/nginx/o/2017/11/09/7297683t1h7997.jpg)
Mõned aastad tagasi hakkasin luuleraamatutes tähele panema üht kummalist asja. Et nad justkui olnuks hõredamad kui seni või nii. Teisalt jälle: et neid justkui olnuks ka rohkem kui seni. Pikapeale hakkas tunduma, et õiged võivad olla koguni mõlemad muljed. Samas, ligikaudne statistika seda järsku kasvu justkui ei kinnitanuks (Vikerkaare iga-aastast kriitikute küsitlust Vikergallup tehes saab kirjandusnimestiku tarvis kõik raamatud kenasti kokku loetud). Alles siis sain aru, et mulje teatavast inflatsioonist puudutab just nimelt seda luulesektorit, mida ma olen harjunud kuidagi lugemisväärsemaks pidama.