Sisukord
Kirjandus
Postimees
18.11.2017
Eesti Silvergate’i määrusega loodi pretsedent (4) Koondatud majakavaht võitleb kodu eest (17) Hanno Pevkur - plekk pintsakurevääril (4) Kogu kampaania sai tehtud kõigest nelja euroga (3) Majandus Helir-Valdor Seeder - uus maksuterminaator (5) Välismaa Briti lennuõnnetuses ellujäänuid polnud Soovmõtlemine ei lahenda Läti probleeme Rahvusvaheliste suhete ekspert: Kim Jong-un mängis Trumpiga (6) Robert Mugabe - Zimbabwe ootab Merkeli jaoks kaalul poliitiline karjäär (2) Arvamus Tervitage kogu Eesti rahvast! Unustatud rahvakild Abhaasias (13) Lauri Hussar: ideelised käpardid (31) Gianluigi Buffon - õpetlikud pisarad Hanno Pevkur - plekk pintsakurevääril (4) Margit Keller: kuidas kujutleda argielu aastal 2050? Helir-Valdor Seeder - uus maksuterminaator (5) Edasi 1969. aastal: Apollo 12 lend jätkub Jelena Skulskaja veste: tramm nimega Sügis (4) Juhtkiri: helkur külge! Peeter Langovitsi tagasivaade: Visarid jälle koos Laur Kaunissaare: kellele vabadus, kellele ike (11) Kultuur Tervitage kogu Eesti rahvast! Unustatud rahvakild Abhaasias (13) Soul – linnaplaneerijate avatud õpik Jelena Skulskaja veste: tramm nimega Sügis (4) Sport Gianluigi Buffon - õpetlikud pisarad Eesti sõudja koges Islandi vetesügavustes maavärinat Eesti kohaneb niiske ja sooja Fidžiga Marek Tiits: raha eest ostetud armastuse lootusetus Elagu valge talv! Tarbija Hea helkuri saab kvaliteetsest materjalist Muret tekitav trend: helkurit kantakse järjest vähem (2) AK Soul – linnaplaneerijate avatud õpik Vikerkaar loeb: Teistmoodi Kolk «Mulle meeldib ulme just sellepärast, et see kõik võib mingil hetkel võimalikuks osutuda» Sisaliku isalik peavarjutus Vikerkaar loeb. Sotsiaalmeedia kasutusväärtus (3) Uusi uudisvorme, värskeid vorme! Tervitage kogu Eesti rahvast! Unustatud rahvakild Abhaasias (13) Margit Keller: kuidas kujutleda argielu aastal 2050? Rahvusvaheliste suhete ekspert: Kim Jong-un mängis Trumpiga (6) Arter Filmiarvustus: «Mägi meie vahel» ehk Kate Winslet lennukis, lennuk bambuses? Svingimine kui sõnadeta vestlus (1) VIDEO: Trimmis talje tänu tasakaalule? Anne Paluver ja Pille Pürg: meile pole kolmandat vaja! Kuidas küpseb Comté? Elagu valge talv! Barjäärimurdjad tenniseväljakul VAATA VIDEOT! Lõherahvas õpib austreid sööma Olge nende meestega ettevaatlikud! Tõeliste svingerite tõelised peod Tanel Kangert - parem kui kunagi varem Meelelahutus Koomiks Sudoku

Vikerkaar loeb: Teistmoodi Kolk

3 min lugemist
Jüri Kolk «Kuu ja kirves» FOTO: Raamat

Mõned aastad tagasi hakkasin luuleraamatutes tähele panema üht kummalist asja. Et nad justkui olnuks hõredamad kui seni või nii. Teisalt jälle: et neid justkui olnuks ka rohkem kui seni. Pikapeale hakkas tunduma, et õiged võivad olla koguni mõlemad muljed. Samas, ligikaudne statistika seda järsku kasvu justkui ei kinnitanuks (Vikerkaare iga-aastast kriitikute küsitlust Vikergallup tehes saab kirjandusnimestiku tarvis kõik raamatud kenasti kokku loetud). Alles siis sain aru, et mulje teatavast inflatsioonist puudutab just nimelt seda luulesektorit, mida ma olen harjunud kuidagi lugemisväärsemaks pidama. 

Algul püüdsin kõike seletada oma ealiste iseärasustega: ju hakkab minustki saama üks torisev vanamees. Aga kui aina hakkasid kuhjuma sellised diagnoosid, et kahju, oleks inimene aastakese kannatanud, kahe asemel ühe tihedama sõelaga kogu kokku pannud, oleks jätnud endast parema mulje, siis süvenes kahtlus, kas asi saab päris nii lihtne olla.  

Peeter Helme on äsja kirjutanud Jürgen Rooste järjekordse luulekogu puhul: «Ärge küsige minult, mitmes kogu see tal on. Arvan, et seda pole mõtet ka autorilt endalt küsida – Rooste on tõesti üks viljakamaid Eesti nüüdispoeete ja seejuures /.../ ei tule kvantiteet kvaliteedi arvelt.» (http://kultuur.err.ee/639043/peeter-helme-raamatukommentaar-rooste-kibestumus-kaob-toskaana-paikese-all) No ma ei tea, ei oleks iga kord kõiges nii kindel.

Siin pole ruumi loodida nähtuse võimalikke kirjandussotsioloogilisi põhjusi. Kulka tegutsemisstrateegia, kui on püütud jagada igaks juhuks võimalikult paljudele ja seega igaühele ühtviisi vähe, mis omakorda sunnib ellujäämise huvides võimalikult ruttu tulema välja uue projektiga? Üldine luule «voostumine», kindla kompositsiooni ja sihiasetusega luulekogude tähtsuse kahanemine omaette esteetiliste objektidena? Samas kui viimane ometi oleks ju otse vastuolus kasvanud tähelepanuga raamatu kui «toote», selle kujunduse jne vastu?

Miks ma sellest kõigest Jüri Kolgi puhul räägin? Aga sellepärast, et mu meelest oli ka tema oma viimaste raamatutega sellesse inflatsioonialtisse tsooni jõudmas. Seda suurem rõõm on näha, et järjekordne raamat seda skeemi ei kinnita. Siin pole vähematki tegemist sedasorti massiivse enesekordusega, mis mõnede luuleraamatuinflatsiooni vedavate autorite taga seisab.

Sealjuures ei tulene selle raamatu «eneseõigustus» mitte luuletaja nii-öelda rangemast tööst talle seni edu toonud luulelaadi kallal, vaid teistmoodi luuletamisest kui seni. Veel täpsemalt aga sellest, et luuletajal on meile nüüd midagi uut öelda.

Jüri Kolgi luule peajoonele on ikka omaseks peetud keelesäsisse puurduvaid sõnamänge, heldelt pillavat intertekstuaalsust, teravat sotsiaalsust, plahvatuslikku huumorit ja lõikavat satiiri. (Selles mõttes on ta eesti nüüdisluules kõige lähemal seisnud vahest Mart Kangurile.) Lööd uue raamatu lahti, loed lehekülje, loed kümnenda, loed tüki kahekümnendatki – nalja nagu õieti ikka veel ei saa? Nii jääbki? Päriselt?

Võrreldes senise Kolgiga on see ootamatult distsiplineeritud raamat, vaoshoitud, väliseid efekte maksimaalselt vältiv. Samas on selle pinna all tegu väga varjundirikka teosega, peaaegu kirevärvingute kataloogiga, mille ulatus küünib rõõmsast üllatumisest resignatsioonini, meeleheitlikust klammerdumisest joovastuseni jne.   

Sisult on tegemist valdavalt armastusluulega. Olgugi see oma diskreetsuses ja ka metafüüsilisuses kohati võrdlemisi kaugel sellest möllukast kujust, mille «armastusluule» eriti eesti meesluuletajate käe all viimastel kümnenditel sagedamini võtab.

Kokkuvõtteks. Minu mulje järgi on see Kolgi seni kõige helgem ja ühtlasi kõige homogeensem luulekogu. Viimast isegi sedavõrd, et intonatsiooniline, kujundiline ja kompositsiooniline ühtsus lubaksid pidada «Kuud ja kirvest» pigem poeemiks.

Huvitav on märkida sedagi, et peaaegu paralleelselt «Kuu ja kirvega» ilmus ka üks teine suuresti armastusmotiividele keskendunud kogu ning ühelt Kolgist väga erinevalt luuletajalt – Hasso Krulli «Kandsime redelit kaasas». Ometigi annab mõlemast noppida ridu ja terveid lõike, mis sama hästi võiksid kuuluda ka teise.

***

Jüri Kolk «Kuu ja kirves» FOTO: Raamat

Jüri Kolk

«Kuu ja kirves»

Kingitud Hobune 2017

55 lk

Seotud lood
17.11.2017 20.11.2017
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto