Seksi surutud soovunelmad

«Tramm nimega Iha» Estonias. Foto: Rünno Lahesoo

Pimeduses seisab habras valgesse rõivastatud naine, sirutub üles pea kohal kumava valgusallika poole – kuid selle piirile jõudes kägardub ta kokku, nagu oleks kõrvetada saanud, käed võbelemas kui liblika tiivad. Selle, ööliblika lennule viitava kujundiga on raamistatud kahe naislooja – lavastaja Nancy Meckleri ja koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ballett «Tramm nimega Iha», mis tõukub Tennessee Williamsi samanimelisest näidendist.

Lavastajad on nähtavaks teinud selle, millest näidendis räägitakse või mis jääb ridade vahele ja tegude varju: inimeste fantaasiad ja ihad, mis kanaliseeritakse seksuaalsfääri. Kõigil viiel peategelasel on seksiga oma suhe ning mitte üheski neis ei ole ülekaalus nauding kehalistest aistingutest.

Balleti peategelane Blanche on Alena Shkatula esituses ülitundlik ja habras natuur, kelle elu valitseb ihalus ilu järele, nii nagu tema seda mõistab. Blancheʼi elu kõrghetk on pulm, kus ta mõrsjana on imetletud ja armastatud, täis illusioone ilusast tulevikust. Seda momenti püüab ta hiljem ikka ja jälle uuesti luua, kuigi see on võimatu, sest see oli illusioon, fantaasia ilma tüütute või hirmutavate kaasnähtusteta.