Vikerkaar loeb: Teistmoodi Kolk

Algul püüdsin kõike seletada oma ealiste iseärasustega: ju hakkab minustki saama üks torisev vanamees. Aga kui aina hakkasid kuhjuma sellised diagnoosid, et kahju, oleks inimene aastakese kannatanud, kahe asemel ühe tihedama sõelaga kogu kokku pannud, oleks jätnud endast parema mulje, siis süvenes kahtlus, kas asi saab päris nii lihtne olla.  

Peeter Helme on äsja kirjutanud Jürgen Rooste järjekordse luulekogu puhul: «Ärge küsige minult, mitmes kogu see tal on. Arvan, et seda pole mõtet ka autorilt endalt küsida – Rooste on tõesti üks viljakamaid Eesti nüüdispoeete ja seejuures /.../ ei tule kvantiteet kvaliteedi arvelt.» (http://kultuur.err.ee/639043/peeter-helme-raamatukommentaar-rooste-kibestumus-kaob-toskaana-paikese-all) No ma ei tea, ei oleks iga kord kõiges nii kindel.

Siin pole ruumi loodida nähtuse võimalikke kirjandussotsioloogilisi põhjusi. Kulka tegutsemisstrateegia, kui on püütud jagada igaks juhuks võimalikult paljudele ja seega igaühele ühtviisi vähe, mis omakorda sunnib ellujäämise huvides võimalikult ruttu tulema välja uue projektiga? Üldine luule «voostumine», kindla kompositsiooni ja sihiasetusega luulekogude tähtsuse kahanemine omaette esteetiliste objektidena? Samas kui viimane ometi oleks ju otse vastuolus kasvanud tähelepanuga raamatu kui «toote», selle kujunduse jne vastu?

Miks ma sellest kõigest Jüri Kolgi puhul räägin? Aga sellepärast, et mu meelest oli ka tema oma viimaste raamatutega sellesse inflatsioonialtisse tsooni jõudmas. Seda suurem rõõm on näha, et järjekordne raamat seda skeemi ei kinnita. Siin pole vähematki tegemist sedasorti massiivse enesekordusega, mis mõnede luuleraamatuinflatsiooni vedavate autorite taga seisab.

Sealjuures ei tulene selle raamatu «eneseõigustus» mitte luuletaja nii-öelda rangemast tööst talle seni edu toonud luulelaadi kallal, vaid teistmoodi luuletamisest kui seni. Veel täpsemalt aga sellest, et luuletajal on meile nüüd midagi uut öelda.

Jüri Kolgi luule peajoonele on ikka omaseks peetud keelesäsisse puurduvaid sõnamänge, heldelt pillavat intertekstuaalsust, teravat sotsiaalsust, plahvatuslikku huumorit ja lõikavat satiiri. (Selles mõttes on ta eesti nüüdisluules kõige lähemal seisnud vahest Mart Kangurile.) Lööd uue raamatu lahti, loed lehekülje, loed kümnenda, loed tüki kahekümnendatki – nalja nagu õieti ikka veel ei saa? Nii jääbki? Päriselt?

Võrreldes senise Kolgiga on see ootamatult distsiplineeritud raamat, vaoshoitud, väliseid efekte maksimaalselt vältiv. Samas on selle pinna all tegu väga varjundirikka teosega, peaaegu kirevärvingute kataloogiga, mille ulatus küünib rõõmsast üllatumisest resignatsioonini, meeleheitlikust klammerdumisest joovastuseni jne.   

Sisult on tegemist valdavalt armastusluulega. Olgugi see oma diskreetsuses ja ka metafüüsilisuses kohati võrdlemisi kaugel sellest möllukast kujust, mille «armastusluule» eriti eesti meesluuletajate käe all viimastel kümnenditel sagedamini võtab.

Kokkuvõtteks. Minu mulje järgi on see Kolgi seni kõige helgem ja ühtlasi kõige homogeensem luulekogu. Viimast isegi sedavõrd, et intonatsiooniline, kujundiline ja kompositsiooniline ühtsus lubaksid pidada «Kuud ja kirvest» pigem poeemiks.

Huvitav on märkida sedagi, et peaaegu paralleelselt «Kuu ja kirvega» ilmus ka üks teine suuresti armastusmotiividele keskendunud kogu ning ühelt Kolgist väga erinevalt luuletajalt – Hasso Krulli «Kandsime redelit kaasas». Ometigi annab mõlemast noppida ridu ja terveid lõike, mis sama hästi võiksid kuuluda ka teise.

***

Jüri Kolk

«Kuu ja kirves»

Kingitud Hobune 2017

55 lk