud on inimesed ja muutunud on ka Mari. Mul on vähemasti “Ilmamõtsani” esimese, kuidagi laialivalguva poolega keeruline kontakti saada. Midagi näib olevat puudu või hoopis üle. See domineerib just albumi alguspaladel ning võib hakatuseks kogu materjalist ehk kuidagi vildaka pildi luua. Minimalistliku, isiklikus kodustuudios salvestatud autoriplaadi lood on valminud eri aegadel ega kipu kohe kuidagi moodustama tervikut. Ehk oleks siin abi olnud kindla käega produtsendist? Raske öelda, kas tegemist on liiga tooreks jäetud või vastupidi, üleviimistletud materjaliga. Uks tehakse küll paokile, kuid tuppa edasi ei pääse. Selle albumi põhipill on kannel, õieti mitu kannelt. Plaadi esimese viie looga on tõepoolest keeruline suhestuda, sisemise rahuga seotud meditatiivsuse asemel jätavad need kuidagi ebakindlalt väreleva, kohati isegi veidi kunstliku ning pooliku mulje. Ei tasu aga kuulamist katki jätta – alates kuuendast palast saab „Ilmamõtsan“ uue hingamise või siis pigem leiab autor kontakti tuumaga ning söandab oma peegelpildile otse silma sisse vaadata. Parimad hetked saabuvad nukralt lüürilises ballaadis „Laul kahele“ ning kahetsusväärsel kombel alla kahe minuti kestvas instrumentaalminiatuuris „Ööliblikas“. „Tummõhit tsõõrõ“ lisab värskust ja värvi, harmooniumil saadetud hüpnootiline etno-ambient „Lumeuni“ kuulub päris kindlasti Mari loomingu paremiku hulka. Kui autori plaan saab teoks ning „Ilmamõtsan“ ilmub ka vinüülil, siis hetkeseisuga tasuks A- ja B-pool ära vahetada. “Ilmamõtsan” oleks tugev EP, kuid täismõõdulise albumi kujul ei pääse mõjule.

Mari Kalkuni “Ilmamõtsan” FOTO: plaat
  • Mari Kalkuni
  • “Ilmamõtsan”
  • Ise välja antud
  • 3   
Seotud lood
10.11.2017 13.11.2017
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto